Life y u no give me break?

Tööl käimine on väsitav. Ja ma mõtlen sõna otseses mõttes tööl KÄIMIST. Mu jalad valutavad iga kord kui ma üle kahe päeva järjest tööl olen. Jumal tänatud, et on olemas sellised asjad nagu nädalavahetused, kus jalga (ja mõistust) puhata saab. Või noh, niivõrd kuivõrd puhata, kuna tantsu peab ju ikka saama.

Eelnevad nädalavahetused on selles mõttes üllatavalt rahulikud olnud. Tantsu on küll saanud, kuid tundub, et see pime ja külm sügis-talvine aastaaeg on salaja pugenud ka cribi ja selle asukatesse, sest ükski pidu ei ole viimasel ajal kauem kui kaheteistkümne või üheni öösel kestnud. Ja uskuge mind, see on meie puhul vähe. Sellegipoolest oli üleelmine reede tore. Ja kuna pidin laupäeval tööl olema sobis varakult alustamine mulle eriti hästi. Esimesed kokteilid said kokku klopsitud juba kuue ajal õhtul ning hoolimata kõigest toimuvast oli mul uskumatult hea tuju. Juba mitu päeva. Ja seda haruldast nähtust tuli tähistada. Tantsisime Kristinaga tükk aega minu juures enne kui cribi suundusime. Seal jätkasime samal lainel kuni umbes kaheteistkümneni öösel, mil kõik vaikselt ära vajuma hakkasid ja mul endalgi uni peale tuli. Laupäev saabus raskelt, sest kuigi ma sain varakult voodisse, ei tulnud mul veel mitu tundi und. See eest tikkus uni peale loomulikult selles ühes kohas, kus seda vaja ei oleks olnud - tööl. Peab vist õnnelik olema, et vähemalt jäi bohmelus tulemata. Sain tänu juhatajale töölt varem koju ka nii et õhtu möödus vaikselt cribis poiste pokkerimängu jälgides ja aastavahetuse plaane tehes.

Pärast kahte jumalikku voodis veedetud vaba päeva tulid kolm kõige jubedamat päeva tööl. Reede neist kõige jubedam, sest sain ostuöö möllust tingitud õhupuudusest poes peaaegu astmaatakki. Ilma naljata. Jumal tänatud, et pidin tööl olema vaid kella üheksani ja mitte kaheteistkümneni nagu teine vahetus. Ma ei oleks vist muidu sealt ilmselt elusana koju jõudnud. Kuigi algul mõtlesin, et lähen pärast tööd Kristiinesse allahindlusi uurima, siis pärast kella üheksat oli mul šopinguisu nii totaalselt läinud, et suundusin selle asemel otse marsapeatusesse, kus mind Kristina ning kotipõhjas vedelev ginipudel, mille pausil soetasin, ootasid. Ja uskuge või ei, aga ma jäin sellest ühest väiksest 0,5 liitrisest Ginist shvipsi. Vot mida tähendab magamatus + (üle)väsimus + alkohol. Üldiselt möödusid nii reede kui laupäev minu kahjuks väga rahulikult. Loomulikult juhtub nii ainult siis, kui mul vaba nädalavahetus on ja ma midagi teha tahan. Nii et pärast väikest tantsu ja jutuajamist poistega suundusingi laupäeval koju teki alla. Greta, kes mulle külla oli tulnud ja samuti pidu lootis saada, pidi ka lõpuks leppima, et kõik on väsinud ja tuppa ära tulema. Vähemalt oli meeldiv pühapäeva õhtu. Jõime Gretaga teed ja rääkisime juttu ning pärast Greta ärasaatmist vaatasime poistega õhtul mu juures filmi.

Loodan, et see pime ja külm aeg asendub õige pea lume ning värskete tuultega, sest meile kõigile oleks vaja natukene elu uuesti sisse puhuda. Senikaua tahaks aga lihtsalt kellegi embusesse kerra ära tõmmata ja sealt kuni lume tulekuni mitte välja tulla.

Hoidkem üksteist soojas!

Happy (belated) Pöffday!

Ja saigi see Pimedate Ööde Filmifestival selleks korraks läbi. Millised filmid, millised inimesed, milline uskumatu kogemus! Ilmselt üle mitme aasta kõige tegusamad/ stressirohkemad/ meeldivamad kaks nädalat mu elus. Miks just need omadussõnad? Vastus peitub graafikus:

Ise tehtud, hästi tehtud, või mis? Tegelikult olid asjalood nii, et mul polnud lihtsalt mittemingisugust märkmikku, kuhu asju üles kirjutada nii et otsustasin kõik oma tööd ja tegemised ilusti vanast vihikust väljarebitud lehe peale kritseldada. Ja nagu näha, neid töid ja tegemisi oli omajagu.

Minu jaoks sai PÖFF avapaugu AnimaCampuse loenguga Artises kohe 16. novembri (vara)hommikul kell kümme. Esinejaks Inglismaalt kohale tulnud Loughborough ülikooli Animation Academy direktor professor Paul Wells. Kuna mees ise oli väga muhe ja oskas intrigeerivalt rääkida, oli ka ta loeng sellevõrra huvitavam. Sellegipoolest ei suutnud ma kogu oma tähelepanu talle suunata, sest olin eelmise kahe öö peale kokku vaid neli tundi magada saanud (esimesel puhul ilmselt uue töö alustamise ärevusest ning teisel puhtast oskamatusest varem voodisse minna). Olen enda üle uhke, et suutsin vähemalt enamuse ajast silmad lahti hoida (mis sest, et mõte koguaeg uitama minna tahtis). Pärast pooleteisetunnise loengu lõppu tundsin end veel rohkem zombina kui kunagi varem. Õnneks selgus, et nii palju piletikontrollijaid ei olnudki tol päeval üldse Artisesse vaja nii et mind lasti rahus koju. Hüppasin siis kohe kella ühese bussi peale ning tegin kodus ühe eriti mehise hundiuinaku.

Järgmine päev algas juba palju positiivsemal noodil, kuna suutsin vähemalt poole oma unevõlast edukalt ära kustutada. Siiski pidin end juba poole kahese bussiga linna vedama, sest piletid vajasid kontrollimist. Või kas siiski vajasid? Sain Artisesse kohale jõudes taaskord teada, et mind polnud sinna vaja ning seekord oli mul sellest üsna kahju. Kartsin juba, et mind saadetakse jälle koju, kuid selle asemel suunati mind hoopis ümber Coca-Cola Plazasse, kus oli aset leidmas PÖFF'i avafilmi esilinastus. Loomulikult ähvardati ka seal ühel hetkel, et mu abi polegi vaja, kuid lõppkokkuvõttes sain siiski rakendust. Umbes kakskümmend minutit enne filmi algust võis mind näha koridori ning 300-kohalise saali vahet jooksmas, sest igale istmele oli tarvis väike kingipakike toimetada. Milline tempo! Õnneks leidis see lugu õnneliku lõpu ning saime peagi inimesi saali sisse laskma hakata. Ning kuigi olin juba enne tööle asumist sellega leppinud, et filmi nägema ei pääse, pistis meie üllas vabatahtlike koordinaator minu üllatuseks mulle pileti pihku ning ütles, et lähme ka vaatama. Nii et aitäh, Maret!

Nüüd aga filmist ise. Ning selleks oli - trummipõrin! - Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1. Surprised? I bet you are. Kui täiesti aus olla, siis ma olin päris rahul sellega, et seda vaatama pääsesin. Kehvapoolsed filmid kehvapoolseteks filmideks, aga mulle meeldib, kui tean igasugustel teemadel kaasa rääkida (isegi Twilighti puudutavatel teemadel). Ning pealegi, kes see ohmoon tasuta esilinastusele ära ütleks? Film oli igatahes enamvähem see, mida ma sellest ootasingi (või ei oodanud pigem). Kõigist eelnevatest osadest kõige viisakam, kuid siiski mitte piisavalt hea. Kuigi tuleb tunnistada, et naerda sai rohkem kui kunagi varem. Nii naljakatel kohtadel kui ka nendel, mis ei olnud tegelikult naljakatena mõeldud. Või oli asi selles, et minu ees olevas reas istus naine, kes umbes iga viiteist minuti järel üle terve saali kõva häälega naerma puhkes (ja seda isegi siis, kui filmis midagi remotely naljakat ei toimunud)? Olgu kuidas oli, kinoelamus sai meeldejääv. 4/10

