Kui Arno koolimajja jõudis nägi Kristina alles seitsmendat und. Oh, küll on tore olla neljanda aasta üliõpilane, kel kõik ained tehtud ning kes vaid lõputöö kirjutamise pärast muretsema peab! Enamus mu kursakaaslasi lõpetasid küll ülikooli nominaalajaga ära, kuid sellest pole midagi. Ma ei ole pettunud. Ma ei ole isegi kurb. Kõik juhtus põhjusega.
Otsin juba pikemat aega Inglismaale tööd, et Erasmuse kaudu praktikale minna. Tore plaan, eks? Muidugi on. Aga selle teostamisega on hoopis teised lood. Küll ei ole piisavalt kvalifikatsioone, küll ei leia sobivat kohta või kui leian, siis avastan, et palka ei pakutagi, küll ei tunta huvi, ja kui lõpuks tuntaksegi ja telefoni-intervjuu aeg kokku lepitakse, siis ikkagi ei helistata. Ütleme nii, et mul on ikka omajagu tagasilööke olnud. Ja kõik sellepärast, et mul on vaja erialast tööd leida. Kui asi ainult minu eelistustest sõltuks, siis hell, ma oleks nõus kasvõi koristajana töötama. Peaasi, et Inglismaale saaks! Aga selle eest vist stipendiumi ei anta, ega ju? Igaljuhul otsustasin paralleelselt ka Eestis tööd otsima hakata. Saab ju iga kell lahkumisavalduse sisse anda, kui peaks tekkima võimalus Inglismaale minna. Pealegi mul olekski vaja sinnamineku tarvis raha koguda. Nii ma siis jooksengi Eesti ja UK tööportaalide vahet, lootes midagi leida. Fingers crossed! Seda unistust ma nii kergelt käest ei lase.
Täis teotahet, olen hakanud ka lõputööd edasi kirjutama. Taipasin ühel tüüpilisel just-sitting-around-doing-absolutely-nothing päeval, et selline laisklemine ei vii mind mitte kuhugi, seega vedasin end kohe järgmisel päeval raamatukokku. Tundub, et see oligi kõik, mida mul enda käimatõmbamiseks oli vaja. Lõpuks on mitu kuud motivatsioonipõuda möödas! Olen selle lühikese ajaga saanud ilmselt rohkem tehtud kui.. aah, who am I kidding, ma pole viimaste kuude jooksul isegi mitte lõputöö faili avanud. Nii et edasiminek missugune! Jõudsin eelmisel nädalal olemasoleva töö uuesti läbi lugeda, lausete sõnastust ja paragraafide struktuuri parandada ning isegi allikaid refereerida (which - küll filoloogid juba teavad - is a particularly pain in the ass task). Ning homme saan taaskord ühe inglase kokku, et intervjuu läbi viia.
Need asjad moodustavad loomulikult vaid väikse osa sellest, mis veel ära vaja teha on, kuid ma olen õppinud kõike sammhaaval võtma. Nagu Matt Nathansongi, I'll learn to get by on the little victories. Tunnen ennast üle pika aja jälle kasulikuna ning juba selle jumaliku rahulolutunde pärast tasub edasi pingutada.
Võiduka lõpuni!
No comments:
Post a Comment