The most perfect day I've ever seen

Meie puhkusereisist on nüüdseks 3 nädalat möödas, ja täpselt kõik need 23 päeva olen ma mõelnud, kui tore oleks sealsamas kohas nende samade inimestega uuesti tagasi olla. 

Ma olen alati selliste tüüpiliste paketireiside puhul natuke kahtlustav olnud, sest midagi nende juures lihtsalt ei ole kunagi ahvatlenud. Seega ei oleks iial arvanud, et Egiptusesse satun, aga võta näpust. Nii me saabusimegi õe ja õetütrega kolmekesi nagu präänikute maalt ühel jahedal 25. veebruari õhtul suvisesse Hurghadasse ja veetsime seal seitse ööd ja kuus suurepärast päeva, mida keegi meist ei unusta.

Me ujusime, päevitasime, põlesime ära ja nautisime hommikul kella kümneseid kokteile. Me vahetasime viis korda päevas riideid, saime kohaliku boyfriendi ja maskeerusime moslemiteks. Me veetsime unetuid öid, lugesime lasteraamatuid ja tegime powernap'e. Me tähistasime sünnipäevi, laulsime üle terve linna s dnjom roždenjat ja veetsime kohalikus klubis Reginas tantsuseid tunde. Me plaanisime banaaniga poseerimisest raamatuid kirjutada, panime lennukitele nimesid, rääkisime anekdoote ja kastsime maasikaid alkoholi sisse. Me külmetasime, nägime koralle, jõime tuhatoosist kokteile, mõtlesime vasakule ja söötsime Markot. Me kiikusime, lasime liumäest alla, naersime end hääletuks. Me sosistasime, nägime tähti ja tantsisime paljajalu hommikutundideni.

Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et ma reisilt selliste toredate tutvuste ja kogemuste võrra rikkamana naasen, siis... ma ei oleks teda tõenäoliselt uskunud. Selliste inimestevaheliste sidemete tekkimine on haruldane ja ma väärtustan neid koosveedetud hetki ja pisarateni naerma ajavaid vestlusi nii kaua kuni mu mälu mind lõpuks alt vedama hakkab. See ei olnud ei päike, soojus, ujumine, peesitamine ega kõik hinnas joogid ja söögid, mis sellest unustamatu reisi tegid, vaid need inimesed ja seiklused, mida mul oli privileeg koos nendega kogeda.

Selge on see, et teist sellist reisi enam ei tule. Kuidas saakski? Tuleb veel paremaid ja veel elamusterikkamaid, või vähemalt selline on lootus. Ning kui järgmised seiklused kosmilise sekkumise tahtel neidsamu või vähemalt sama toredaid tegelasi sisaldavad, siis ma tean, et mul on vedanud.

Aitäh, kosmos.

Everything in its right place

Ma olen muutunud. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma tunnen seda. Tartu on mind muutnud. Kui paljud tulevad siia selleks, et oma noorusest viimast võtta, siis minu eesmärk oli teistsugune. Ma tahtsin leida oma kohta siin elus. Ma teadsin juba, kes ma olen, kuid mitte seda kuidas ma sobin sellesse võrrandisse, mis on mind ümbritsev maailm.

Tartus elamine on mulle palju õpetanud. See on aidanud mul ennast rohkem vabaks lasta. Tänu sellele on mul olnud võimalus kohata eriti omanäolisi tegelasi ning nendega ette võtta põnevaid rännakuid. Näiteks mäletan seda pikajuukselist ameeriklast, kellega öises Tartus parke avastasime ja kelle kohmakas üritus mind õhtu lõpul suudelda pani mind padavai ööliini bussi peale jooksma. Mäletan matemaatikut, kes mulle särasilmselt LSD-d pakkus ja kelle elamistingimused mulle reaalse kultuurišoki tekitasid. Mäletan seda meeldivalt joobes härrasmeest, kes väitis, et on uputanud kolm laeva ja tunnistas, et peaks olema vanglas. Mäletan väga hästi tegelast, kes mu kohutavate aastavahetuste needuse murdis ja enesele teadmata mu emotsionaalsest koomast välja tõi. Mäletan kunstnikke, naljamehi, blonde minevikukummitusi ja salapäraseid kallistavaid pontusid. Kuid kõige enam mäletan noormeest, kes minuga terve öö maast ja ilmast rääkis ning kell kuus hommikul purskkaevu kõrval mind pool tundi järjest kallistas. Tartu jääb mulle alatiseks sind meenutama.

Olen saanud ka mitmeid häid sõpru. Mul on sõber, kellega saab aeg-ajalt nädalavahetuseti huvitavaid õlusid mekkimas käia. Mul on sõbranna, kellega teeme naisteõhtuid, mis peaaegu alati ikka meeste seltskonnas lõppevad. Mul on naaber, keda küll tihti ei kohta, kuid kelle suitsetav kogu rõdul alati minus mõnusalt koduse tunde tekitab. Mul on vanad klassiõed, keda on olnud tore üle pikkade aastate kõige suvalisematel momentidel kohata. Mul on sõbrad, kellega kinno minna, kui kodus töötamine ära tüütab. Ning mul on muusika ja isegi koht, kus laulmas käia.

Asi, mille eest ma aga Tartule kõige tänulikum olen, on see, et ta on mind toonud välja mineviku hägususest võimalusterohkesse olevikku ja pannud mõtlema tulevikule. Kasvanud on ambitsioon, selginenud on eesmärgid, mille poole püüelda ning tekkinud on kujutis sellest, milline mu elu võiks viie või kümne aasta pärast välja näha. Vaat, et annan peaaegu täiskasvanu mõõdu välja. Peaks mõne lapsiku nalja siia sisestama, et mitte liiga tõsisena näida. Tegelikult olen ma uhke selle üle kui kaugele ma jõudnud olen. Omaette elamine on kindlasti minu täiskasvanuks saamisel suurt rolli mänginud.

Kuus kuud Tartus on olnud imelised. Isegi kui meie teed varsti lahku lähevad, olen sulle alati tänulik, Tartu. Oli tõeline privileeg siin elada.

Aitäh, Tartu.