Pärast hullumeelset nädalavahetust (millest ühes eelnevas postituses kirjutasin) oli taas PÖFFi aeg käes. Ning lõpuks sai äranähtud ka üks tõeliselt naljakas film. Nimelt Sunflower Hour. See mock comedy oli täiesti vitamiinilaksu programmi nime vääriline, sest pärast saalist väljumist olid mul suunurgad ikka täiesti kõrvuni. Oma madala eelarve kohta uskumatult hea saavutus! 7/10. Küll aga ei saa sama öelda ainukese filmi kohta, mida selle sama nädala teisipäeval Artises vaatamas käisin. Kokkuvõtvalt jutustas Beauty (Skoonheid) nimeline Lõuna-Aafrika/Prantsuse/Saksa film väga venimat lugu kõige koledamast ja karvasemast veel kapist väljatulemata geimehest, keda ma eales kinolinal näinud olen. Kuigi film polnud juba algusest peale ei stoori ega ülesehituse ega teostuse poolest eriti paljutõotav, lootsin ma lollike ikka, et sealt midagi head lõpuks tuleb. Oi, kuidas ma eksisin. Just sel hetkel kui arvasin, et see film enam halvemaks minna ei saa, vägistas peategelane oma noore õe(või venna?)poja ära. Mul ei ole absoluutselt midagi geide vastu, kuid see stseen oli minu jaoks lihtsalt liig. Tagantjärgi mõeldes oleksin pidanud juba sel hetkel saalist väljuma, kui esimesed ebameeldivad geipornostseenid aset leidsid. Vaieldamatult PÖFFi kõige halvem kinoelamus. Lausa nii halb, et võttis terveks päevaks filmiisu ära. 1/10

Järgmine PÖFFielamus leidis aset alles mitmed päevad hiljem ühel unisel laupäeval ning seekord oli tegemist igati positiivse elamusega. See film jäi kahjuks mu esimeseks ja viimaseks filmiks Põhja-Ameerika indie programmi raames. The Last Rites Of Joe May jutustas siis lugu mehest, kes avastas haiglast välja saades, et teda on viimaste kuude jooksul surnuks peetud ning et ta korter ja auto on omavoliliselt maha müüdud. Indie filmide suure austajana leidsin sellest kõik mida ühest indie filmist tahta võib. Hea storyline, head näitlejad ning hea filmimuusika. 7/10. PÖFFi viimasel päeval vaatasin ära lausa kaks filmi. Esimeseks neist oli Islandi film Undercurrent (Brim), mida tahtsin vaatama minna puhtalt sellepärast, et see Islandi film oli. Kalapaadil töötavate meeste lugu ei olnud just kõige paeluvam, kuid see-eest avanes mul võimalus kuulata Islandi keelt ning saada aimu sellest, mis nende filmimaastikul toimub. Loodan, et satun teinekord vähe põnevama filmi otsa. 4/10. Viimaseks filmiks sai The Importance Of Tying Your Own Shoes (Hur många lingon finns det i världen), mis kujutas endast inimõiguste programmi raames näidatavat Rootsi komöödiat, mille keskmes on kamp omanäolisi puudega inimesi ning nende eest hoolitsev Alex. Hea mõte, kuid ainult rahuldav teostus. Kahju, sest sellest filmist oleks midagi väga head saanud kui asju nii lohakalt ja etteaimatavatalt lahendatud ei oleks. Positiivse asjana võib välja tuua selle, et filmi jooksul sai omajagu naerda. Ehk siis tegelikult oli tegemist siiski üsna sümpaatse filmiga. 5/10. 

PÖFFi lõpufilmile, milleks oli The Tree Of Life, ma kahjuks ei jõudnud, kuna täitsin siis veel endiselt vabatahtlike kohustusi, kuid sellest polnud hullu - olin seda filmi nii kui nii juba kuu aega varem arvutist näinud. Ehk siis siit vihje, et varsti tuleb veel üks väga väga hilinenud filmiblogi. PÖFFi ametlikul afterpartyl viibisin ma täpselt 15 minutit, kuna autoga kojusaamise võimalus tundus tol hetkel ahvatlevam kui väsinuna peol viibida. Olin tegelikult Nokia Kontserdimajas juba enne peo algust, kuna lõpufilmi seanss veel endiselt käis ja inimesed alles seadsid asju üles. Nii et techically ma ei viibinudki mingil 'peol'. Jõudsin just veiniklassi laualt võtta kui telefon taskus helisema hakkas. Mis siis muud kui kulistasin kähku klaasi alla, ütlesin tee peal Maretile tsau ning suundusin auto peale. Selline oli siis 2011. aasta PÖFF minu jaoks. Kahjuks jäi tänu tööle üsna mitu head ja huvitavat filmi nägemata ning siis kui need vähesed vabad päevad olidki, eelistasin kodus olla, kuid nähtud filmidega jäin üleüldiselt rahule. Tean, et kinoelamus on alati võimsam, kuid loodan, et saan arvutist neid filme järele vaadates peaaegu samaväärse elamuse osaliseks. Ritta on neid seatud mul juba üsna mitu: We Must Talk About Kevin, Win Win, Another Earth, Bellflower, The Cave Of Forgotten Dreams ja 50/50. Must. See. Each. One. 

Inimestest nii palju, et ma ei ole vist kunagi olnud koos nii suure kamba tegelastega, kes minu armastust independent filmide vastu jagaksid. Või kes oleksid nii sõbralikud ja nii elavad. Väga värskendav vaheldus igavale argielule. Õnneks on tulemas selline tore asi nagu vabatahtlike tänuüritus, kus avaneb taas võimalus kõiki neid suurepäraseid inimesi näha. Can't wait!

Järgmise PÖFFini!

Your love is my drug

So sweet, yet so sinful
So bad, but so good
You've torn down the walls
And slayed me for good

 Hello again, colours

Hello again, air

To hell with the caution

To hell, I don't care

The sight of your sight

And the clutch of your clutch

 The way that you smell

And the way that you touch

Had made me believe

That I'd learned how to fly

To bring me back down
It was only a high

My thoughts and my dreams

They are no longer mine

Detoxification

Has left me deprived

Goodbye, good intentions
Goodbye, all that's sane
Good nights turned to nightmares
Good times down the drain

Though it might be wrong my light is always on

Vastupidiselt üleelmisele nädalavahetusele olid mul möödunud reede, laupäev ja pühapäev täiesti töövabad (kui välja arvata üks PÖFFine päev). See loomulikult tähendas seda, et mu vabadust tuli kuidagi tähistada. Ja just seda me tegimegi.

Reede algas sellega, et magasin rahulikult kuni poole kolmeni päeval ja ei roninud veel mitu tundi peale seda voodist välja. Nii hea oli lõpuks oma armsas kodus ja oma suures pehmes voodis olla. Olin ju kõikidel eelnevatel päevadel töö ja PÖFFi tõttu alles 11 paiku õhtul koju jõudnud ning kolmapäeval hoopistükis Greta juurde ööseks läinud, et mitte väärtuslikku uneaega raisata. Kuna mu töökoht on Räägust kiviviske kaugusel, siis võitsin omale vähemalt ühe lisatunni und, ning hommikuti on see rohkem kui keegi tahta oskaks. Sellegipoolest ei suutnud miski seda taevalikku reedest tunnet üle trumbata. Kui lõpuks voodist ikkagi püsti sain, otsustasin ühe eriti ärateenitud vannikäigu kasuks. Ju-ma-lik! Sulgesin lihtsalt silmad ja nautisin mind ümbritsevat vaikust. Pärast kuuma ja lõõgastavat vanni olin rohkem kui valmis rokkima. Natukene sättimist ning juba seadsingi sammud cribi poole. Mingil seletamatul põhjusel olin nii õnne täis, et ei mäletagi millal viimati end nii hästi tundnud oleks. Ning see õnnetunne süvenes sõpradega kokku saades veelgi. Olles veidike tüdinud külmast, otsustasime mõne aja möödudes jahedast cribist sooja tuppa kolida. Kui ma ei eksi, siis ma pole vist kunagi oma toas ühtegi peotaolist asja korraldanud. Või vähemalt mitte sellist, kus täiega tantsitakse. So, I guess there's a first time for everything! Hea, et mu voodi katki ei läinud, ma ütlen, sest vähe sellest, et seal ühel hetkel seitse jorssi peal olid, me Kristinaga veel tantsisime seal peal ka. Geniaalsetel inimestel tulevadki ainult geniaalsed ideed. Soe, ilma mingisuguse õhutuseta tuba + kuum muss = kuumad tantsuliigutused, minimaalselt riided ning hea tuju. Ei tundnud isegi eriti vajadust kätt klaasi järele sirutada.

Kui lõpuks veerand kahe paiku öösel muusika kinni panime läksid enamus inimesi koju. Siiski maandusin pärast väikest cribist läbikäimist kahe jorsiga oma köögis. Tegime pitsat ja teed ja mis siis, et ma ei suutnud isegi pitsat korralikult tükkideks lõigata, söönuks saime lõpuks ikka. Viimane tükk sai alla kugistatud minu voodis, kuhu mõlemad härrad end märkamatult mugavalt magama sättisid. Kuna tekki oli nende alt võimatu välja võluda, siis võtsin riidekapi kõrvalt varuteki, viskasin meile peale ning keerasin ise ka külili. Safe to say, et uni oli üsna katkendlik. Vähemalt kella kaheksani hommikul, mil mu kaheinimese voodis koos minuga kokku ikka veel kolm inimest oli. Õnneks lahkus üks neist peagi ning ruumi oli taas piisavalt. Mõned tunnid korralikumat und tulid kohe kindlasti pärast seda ära.

