Good girl gone bad

4.-7. november. Kust alustada? Üle pika aja kõige sisukam ja lõbusam (pikendatud) nädalavahetus. Ilma naljata. Ma ei mäletagi millal viimati kolmel järjestikusel päeval nii palju korraga juhtunud oleks.

Reede algas Greta 19. sünnipäevaga, mida tähistasime see aasta osaliselt tema juures ning osaliselt linnas. Olles talle kokku pannud ideaalse kingituse - väike roosa-mustakirju karvane mänguhobune, mullitaja, vannisool (väidetavalt õnnelikuks tegev), kõige miniatuursem sünnipäevasõnumiga tass, mida te ette kujutada oskate ning peotäis Kinder Surprise'i vidinaid - suundusingi sünnipäevalapse kodu poole. Jõudsime õhtu jooksul head ja paremat süüa-juua, filmide üle arutleda ning isegi minimaalselt jalga keerutada. Linnas olles sai läbi käidud nii Hellast Hundist kui XX Sajandist ning üllataval kombel ei hakanud mul mitte hetkekski igav. Samuti ei lasknud ma kordagi tujul langeda. Sellegipoolest oli tore ööseks koju oma voodisse saada. Nii hea kui sul on sõbrad, kes on nõus sulle kell 3 öösel linna järgi tulema. (Ja tee peal Hesburgerist läbi käima). Väga positiivne punkt niigi toredale õhtule.

Laupäev jätkus Roltsi 20. sünnipäevaga. Väike sleep ning uus meik ja olingi taas peoks valmis. Aset leidis see tavalise cribi asemel seekord hoopis saunaruumis, mis tähendas, et ruumi tantsimiseks oli poole rohkem. Oi, ja tantsu jätkus sõna otseses mõttes hommikuni. Oh neid vallatuid tantsuliigutusi, pluusitrikke, ühised jooke, jookide müstilisi kadumisi, peotäit skittle'seid, hipsteriprille ning sõbralikke kiusamisi. Sain isegi endale ühe sõbra juurde. Pidu vajus ära alles kuue ajal hommikul. Esimesed olid loomulikult Siim ja Stennu, kes armsasti üksteise kaisus seitsmendat und nägid. Olgugi, et ma ise päris külma käes ei olnud, hakkas mul lõpuks ikkagi piisavalt jahe nii et suundusin seitsme paiku tuppa. Kuigi plaanisin algselt magama minna otsustasin siiski enne selgeks tüdrukuks saada. Tagajärg oli enamgi kui etteaimatav: Happy bohmel to me! Ning just siis kui püüdsin magama jääda sain Siimult kõne. Egas siis midagi kui riided selga, värske meik peale ning linna Joosepile külla.

Umbes kella kahe ajal pühapäeval said poe platsil kokku kuus bohmeluses jorssi ning üks kaine autojuht. Kuna Siimu arvutamisoskused olid eelmise õhtu joomise käigus veidike kannatada saanud pidime end seitsmekesi kitsasse viiekohalisse autosse mahutama. Nii me siis istusime kõik üksteise otsas; Arvi, Eku, Sten all ning mina ja Maarion kahel viimasel süles. Ütlemata mugav olukord. Härra Matemaatik ise istus loomulikult ees, samal ajal kui me üritasime tagaistmel lae all kägaras olles mitte surma saada. Eriti pidurduste ajal. Õnneks väljus härra Maarion Kostiveres.

Edasi sõitsime juba kuuekesi, mis muidugi ei tähendanud, et meil mingeid mugavusi oleks olnud, sest taga istus ikkagi rohkem inimesi kui oleks tohtinud. Olime kui neli suurt silku väikses karbis, küünarnukid üksteise ribides. Lisaks kõigele polnud Härra Pohmelus eriti armuline. Kuid õnneks ei lahkunud veepudel ustava sõbrana kordagi mu käeulatusest. Selle eest olen ma talle surmani tänulik. Linna

jõudes tuli loomulikult Hesburgerist läbi käia, sest peost taastuvad maod vajasid kergemat sorti kinnitust. Needless to say, minu juustuburger väga kergelt alla ei läinud. Ei tahtnud veel õhtunigi süüa. Joosepile viisime külakostiks topeltjuustuburgeri eine, mille üle poiss ilmselgelt õnnelik oli. Sõjaväes ju sellist delikatessi ei pakuta. Kuigi saime teda vaid viis minutit näha, oli see ikkagi tulekut väärt. Hea oli teda üle pika aja näha ning ta silmist kumas läbi, et ka tema oli meid näheks päris õnnelik. Pärast natukest sõjaväebaasi ees pinkidel istumist suundusime tagasi kodu poole. Vaikisin, veepudel kindlalt peos, poole sõidust, kuna Bohmeluse härra ei andnud lihtsalt asu. Sellegipoolest jõudsin magama alles hilja õhtul. People like to torture themselves, don't they?

Esmaspäeva lõunaks tundsin end lõpuks ometi väljapuhanuna! Oi, kuid mitte kauaks. Umbes kümne ajal õhtul kujunes täiesti suvalisest jutuajamisest tõsine plaan taas peorong käima lükata. Kümne ajal esmaspäeval! Nii me olimegi Roltsiga iseeneselegi üllatuseks kell pool üksteist rataste seljas ja teel Kostiverre. Meie plaaniga tahtis liituda ka Maarion, kellele me lahkesti vastu läksime. Nii me siis liikusimegi külma, uduvihma, kahe ratta ja ühe rummipudeliga kolmekesi Koogi poole tagasi. Jõudsime kohale umbes poole kaheteist ajal ja afterparty saigi alata. Kaks rummipudelit läksid nii kui niuhti. Sama lugu oli ka topsidega. Kuna need hakkasid joogiga kokkupuutel üsna kiiresti lagunema, siis tuli enamvähem iga kokteili järel topsi vahetada. Hommikuks oli neid päris kena rodu laual. Ja mis sest, et olime kolmekesi, tantsu oli enamgi kui oleks võinud tahta. Tiksusime edukalt vähemalt kuueni hommikul. Magasin isegi tunnikese cribis enne kui koju ära tulin. Voodisse ma loomulikult jälle ei läinud. Olin selle asemel hoopis peaaegu terve järgmise päeva üleval. Saatsin poisid veel ilusti lõuna paiku Kostiverre ka.

Uskumatu, mis nädalavahetus (+ esmaspäev). Väga palju elamusi ning emotsioone korraga. Nii mõneski mõttes ühe pika õnnetusteperioodi lõpp. Loodetavasti tuleb selliseid õhtuid veel. Ei tahaks uskuda, et kõik hea nii kiiresti otsa saab.

Party up!