Kuna pidin laupäeval kella kaheks linnas olema, siis äratus helises juba veidike enne kahtteist. Natuke peo tagajärgede koristamist ning sain veel isegi hetkeks arvutiga poolärkvel härra kõrvale voodisse maanduda. Uskumatult mõnus hommik. Kõige toredam on see, et nägime ära meie jaoks 'esimese lume'. Või vähemalt kindlasti minu jaoks, sest eelmise lumesaju (loe: lörtsi) magasin ma sõna otseses mõttes maha. Igatahes mõnusalt soe tunne tuli sisse. Need esimesed lumed on minu jaoks alati mõnes mõttes erilised olnud. Asjad kokku pandud, suundusime auto peale, mis härrat koju ja mind suure tee äärde viis. Oli ees pikk päev PÖFFil. However, pärast seda nägi ilmavalgust järjekordne istumine sõpradega. Seekord siis Kristina juures. Kärutasime terve Rimi läbi enne kui lõpuks tema juurde jõudsime. Lubasin, et ei lase väsimuse endast sel õhtul võitu saada, kuid ometi see juhtus. Suutsin end paariks tantsuks kokku võtta, kuid üldiselt minust selles väsimuse ja kurbuse vahepealses seisundis väga head kaaslast ei olnud. Nii et selle asemel, et kõikide nägudele küsimärke tekitada ja nende tuju alla viia, otsustasin peolt lahkuda ning koju jalutada. Tundsin nende viie kilomeetri jooksul rohkem asju kui mõne kuu peale kokku. See jalutuskäik oli kurnav ja värskendav samaaegselt ja tegelikult täpselt see, mida mul vaja oli. Ärkasin küll järgmine päev peavaluga ning olin suhteliselt omadega läbi, kuid avastasin täna, et see tuli pigem kasuks kui kahjuks.

Kurb on vaid see, et olen nüüd juba kaks päeva järjest pisikeses palavikus olnud. Algul arvasin, et selles on süüdi hilisöine jalutuskäik õhukestes riietes, kuid nüüd kahtlustan, et kurjajuureks on hoopis emotsionaalsest ning füüsilisest kurnatusest tingitud stress. Peab vist keha kuulama ja mõnda aega asju rahulikumalt võtma. Mul seisab küll ees üks päev tööd ning üks päev PÖFFi, kuid pärast seda üritan kindlasti aja maha võtta. Kasvõi paariks päevaks. Ning siis kui jõud taastunud on, kirjutan teile PÖFFist.

Seniks aga hoidke end!

It's like a forcefield

On möödunud mu esimene üleni töine nädalavahetus (18.- 20. november) ehk kolm pikka päeva uuel tööl ja nende kolme öö peale kokku maksimum kümme tundi und. Kokkuvõtvalt: üks suur katastroof.

Pole siis ime, et mul laupäeval Eku sünnipäeval nii kiiresti üle käte läks. Tegin terve päeva selle õhtu ja oma sõprade nimel usinalt tööd ja olin südamest elevil, et saan lõpuks ometi kõiki näha. Sattusin isegi Liisiga Kaubamajas enne bussile minekut kokku. Arvasin, et see on hea enne, kuid loomulikult läksid asjad ikka omasoodu. Pohmelliga olin ma arvestanud, kuid mitte teiste asjaoludega. Nii ma siis kord tantsisin kogu hingest ning kord elasin oma kurbust kuskil pimedas nurgas välja. Pidu lõppes sellega, et jooksin kella viie paiku hommikul koju, et kasvõi paar tundi enne tööd magada saaksin. Need paar tundi magatud, ärkasin endiselt mittekainena ning seadsin vastumeelselt sammud töö poole. Kerge energiajook Prismast ja arvasin, et elan isegi pühapäeva üle. Oi, kuidas ma eksisin. Umbes kolme tunni pärast võttis võimust selline väsimus, et kartsin püstijalu magama jääda. Ning nagu sellest veel vähe ei oleks olnud, saabus lõpuks kohale ka härra Pohmelus (või oli see mu tavaline energiajoogist tingitud iiveldus, ei ole siiani päris kindel). Nii et oh, joy! 

Hoolimata energiajoogist ning koffeiinitablettidest, mis ma endale pausil soetasin, olin vahepeal nii väsimusest nõrkemas, et pilt eest ära kaduda ähvardas. Väga hirmutav kogemus. Kartsin reaalselt kasvõi hetkekski seisma jääda, sest arvasin, et mu keha lihtsalt lülitab end ühel hetkel välja. Õnneks halastas juhataja mulle ning lasi mind tervelt kolm tundi varem koju. See oli kui taevast sülle sadanud kingitus, ma ütlen. Ma ei suutnud teda ära tänada.

Teel koju võitlesin unega nii kuis jaksasin. Pidasin pea et terve bussisõidu vastu, kuid suutsin ikkagi viimase minuti sees umbes viis korda magama jääda. Great success! Aga uskuge või mitte, ma ei läinudki koju jõudes kohe magama. Oh ei, mul oli ju vaja veel cribi sõpradega filmi vaatama minna. Filmi vaatamisest oli asi minu jaoks muidugi väga kaugel, sest ma ei usu, et paar korda voodist pea tõstmine sellena kvalifitseerub. Aga mul oli lihtsalt vaja see kohutav nädalavahetus positiivsel noodil lõpetada. Õnneks sain ma sellega ka hakkama. Või noh, sõbrad said sellega hakkama. Igatahes kui lõpuks magama jõudsin oli uni ikka uskumatult magus. Sellegipoolest ei tahaks mingi hinna eest sellist nädalavahetust korrata. Õpime vigadest ja oleme järgmine kord targemad. Loodetavasti.

Drink to that!

Wahheey, beeeer!

 Wahheeey, football!

Maagiline 11.11.11 reede möödus mõnusalt Kadi ja Tauri juures Lasnamäel sõpradega aega veetes ning jalkat vaadates. Õhtu algas väikese tripiga Lasnamäe Rimisse, kus tükk aega suure käruga mööda poodi ringi tiirutasime. Esiteks sellepärast, et krõpsud mingisse iks kohta olid tõstetud ja teiseks sellepärast, et Pilku balloon kuskilt välja ei ilmunud. Asi lõppes sellega, et pidin lõpuks üle kastide ronima, et Walterit kätte saada. Ma usun, et see oli päris hea vaatepilt - tüdruk õllealuse peal, kätt kõige odavama õlu järele sirutades - aga no poiste pärast ju pidi oma mainega riskima. Hunnik süüa ostetud ning Hesburgerist kärutäie kottidega läbi käidud, suundusime lõpuks Kadi juurde. Ning loomulikult oli Kadi meile igasugust hääd kraami valmis vorpinud - pitsa, sibularõngad, paneeritud lillkapsas. Ütleme nii, et tol reedel ostetud juustupulgad seisavad mul siiani voodi kõrval kapi peal. Lisaks söögile sai ka nalja, ja oi kui palju. Jalkast kujunes pikapeale üks suur karjumis- ja kommenteerimisfest - teadagi mille pärast. Mina igatahes Viktor Kassai asemel ei oleks soovinud olla, sest see vihkamine, mille osaliseks ta selle mängu ning järgnevate päevade järel sai oli ikka päris korralik. Hommikuks oli FB pettunud fännide postitustest lausa kubisemas.

Sellegipoolest möödus õhtu lõbusalt. Ning kuigi ma ei olnud arvestanud sellega, et jään sinna ööseks, sain ma sellegi olukorraga päris hästi hakkama. Teadsin, et ei maga seal nii kui nii korralikult nii et pärast väikest emopausi otsustasin endal öö huvitavamaks teha. Kuna Rain oli ainuke, kes peale minu kell neli öösel ikka üleval oli, siis rääkisime temaga juttu, saime nalja krõpsupakki ja coca-cola pudelit ülivaikselt avades ning vaatasime veel kella kuueni hommikul arvutist Friends'i ja The Big Bang Theory't. Aitäh, Rain! Tänu sellele olin

lõpuks juba üsna positiivses meeleolus ning vajusin isegi pärast arvuti kinnipanemist kaheks tunniks unne. Ärgates olid käed meeletult valusad, sest magasin need ilmselgelt selle lühikese aja jooksul oma üliõhukesel ja kõval madartsil ära, kuid üldiselt oli hommik üsna meeldiv. Kuidas saakski kurta, kui juba kell kaheksa Eku naeru kuuled ning Siim sind teel wc'sse (ja sealt tagasi) gropib ja 'mi scusi' ütleb. Koju

jõudsime Lasnamäelt umbes 11 paiku ja seda stiilselt autos reivides. Pärast väikest einet maandusin kenasti voodisse ning ei tõusnud sealt peaaegu 5 tundi püsti. Õhtul aga suundusin cribi filmiõhtule. Kuna seljataga oli väsitav öö ning tuju kõikus millegipärast nagu roolijoodiku spidomeeter, siis eriti õnnestunuks seda just nimetada ei saaks. Siiski sain õhtu jooksul meeldiva üllatuse osaliseks ning jõudsin vahelduva eduga ära vaadata ka kaks filmi. Pühapäev saabus eriti vaikselt. Istusime õhtul vaid paar tundi poistega cribis ning seejärel oligi kojuminek. 

Ning kui juba jalkast juttu on, siis tuleb ju rääkida ka teisipäevasest Iiri - Eesti mängust. Sadasin põhimõtteliselt kohe pärast tööd cribi, kus kõik juba end sisse seadnud olid, aga kuna olin kergest magamatusest juba rohkem kui üleväsinud, siis mängule ma keskenduda ei suutnud. Veel vähem suutsin ma normaalset juttu suust välja ajada. Kogu see õhtu oli minu jaoks kui üks suur nali. Naersin reaalselt kõigi ja kõige üle. Eriti ühe härra üle. Ja seda suurima heameelega. Nii et väsimus või mitte, õhtu oli nauditav. Väikeste viperustega küll, aga lõppkokkuvõttes siiski nauditav. Raske tööpäeva lõpus sõpradega olemine on parim kingitus.

Pühendusega Ekule:

Good girl gone bad

4.-7. november. Kust alustada? Üle pika aja kõige sisukam ja lõbusam (pikendatud) nädalavahetus. Ilma naljata. Ma ei mäletagi millal viimati kolmel järjestikusel päeval nii palju korraga juhtunud oleks.

Reede algas Greta 19. sünnipäevaga, mida tähistasime see aasta osaliselt tema juures ning osaliselt linnas. Olles talle kokku pannud ideaalse kingituse - väike roosa-mustakirju karvane mänguhobune, mullitaja, vannisool (väidetavalt õnnelikuks tegev), kõige miniatuursem sünnipäevasõnumiga tass, mida te ette kujutada oskate ning peotäis Kinder Surprise'i vidinaid - suundusingi sünnipäevalapse kodu poole. Jõudsime õhtu jooksul head ja paremat süüa-juua, filmide üle arutleda ning isegi minimaalselt jalga keerutada. Linnas olles sai läbi käidud nii Hellast Hundist kui XX Sajandist ning üllataval kombel ei hakanud mul mitte hetkekski igav. Samuti ei lasknud ma kordagi tujul langeda. Sellegipoolest oli tore ööseks koju oma voodisse saada. Nii hea kui sul on sõbrad, kes on nõus sulle kell 3 öösel linna järgi tulema. (Ja tee peal Hesburgerist läbi käima). Väga positiivne punkt niigi toredale õhtule.

Laupäev jätkus Roltsi 20. sünnipäevaga. Väike sleep ning uus meik ja olingi taas peoks valmis. Aset leidis see tavalise cribi asemel seekord hoopis saunaruumis, mis tähendas, et ruumi tantsimiseks oli poole rohkem. Oi, ja tantsu jätkus sõna otseses mõttes hommikuni. Oh neid vallatuid tantsuliigutusi, pluusitrikke, ühised jooke, jookide müstilisi kadumisi, peotäit skittle'seid, hipsteriprille ning sõbralikke kiusamisi. Sain isegi endale ühe sõbra juurde. Pidu vajus ära alles kuue ajal hommikul. Esimesed olid loomulikult Siim ja Stennu, kes armsasti üksteise kaisus seitsmendat und nägid. Olgugi, et ma ise päris külma käes ei olnud, hakkas mul lõpuks ikkagi piisavalt jahe nii et suundusin seitsme paiku tuppa. Kuigi plaanisin algselt magama minna otsustasin siiski enne selgeks tüdrukuks saada. Tagajärg oli enamgi kui etteaimatav: Happy bohmel to me! Ning just siis kui püüdsin magama jääda sain Siimult kõne. Egas siis midagi kui riided selga, värske meik peale ning linna Joosepile külla.

Umbes kella kahe ajal pühapäeval said poe platsil kokku kuus bohmeluses jorssi ning üks kaine autojuht. Kuna Siimu arvutamisoskused olid eelmise õhtu joomise käigus veidike kannatada saanud pidime end seitsmekesi kitsasse viiekohalisse autosse mahutama. Nii me siis istusime kõik üksteise otsas; Arvi, Eku, Sten all ning mina ja Maarion kahel viimasel süles. Ütlemata mugav olukord. Härra Matemaatik ise istus loomulikult ees, samal ajal kui me üritasime tagaistmel lae all kägaras olles mitte surma saada. Eriti pidurduste ajal. Õnneks väljus härra Maarion Kostiveres.

Edasi sõitsime juba kuuekesi, mis muidugi ei tähendanud, et meil mingeid mugavusi oleks olnud, sest taga istus ikkagi rohkem inimesi kui oleks tohtinud. Olime kui neli suurt silku väikses karbis, küünarnukid üksteise ribides. Lisaks kõigele polnud Härra Pohmelus eriti armuline. Kuid õnneks ei lahkunud veepudel ustava sõbrana kordagi mu käeulatusest. Selle eest olen ma talle surmani tänulik. Linna

jõudes tuli loomulikult Hesburgerist läbi käia, sest peost taastuvad maod vajasid kergemat sorti kinnitust. Needless to say, minu juustuburger väga kergelt alla ei läinud. Ei tahtnud veel õhtunigi süüa. Joosepile viisime külakostiks topeltjuustuburgeri eine, mille üle poiss ilmselgelt õnnelik oli. Sõjaväes ju sellist delikatessi ei pakuta. Kuigi saime teda vaid viis minutit näha, oli see ikkagi tulekut väärt. Hea oli teda üle pika aja näha ning ta silmist kumas läbi, et ka tema oli meid näheks päris õnnelik. Pärast natukest sõjaväebaasi ees pinkidel istumist suundusime tagasi kodu poole. Vaikisin, veepudel kindlalt peos, poole sõidust, kuna Bohmeluse härra ei andnud lihtsalt asu. Sellegipoolest jõudsin magama alles hilja õhtul. People like to torture themselves, don't they?

Esmaspäeva lõunaks tundsin end lõpuks ometi väljapuhanuna! Oi, kuid mitte kauaks. Umbes kümne ajal õhtul kujunes täiesti suvalisest jutuajamisest tõsine plaan taas peorong käima lükata. Kümne ajal esmaspäeval! Nii me olimegi Roltsiga iseeneselegi üllatuseks kell pool üksteist rataste seljas ja teel Kostiverre. Meie plaaniga tahtis liituda ka Maarion, kellele me lahkesti vastu läksime. Nii me siis liikusimegi külma, uduvihma, kahe ratta ja ühe rummipudeliga kolmekesi Koogi poole tagasi. Jõudsime kohale umbes poole kaheteist ajal ja afterparty saigi alata. Kaks rummipudelit läksid nii kui niuhti. Sama lugu oli ka topsidega. Kuna need hakkasid joogiga kokkupuutel üsna kiiresti lagunema, siis tuli enamvähem iga kokteili järel topsi vahetada. Hommikuks oli neid päris kena rodu laual. Ja mis sest, et olime kolmekesi, tantsu oli enamgi kui oleks võinud tahta. Tiksusime edukalt vähemalt kuueni hommikul. Magasin isegi tunnikese cribis enne kui koju ära tulin. Voodisse ma loomulikult jälle ei läinud. Olin selle asemel hoopis peaaegu terve järgmise päeva üleval. Saatsin poisid veel ilusti lõuna paiku Kostiverre ka.

Uskumatu, mis nädalavahetus (+ esmaspäev). Väga palju elamusi ning emotsioone korraga. Nii mõneski mõttes ühe pika õnnetusteperioodi lõpp. Loodetavasti tuleb selliseid õhtuid veel. Ei tahaks uskuda, et kõik hea nii kiiresti otsa saab.

Party up!

Butterflies and busy bees

Uskumatu, kui tegus sügis siiani on olnud. Hoolimata külmadest ilmadest, haiguspuhangutest ja üldisest vihmasest olekust on käsil igasugused huvitavad projektid ning toimumas suured muutused. 

Üks väga palju elevust tekitav ettevõtmine on kindlasti PÖFF, mis näeb taaskord ilmavalgust juba 16. novembril. Eriti põnev on see sellepärast, et olen sel aastal PÖFFil vabatahtlik, mis tähendab saan ligi kaks nädalat oma lemmikajaviite - filmide - jaoks kasulik olla. Vabatahtlike ühisintervjuu Telliskivi Loomelinnakus olid äärmiselt meeldiv ning inimesed, kellega selle käigus tuttavaks sain äärmiselt toredad ja erinäolised. Üks suuremat sorti koolitus leidis aset 29. oktoobril. Koolitus oli tegelikult päris huvitav, kuid kuna ma olin just eelmisel õhtul Steni 17. sünnipäeva tähistanud ning vaid paar tundi magada saanud, oli mul üsna raske ärkvel püsida. Lisaks sellele olin mõni päev tagasi hakanud üle kolme pika aasta taas trenni tegema. Iseseisvalt siis. Bad idea. Bad, bad idea. Suutsin vaid kahe päevaga oma mõlema käe lihased ära venitada nii et lisaks magamatusele piinasid mind ka kohutavad lihasvalud. Ning koolitus kestis viis tundi. VIIS TUNDI. Hea, et ma otsi ei andnud seal toolil istudes. Käed valutasid non-stop ja peaaegu igas asendis. Ma imestan isegi, et ma telefoniga ulatusin rääkima, sest mu käed paindusid tol päeval ja veel mitu-mitu sellele järgnevat päeva vaid 90 kraadi. Isegi magades valutusid käed nii et ma ei saanud paar päeva mitte kummagi külje peal magada ning pidin teatud asendis püsima, et üldse sõba silmale saaksin. Liikudes aga tagasi PÖFFi juurde, siis ma ei suuda seda ära oodata! Kuna olen piletikontrollija, siis on üsna tõenäoline, et saan rohkem filme näha kui ükski teine vabatahtlik. Ja see valmistab mulle vaid head meelt. Nüüd jääb üle vaid oodata töögraafikut ja siis lähebki möll lahti. Nii et kõik PÖFFile!

Teine suur edasiminek on see, et leidsin omale lõpuks töökoha. Alates 15. novembrist seisab teie ees Kristiine Reserved'i uus klienditeenindaja. Te vist ei oska ette ka kujutada, kui õnnelik ma selle saavutuse üle olen! See ei ole küll erialane töö ega ka maksa just kõige rohkem, kuid kuskilt peab ju alustama. Eks näis kuidas ma hakkama saan. Esimesed kaks nädalat saavad ilmselt parajad pähklid olema, sest pean PÖFFi ning töö vahet jooksma. Vähemalt on töögraafik selline, et vabu päevi on vahel nii nädala keskel kui ka nädalavahetustel. Ühesõnaga lõpuks ometi on mul tunne, et liigun elus edasi. Kunagi peab ju täiskasvanuks ka saama. Või noh. Täiskasvanulikumaks. Natuke lapsemeelsust kulub kõigile ära.

Happy Pöffday!

So much has changed

10. klass. Mu väga normaalne sõbranna Liina.

Käisin 21. oktoobril oma kooli kokkutulekul. Naljakas, et kõik oli teistmoodi, aga samas nii endine. Väliselt polnud iseenesest suurt midagi nende kolme aasta jooksul muutunud. Muutus oli toimunud pigem minus. Sisemiselt. Ja sellepärast oligi nii armsalt veider mööda neid koridore jälle kõndida. Minu lennust tulid kahjuks kohale vaid umbes viis inimest ja minu klassikaaslastest ainult Liina, kuid sellest polnud midagi. Me lõbutsesime kahekesi nagu vanadel headel aegadel. Kõigepealt leidis aset klassijuhataja tund Zojaga, kus igaüks tema paljude lendude esindajatest oma kõige eredamatest mälestustest rääkida sai. Seejärel suunduti aulasse, kus oli vilistlaste jaoks kokku pandud väikene kontsertkava. Kontserdi lõpuks olin ma niivõrd näljane, et oleks kasvõi enda ees oleva tooli nahka pistnud. Nii et kohe kui viimane pala esitatud sai lendasin ma otsejoones puhvetisse.

12. klass. Ajaloo tunni ajal. Endiselt normaalsed.

Kõht täis ja hea olla, trampisime Liinaga mööda koridore ringi, tuletasime igasuguseid naljakaid olukordi meelde, vaatasime Arte ajaloo dokumentaali (millele olid juhtumisi hääled peale lugenud just meie lennu Liina  ja Kaarel) ja kooli albumeid, sodisime ajalooõpetaja Arvise tahvlile ja naersime nii kõva häälega, et terve korrus meie naerust rõkkas. Ilmselt sellepärast tundiski meile treppide peal vastu tulnud Arvis minus ja Liinas süüdlased ära. Oh, how it brings me back.. Õpetajad olidki tegelikult need, keda ma kõige rohkem sellel kokkutulekul näha tahtsin. Eriti tahtsin kohtuda inglise keele õpetajaga, kellele ma lihtsalt pidin mainima, et läksin ülikooli just inglise keelt õppima. Tore oli näha ka selliseid pedagooge nagu mu kunagine eesti keele õpetaja Ingrid Pukk (aka Iki) ning muusikaõpetaja Heldin Raidmaa, kes olid omal ajal mu lemmikud; võib öelda, et on siianigi.

Sooviõhupallid lennutatud, suundusime Liina juurde, kus saime tee kõrvale ta ema (kes on ka meie kooli vilistlane) eriti vägevaid kooliseiklusi kuulata.

All in all, great success!

Oh no more

And after the storm,
I run and run as the rains come
And I look up, I look up,
on my knees and out of luck,
I look up.

Night has always pushed up day
You must know life to see decay
But I won't rot, I won't rot
Not this mind and not this heart,
I won't rot.

And I took you by the hand
And we stood tall,
And remembered our own land,
What we lived for.

And there will come a time, you'll see, with no more tears.
And love will not break your heart, but dismiss your fears.
Get over your hill and see what you find there,
With grace in your heart and flowers in your hair.

And now I cling to what I knew
I saw exactly what was true
But oh no more.
That's why I hold,
That's why I hold with all I have.
That's why I hold.

I will die alone and be left there.
Well I guess I'll just go home,
Oh God knows where.
Because death is just so full and mine so small.
Well I'm scared of what's behind and what's before.

And there will come a time, you'll see, with no more tears.
And love will not break your heart, but dismiss your fears.
Get over your hill and see what you find there,
With grace in your heart and flowers in your hair.

And there will come a time, you'll see, with no more tears.
And love will not break your heart, but dismiss your fears.
Get over your hill and see what you find there,
With grace in your heart and flowers in your hair.

Just another day in paradise

Nagu alati, kirjutan ma oma tegemistest hilinemisega. Nii umbes kahenädalase hilinemisega. Anygays, sain siis lõpuks ühel päiksepaistelisel, kuid äärmiselt tuulisel kolmapäeval Edmondiga kokku ning lisaks intervjuule käisime ka Lasnamäe vahel jalutamas. Aga enne kui ma sellesse teemasse laskun, tuleb ikka ära rääkida lugu sellest, kuidas ma endale sel samal päeval reiele käelabasuuruse verevalumi sain.

Oli ilus päev ning ma olin just linna minemas. Päike paistis. Tuju oli hea. Ja siis ma lendasin vastu bussi armatuurlauda ja sain endale jalale verevalumi. The end. Ei, aga kui tõsiselt rääkida, siis olid asjalood hoopis nii, et liikusin pahaaimamatult bussi etteotsa, et Pae peatuses maha minna ja hoidsin ilusti postist kinni samal ajal oma riideid sättides, kui buss järsku pidurdas ning mind julmalt vastu armatuurlauda paiskas. Pärast lööki jäin bussi trepile istuma ning piirdusin valu väljendamisel igaks juhuks vaid piinlevate grimmassidega. Kuigi, tunnistan, et üle bussi valust karjuda oleks ka päris huvitav kogemus olnud. Bussijuht sellest kõigest ennast väga kõigutatuna ei tundunud, küsis vaid kas sain haiget. Esipingi mutikesed seevastu nägid mu agonised näoilmeid ning vaatasid mu poole väga muretseval pilgul. Aga olgem ausad, muretsemiseks oli ka põhjust. Löök oli ikka päris korralik, sest suurest muhust tekkis paari päevaga hiigelsuur verevalum, mille jäänused siiani mu reit ilustavad. Ning selle kõva tüki lahustamine pidavat veel vähemalt nädal aega võtma. Peab vist õnnelik olema, et ma vähemalt enam ei lonka pärast toolilt püsti tõusmist ning võin juba natuke rahulikumalt hingata, kui kogemata oma jalga kuskile vastu peksan. Aga much appreciated, Harjumaa Liinid.

Helgemate teemade juurde liikudes aga sain sel päeval isegi pärast vähemalt pooletunnise jalutuskäiguga hakkama. Kas pole irooniline, et inglane tutvustas mulle, põlisele eestlasele, mu enda pealinna. Nimelt kui poleks teda, siis ei teaks ma ilmselt siiani, et teiselpool Lasnamäe kanalit ja Kumu on ilus park, mille keskel asetseb üpris suur tehislik veekogu (mida Edmond armsalt 'järveks' nimetas). Igatahes muutus see kant mu silmis tänu sellele vaatepildile palju meeldivamaks. Isegi Edmond oli pargi suhtes positiivselt meelestatud: 'This park makes me want to take up jogging. Even though I don't jog. Ever.'  Pärast väikest tiiru pargis aga suundusime tagasi tema juurde, kus jõime kuuma teed ning lõpuks ka intervjuu ära tehtud saime. Uskumatu, kui palju huvitavat inglastelt eestlaste kohta õppida saab. Näiteks tutvustas ta mulle sellist fenomeni nagu 'The Estonian Face', mis on põhimõtteliselt midagi 'I-don't-give-a-fuck' face sarnast. Ta isegi demonstreeris seda mulle, ning tuleb tunnistada, see on Tallinna tänavapildis üsna levinud ilme. Üldiselt pani ta enamike eestlastele iseloomulike joontega kümnesse. Rääkisime lõpuks igasugustel teemadel, teiste seas ka sellest, kuidas mõnedel suurtel ristmikel liiga palju valgusfoore on. Sain ta juurest tulema umbes 4 tundi hiljem.

Nii et kõigest hoolimata oli ikkagi päris tore päev. Ning meeldejääv, that's for sure. Miski ütleb mulle, et see ei ole viimane kord, kui ma oma jalga omapärasel viisil vigastan (god knows, et see pole esimene kord).

Stay safe, kids.

A real human being and a real hero

Kui keegi juba varem ei teadnud, et Ryan Gosling on mu lemmiknäitleja, ideaalmees ning hero, siis pärast selle postituse lugemist ei tohiks kellelgi enam vähimatki kahtlust olla.  Ta väärib igasugust talle osaks saavat tähelepanu. See mees lihtsalt ei lõpeta oma publiku üllatamist.

Lugesin küll juba varem Drive'i kohta juba häid arvustusi ning olin üpris uudishimulik, kuid see, mille osaliseks ma seda filmi vaadates sain oli enam, kui oleksin oodanud. Seda nimelt sellepärast, et ma ei oleks uskunud, et ükski action film kunagi mu lemmikfilmide hulka oma tee leiab. Ometi aga nii juhtus. Drive, mis põhineb samanimelisel neo-noir romaanil, räägib mehest (Ryan Gosling), kes on päeval kaskadöör ja autoremondilukksepp ning öösel autojuht, kes kurjategijatel sündmuskohalt põgeneda aitab. Tal ei ole nime, teda teatakase vaid kui meest, kes sõidab. Ühel päeval aga armub ta oma naabrisse (Carey Mulligan) ning satub seejärel sündmustekeerisesse, millest on raske eluga välja tulla. See ekraaniteos viis minu jaoks action-filmid täiesti uuele tasandile. See on film, mis erinevalt paljudest teistest sama žanri esindajast paneb rõhku ka karakterite väljaarendamisele. Nagu Gosling ütles, režissöör Nicolas Winding Refn julgeb riske võtta ning see ongi see, millele see film kokkuvõttes oma edu võlgneb. Drive on kui tundeline draama ja pingeline actionfilm ühes; kooslus, mis tihtipeale ilmtingimata ei toimi, kuid siinkohal edu saavutab. Kõik need aegluubis stseenid kombineerituna reiki healing muusikale saranavate lugudega lihtsalt mõjuvad. Isegi vägivaldsed stseenid (ja uskuge, mind neid on palju ning need on julmad) on tänu oma tõetruudusele head. Seda on küll imelik öelda, kuna tegemist on ju ikkagi kellegi tapmisega, kuid nii ta on.

Mainimata ei saa jätta ka näitlejate tööd. Ryan Gosling on oma rollis lihtsalt fenomenaalne. Järjekordne teistsugune ja väljakutsuv roll ning suurepärane ümberkehastumine. Ma mäletan, ta rääkis ühes intervjuus, et see on tema 'hero' movie. I couldn't agree more. Ta on küll technically kuritegude kaasosaline ning saadab filmi jooksul üsna verdtarretavaid tegusid korda, kuid vaatamata kõigele on ta kangelane. Tema tegelane ütleb küll filmi jooksul vaevu kolm sõna, kuid ometi on ta intrigeeriv. Kõige huvitavam on minu arust see, kuidas Ryan oma rollideks valmistub. Kui Blue Valentine'i ajal elas ta samas majas ja sama eelarvega nagu tema filmi peategelane, siis selle filmi võtteplatsil ehitas ta näiteks auto ise nullist uuesti kokku. Uskumatu, kui pühendunud üks näitleja olla võib. Ta mitte ainult ei näitle, vaid kehastub täielikult ümber oma tegelaskujudeks. Nagu Ryan ise ühes intervjuus ütles, ta ongi kõik need  tegelased, keda ta filmides mängib; lihtsalt mõne rolli jaoks tuleb teatud osasid endast maha keerata ning teisi rohkem esile tuua. Samuti meeldib mulle tema juures ta alandlikkus ja tagasihoidlikus. Mees, kes ennast ise väga atraktiivseks ja tohutult andekaks ei pea, on vaid selle võrra veel atraktiivsem ja ta talent selle võrra hinnatum. Ootan juba huviga Ides Of March'i. Senikaua aga lahutan meelt tema vanemate filmidega, millest kaks on mul juba ootel.

Ja lõpuks tuleb mainida ka filmi soundtracki, mis on sama hea kui film ise. Selle autoriks on Red Hot Chili Peppersi trummar Cliff Martinez ning iga track sobib iga Drive'iga nagu valatult.

Enjoy le awesomeness:

New kids on the block

Viis uut sarja, millele sel hooajal kindlasti pilk peale visata tasub.

Esiteks The Secret Circle. Tegemist on värivärske teen drama/supernatural drama/horror žanrisse kuuluva sarjaga, mis põhineb samanimelisel raamatusarjal. The Secret Circle esilinastus CW telekanalil 15. septembril ning sai nii kriitikutelt kui tavavaatajatelt üsna head vastukaja. Lugu keerleb teismelise Cassie (Britt Robertson) ümber, kes pärast oma ema surma Chance Harborisse kolib ning avastab, et nii mõned tema klassikaaslased kui ka ta ise on nõid. Sounds corny, right? Aga tegelikult pole. Vaatamata noortele osatäitjatele ja sarja kiirele tempole võib see sari siiski sind juba esimese osaga oma võrku püüda, nagu juhtus minuga. Põnevad ja paljulubavad storyline'id, sümpaatsed tegelaskujud ning hea tegelastevaheline keemia. Kui vampiiride teema pole mulle kunagi väga huvi pakkunud, siis nõiad on mind juba sellest ajast saati paelunud kui vana hea Charmed Eesti telekanalitel jooksis. Samuti oli meeldiv jälle Britt Robertsoni aktsioonis näha. Loodame, et selle sarja eluaeg on pikem kui Britt'i eelmisele sarjale Life Unexpected saatuseks saanud lühikesed kaks hooaega. Ei tahaks uuesti olla tunnistajaks sellele, kuidas järjekordsele lemmikule vesi peale tõmmatakse.

Teiseks tuleb rääkida uuest põnevussarjast Ringer. Yes, ladies and gents, Sarah Michelle Gellar is back! Ehk topeltkoguses Buffyt teie ekraanil! 13. septembril ilmavalgust näinud sari räägib üksteisest võõrdunud kaksikõdedest Siobhan'ist ja Bridget'ist (mõlemat mängib Sarah Michelle Gellar), kes pärast kuut aastat taas kokku saavad ning oma suhteid kokku lappida proovivad. Ühisel väljasõidul merele kaob Siobhan aga müstiliselt ära. Bridget, kes FBI ning palgamõrtsuka eest põgeneb, eeldab, et ta õde on uppunud ning näeb selles olukorras oma viimast võimalust normaalsele elule. Nii ta asubki oma õe kohale. Kuid sellega Bridgeti mured alles algavad. Olin algul üsna skeptiline selle sarja suhtes, kuid lõpuks sai uudishimu eelarvamustest siiski võitu. Ning õnneks oli üks tuttav nägu sarjast Life Unexpected ka kohal. Always a pleasure, Kristopher Polaha! Igatahes suutis  pilot minus niivõrd palju huvi äratada, et sikutan endale nüüd igal kolmapäeval esimese asjana üles ärgates uue osa internetiavarustest alla. I admit, storyline on veidi cliché - kaks õde, üks vaene ja allakäinud, teine rikas ja ennasttäis - kuid selles sarjas on midagi, mis vaatama kutsub.

Kolmandaks, oh so charming Zooey Deschanel ja tema New Girl! See 20. septembril teleekraane vallutanud komöödia räägib ekstsentrikust Jess'ist, kes pärast karmi lahkuminekut kolme poissmehe juurde kolib. Ning nii imelik kui Jess ka poleks, tuleb välja, et tema toakaaslased on isegi ühed parajad fruktid. Üle pika aja midagi väga värskendavat komöödiamaastikult. Eriti meeltmööda on mulle see, et naljade taustaks ei kõla mingisugust publiku naeru (mulle on alati selline naerutamine veidi sunniviisilisena tundunud). Selle asemel laseb New Girl vaatajal ise otsustada, kas ta peab mingit kohta naljakaks või ei. Seems only fair. Väga sümpaatne ja armas sari, mis on erinevalt paljudest teistest teleekraanidel jooksvatest komöödiatest ka tegelikult komöödia tiitli vääriline.

Neljandaks, hiigelsuure eelarvega ja much-discussed Terra Nova. Selle 26. septembril esilinastunud sarja keskmes on Shannonite perekond, kes tuhandete teiste inimeste seas aastal 2149 surevalt planeedilt Maa 85 milllionit aastat varasemasse perioodi ümber asustatakse ehk teisisõnu need õnnelikud, kellele uus võimalus elule antakse. Pole ime, et Terra Nova enda alla nii palju raha matab -  see ju lausa kubiseb eriefektidest! Kuid need eriefektid on see-eest ka väga veenvad. Siin sarjas võib näha igasuguseid elukaid, dinosaurustest kõiksugu eelajalooliste röövlindudeni, ja uskumatu detailsusega. Kõige huvitavam on aga see, et vaatajatel avaneb võimalus näha korraga nii tulevikku kui ka minevikku, mis olgugi, et põhinevad kohati vaid oletustel või fantaasial, pakuvad sci-fi ja mystery fännidele siiski põnevust. Ühesõnaga, kui pooleteisetunnine pilot sind endasse ei ime, pole see sari ilmselt sinu jaoks.

Ning viimaks tulikuum Suits (ehk maakeeli pintsaklipslased). See comedy/drama on küll juba ühe hooaja jagu Ameerika telekanalitel jooksnud, kuid siiski kvalifitseerub uuena. Tegemist on veidi ebatraditsioonilise plot'iga sarjaga. Nimelt räägib see suurepärase visuaalmäluga ülikoolist väljalangenud Mike Ross'ist (Patrick J. Adams), kes nurjunud narkotehingu järel juhuse tahtel advokaadibüroos eduka Harvey Specter'i (Gabriel Macht) juurde tööle saab. Teiseks sellepärast, et see dünaamiline duo on ekraanil lihtsalt nii charming ja seksikas, et hoia ja keela! Isegi sarja algusmuusika on seksikas, mis siis veel tegelaskujudest rääkida. Suurepärased dialoogid, huvitavad lood, teravmeelne/witty huumor ning eriti särisev tegelastevaheline keemia ehk igati 10/10. Ootan huviga uut hooaega!

Teiste seas on ka palju sarju, mis taas sel hooajal ekraanile naasesid. Näiteks the new and improved Two and a Half Men, endiselt seksikas Private Practice, endiselt hilarious The Big Bang Theory ja endiselt endine 90210. 

Elagu sügishooaeg!

Burn the pages, let them cook

suvi on läbi

tõsi
kuid seiklused
need ei lõppe iial

meil siin käib tants ikka edasi
ja noored, need lollusi teevad
ning siis kui sügistuuled naeratuse viivad
hommikus lollgi lohutust leiab
tõsi

sügis on käes

kuid meil siin saab öösiti langevaid tähti näha
ja sõbrale muret kurta

ja paljajalu hundiratast teha

vahel saab isegi hilisõhtuseid burgereid süüa

ja sõbraga õlut jagada

meil siin käib tants ikka edasi

ja noorus, see on igavene

Send a wish upon a star..

.. do the work and you'll go far

Kui Arno koolimajja jõudis nägi Kristina alles seitsmendat und. Oh, küll on tore olla neljanda aasta üliõpilane, kel kõik ained tehtud ning kes vaid lõputöö kirjutamise pärast muretsema peab! Enamus mu kursakaaslasi lõpetasid küll ülikooli nominaalajaga ära, kuid sellest pole midagi. Ma ei ole pettunud. Ma ei ole isegi kurb. Kõik juhtus põhjusega.

Otsin juba pikemat aega Inglismaale tööd, et Erasmuse kaudu praktikale minna. Tore plaan, eks? Muidugi on. Aga selle teostamisega on hoopis teised lood. Küll ei ole piisavalt kvalifikatsioone, küll ei leia sobivat kohta või kui leian, siis avastan, et palka ei pakutagi, küll ei tunta huvi, ja kui lõpuks tuntaksegi ja telefoni-intervjuu aeg kokku lepitakse, siis ikkagi ei helistata. Ütleme nii, et mul on ikka omajagu tagasilööke olnud. Ja kõik sellepärast, et mul on vaja erialast tööd leida. Kui asi ainult minu eelistustest sõltuks, siis  hell, ma oleks nõus kasvõi koristajana töötama. Peaasi, et Inglismaale saaks! Aga selle eest vist stipendiumi ei anta, ega ju? Igaljuhul otsustasin paralleelselt ka Eestis tööd otsima hakata. Saab ju iga kell lahkumisavalduse sisse anda, kui peaks tekkima võimalus Inglismaale minna. Pealegi mul olekski vaja sinnamineku tarvis raha koguda. Nii ma siis jooksengi Eesti ja UK tööportaalide vahet, lootes midagi leida. Fingers crossed! Seda unistust ma nii kergelt käest ei lase.

Täis teotahet, olen hakanud ka lõputööd edasi kirjutama. Taipasin ühel tüüpilisel just-sitting-around-doing-absolutely-nothing päeval, et selline laisklemine ei vii mind mitte kuhugi, seega vedasin end kohe järgmisel päeval raamatukokku. Tundub, et see oligi kõik, mida mul enda käimatõmbamiseks oli vaja. Lõpuks on mitu kuud motivatsioonipõuda möödas! Olen selle lühikese ajaga saanud ilmselt rohkem tehtud kui.. aah, who am I kidding, ma pole viimaste kuude jooksul isegi mitte lõputöö faili avanud. Nii et edasiminek missugune! Jõudsin eelmisel nädalal olemasoleva töö uuesti läbi lugeda, lausete sõnastust ja paragraafide struktuuri parandada ning isegi allikaid refereerida (which - küll filoloogid juba teavad - is a particularly pain in the ass task). Ning homme saan taaskord ühe inglase kokku, et intervjuu läbi viia.

Need asjad moodustavad loomulikult vaid väikse osa sellest, mis veel ära vaja teha on, kuid ma olen õppinud  kõike sammhaaval võtma. Nagu Matt Nathansongi, I'll learn to get by on the little victories. Tunnen ennast üle pika aja jälle kasulikuna ning juba selle jumaliku rahulolutunde pärast tasub edasi pingutada.

Võiduka lõpuni!

Changing

Jõudsin viimaks oma renoveerimistöödega lõpule. Kes oleks arvanud, et sellele kõigele nii palju aega kulub! Mina igatahes mitte. Ja et värvimine füüsiliselt nii koormav on!  Mina igatahes mitte. Võõpasin oma väikeste ja algselt väga nõrgukeste kätega kaks korda toa seinad üle. Oma hiiglama kõrgete lagedega suure toa seinad. Omaenda kätega. Pole vist kunagi varem kogenud seda, et näpulihased valusad on. Tähendab, ilmselgelt pole, kuna pidin wikipediast järele vaatama, kas näppudel üldse on lihased. Aga, mis ei tapa, see teeb tugevaks!

Before:

After:

Kui esimesel päeval vajasin viimase seinaga abi, siis teisel päeval suutsin kõik seinad juba omal jõul ära värvida. Kokku värvisin koos parandustöödega umbes kolm täispikka päeva. Tapeet sai seina juba palju kiiremini (ilmselt sellepärast, et seda tegi suuremas osas keegi teine, mitte mina). Tulemuseks täpselt see, mida lootsin ja ootasin. Mööbel küll ei sobi enam ei toaga ega isegi mitte omavahel, kuid vähemalt on üks samm toa elamiskõlblikumaks tegemise suunas edasi astutud. Hurray! Kes nüüd tuba sisse õnnistama tuleb?

Jõudu ja teotahet!

Hüvasti, Seltsimaja!

Natuke rohkem kui nädal tagasi leidis aset see kurb hetk, kus mina ja ka paljud teised tegelased Uue Maailma Seltsimajaga hüvasti pidid jätma. Sadness. Aga enne seda kui kurvastamiseks läks, tuli maha pidada selle sügise üks kõige vingemaid pidusid! Oo. Freakin'. Jaa. Kui teil varem kahju polnud, siis nüüd kindlasti hakkab.

Hüvastijätupidu kulges samaaegselt kõigil seltsimaja neljal korrusel + hoovis ehk põhimõtteliselt sai vastavalt meeleolule ja seltskonnaeelistusele koguaeg asukohta vahetada. Uurisime Külliga küll korraks hoovi ja ülemisi korruseid, kuid jäime siiski lõpuks armsale Koidu Clubile truuks. Kelder, baar, keldribaar, diivanid, küünlavalgus, kerge kopitanud aroom, mõnus oldschool muss ja tantsulka - obviously a to-die-for combination! Kell polnud veel isegi üksteist kui me juba oma parimaid liigutusi tantsupõrandale tõime. Ja milline kontrast esimese korrusega, kus samal ajal vaikselt ja rahulikult ühe koha peal seisti ning flöödimuusikat kuulati. However, asjalood peagi muutusid, sest klaveri taha istus ei keegi muu kui härra rohukõrremees Erki ise! Lõpuks hakkas kostma vähe elavama muusikat. Ühel hetkel kõlas minu küsimuse peale, kas ta mõnd inglisekeelset laulu ka oskab mängida, klaveril isegi Justin Bieberi Baby, mille peale ma lol'isin ja Külli aknast alla hüppas. Literally. Aga ärge muretsege, ta jäi ellu (tegemist oli siiski esimese korrusega).

Lisaks Erkile sain õhtu jooksul veel hulga teiste huvitavate inimestega tuttavaks. Näiteks inglase Edmondiga, kes Seltsimajas ligi 2 aastat elanud on ning kes mulle lahkelt varajastel hommikutundidel võileiba oli nõus pakkuma. Ja Jaaniga, kes rääkis mulle, et Koidu Clubi silt on pärit kinnipandud litsimajast. Milline värvikirev seltskond, kas pole?

Ja milline õhtu! Rääkisin ja tantsisin võhivõõrastega, näksisin baarileti taga sellerit, proovisin baarmani kokteili, lasin inimestel oma tatoveeringut  dešifreerida, sõin köögis  küüslaugukastme ja juustuga võileibu ning lõpetasin diivanil Erki ja Edmondiga juttu ajades. Sellises kohas ning selliste inimeste keskel polnud üldse raske esimese bussi tulekuni tegevust leida. However, unega olid hoopis teised lood. Seda oli hommikul ikka kohutavalt raske eemale peletada, hoolimata heast seltskonnast. Aga sain siiski sellega hakkama ning lõpuks tuli kätte ka aeg, mil pidin sammud kodu poole seadma. Klõpsisin veel paar sümboolset pilti seltsimaja sisemusest (sest  loomulikult unustasin õhtul ära, et mul fotokas kaasas oli), jätsin kõigiga hüvasti ning tulingi tulema. Pole vist üheltki peolt hommikul nii rõõmsalt, naeratus näol, lahkunud. 

Tänan sind, Seltsimaja! Tänan nende filmiõhtute eest, mis isegi kõige külmematel sügisõhtutel ühe uudishimuliku Koogi küla elaniku 26 km kauguselt kohale meelitasid. Tänan külalislahkuse eest Uue Maailma Festivalil ja festivalivälisel ajal. Tänan ka kõigi uute tutvuste eest. But most of all, tänan nende kustumatute elamuste eest, mille osaks mul selle viimase aasta jooksul olla lubasid! Oled igaveseks mu südamesse salvestatud.

Yours truly,

Kristina

I see a rhinoceros

Pole nii ammu filmidest kirjutanud ja ometi olen nii palju neid viimasel ajal vahtinud. Tsk-tsk. Aga olge mureta, kohe teeme kõik tasa.

Minu viimaste vaadatud filmide hulka kuuluvad The Fountain, The Whistleblower, Pirates Of The Carribean: On Stranger Tides (aka part 4), Crazy, Stupid, Love, Lars And The Real Girl, Friends With Benefits, The Kids Are All Right, Midnight In Paris, Bridesmaids, Submarine ja Year Of The Carnivore. Lühidalt mõnest neist siis. Kui Pirates Of The Carribean oli oodatult keskpärane (kuigi minu arust siiski mitte nii halb kui kriitikud väidavad), siis The Kids Are All Right üllatas oma orignaalse plot'i ning südamlikkusega. Pluss ma jumaldan Mark Ruffalot. Igatahes igati oma kõrget hinnangut väärt film. Naljakas on see, et tahtsin juba ammu seda filmi endale saada ja mõtlesin, miks ma seda internetiavaratustest üles ei leia. Noh, tuleb välja, et olin koguaeg pealkirja valesti kirjutanud. So much for being an excellent

philologist. Samuti üllatas mind oma orininaalsusega Submarine. Armsalt veider ja humoorikas film (and I could have sworn, et peaosalist mängis filmi soundtracki autori Alex Turneri noorem variant!). Kahjuks ei saa Year Of The Carnivore kohta sama öelda, sest tegemist oli väga imeliku (ja seda halvemas mõttes) filmiga, mille veidrused mitte ei 

ajanud naerma, vaid panid kohati kulmu kergitama. Mäletan, et tahtsin seda Pöffile vaatama minna. Mul on hea meel, et ei läinud. Jätkates pettumustega, ka viimati kinos olnud Friends With Benefits ei avaldanud mulle just kõige rohkem muljet. Kuigi peosalistevaheline keemia oli olemas ja situatsioonid, millesse nad sattusid mõjusid somewhat lõbustavalt, jäi see miski siiski puudu, jättes lõpp-produktiks tüüpilise mitte-eriti-paeluva Hollywoodi romantilise komöödia. Viimati äranähtud Bridesmaids oli aga oma žanri kohta juba palju muljetavaldavam film. Üks tõsiselt naerutav ja sümpaatne erkaaniteos, mida kindlasti vaadata tasub. Kellele aga lähevad draamad peale, siis The Whistleblower on üle pika aja üks selle kategooria ausamaid ja kaasahaaravamaid filme, mis käsitleb sekskaubanduse probleemi selle kõige julmemas reaalsuses. Tõeliselt silmiavav teos, mis võib mõnel nõrganärvilisel vaat et südamegi pahaks ajada.

However, tahaksin nüüd mõnel filmil veidi pikemalt peatuda. Esimene neist on The Fountain. Lihtsalt suurepäraste visuaalsete efektidega film! Olin terve aja lummatud nendest hingematvatest kaadritest, mida  filmis näidati. Uskumatu, kuidas keegi midagi nii ilusat ekraanile suudab tuua. Ilumeeled said ikka täiega naudelda. However, kuna filmi tegevus toimub kolmel paralleelsel tasandil jäi sündmustekäik mulle  vahepeal veidi segaseks ja lõpp veelgi segasemaks. Filmi probleem seisneb selles, et see üritab jutustada korraga lugu armastusest, surmast ja spirituaalsusest ning teeb sellega arusaamise võibolla mitte nii spirituaalsusega kursis olevale tavavaatajale väga keeruliseks. Õnneks aga kaaluvad plussid siiski miinused üles. Lisaks tugevale visuaalsele poolele on filmil ka täiesti jumalik skoor. Eriti ilus on lõputiitrites kõlama jääv pala. See muusika insipireeris mind nii lausa palju, et kirjutasin pärast filmi lõppu selle soundtracki emotsioonil uue laulu. Ja see ei koosne mitte ainult mõnest reast, vaid paarist salmist ja kaheosalisest refräänist. Vaat, kui õigetele nuppudele üks film vahel vajutada oskab!

Teiseks tahtsin rääkida praegu kinodes jooksvast filmist Crazy, Stupid, Love. Teadsin, et tahan seda näha kohe, kui olin treilerile pilgu peale visanud ehk hetkel kui mu lemmik meesnäitleja Ryan Gosling erkaanile ilmus. Eriti suur oli mu huvi sellepärast, et ma ei olnud Goslingut pärast The Notebook'i üheski Hollywoodi romantilises komöödias näinud. However, kuigi Gosling on independent filmide kunn, ei pidanud ma tema etteastes Crazy, Stupid, Love'is pettuma. Lugu ise siis abielumehest Cal Weaverist (Steve Carrell), kelle naine temalt ootamatult lahutust palub. Oma muresid klaasi uputades tutvub Cal baaris aga naistemehe Jacob Palmeriga (Ryan Gosling), kes on nõus talle õpetama kõike, mida naiste võlumiseks vaja teada on. Pole ammu nii südamest mõne nalja peale naernud, kui seda filmi kinos vaadates. Lihtne ent tõeliselt võluv komöödia! Ja seda ütleb inimene, kes pole viimasel ajal just Hollywoodi komöödiate kõige suurem austaja. Ühesõnaga väga andekas kamp näitlejaid ning mõnus ja kohati isegi üllatusmomente sisaldav plot. Ja no Ryan Gosling.. mulle oleks vist kinosaali üks ämber ära kulunud, sest see mees oli igas kaadris nii drop-dead handsome, et mul põhimõtteliselt terve filmi aja tilkus ila.

Ning kuna mul ei saanud pärast Crazy, Stupid, Love vaatamist Ryan Goslingust veel päris isu täis, siis tõmbasin endale koju jõudes ühe ta veidi vanema filmi nimega Lars and The Real Girl, mis on hea näide sellest, kui suurepärane ümberkehastumise võime tal on. See 2007 ekraaniteos on jällegi üks neist armsalt veidratest filmidest, mis paljudele ilmselt meeltmööda pole, kuid mida tavavaataja siiski täielikult hukka ei mõista. Lars And The Real Girl Lugu keerleb ekstsentrikust mehe Larsi ümber, kes kujutab ette, et tal on suhe anatoomiliselt korretse seksnukuga, kelle ta endale internetist tellis. Sellise tutvustuse põhjal võiks arvata, et see draama/komöödia laskub rõvedustesse, kuid tegelikult on asjalood hoopis teistmoodi. Tuleb tunnistada, et isegi mina hakkasin filmi edenedes Biancale kaasa elama, olgugi et ta polnud tegelikult elusolend. Väga südantsoojendav film sellest, kuidas üks nukk aitab sotsiaaloskusteta mehel oma kompleksidest vabaneda.

Lõpuks tuleb juttu Woody Alleni uuest filmist Midnight In Paris. Äärmiselt võluv fantaasiaga vürtsitatud komöödia! Jah, intro võibolla oli kohati liiga pikk, kuid see seadis tervele filmile kuidagi nii õige meeleolu. Lugu ise räägib Hollywoodi stsenaristist ja lootustandvast kirjanikust Gil'st (Owen Wilson), kes saabub oma kihlatu Inez'iga (Rachel McAdams) Pariisi puhkusele. Samal ajal kui Inez linna luksuslikku poolt naudib, satub Gil, kes on veendunud, et on valesse aega sündinud, ühel öisel jalutuskäigul hotelli poole uskumatutesse seiklustesse ning leiab end ühtäkki oma lemmiksajandist. Midnight In Paris ei pruugi olla just kõige sügavamõttelisem film, ent ometi suudab see lugu vaatajat piisavalt paeluda. Pluss kõik need kaadrid 20.sajandi Pariisist andsid suurepäraselt edasi seda prantsuse õhkkonda, linna ilu ja kunsti, mis tol ajal valitses. Jällegi said ilumeeled täiega naudelda. Plusside hulka tuleb kindlasti lugeda ka selle humoorikat poolt. See film võibolla ei naerutanud vaatajat koguaeg, kuid kui ta juba naerutas, siis ikka korralikult. Äärmiselt sümptaane film ning kuigi ma Woody Alleni loominguga väga kursis ei ole võin siiski selle linateose põhjal öelda, et mees on õigel rajal.

Natsa seda jumalikku filmimuusikat ka siia lõppu:

Järgmiste mulinateni!