Though it might be wrong my light is always on

Vastupidiselt üleelmisele nädalavahetusele olid mul möödunud reede, laupäev ja pühapäev täiesti töövabad (kui välja arvata üks PÖFFine päev). See loomulikult tähendas seda, et mu vabadust tuli kuidagi tähistada. Ja just seda me tegimegi.

Reede algas sellega, et magasin rahulikult kuni poole kolmeni päeval ja ei roninud veel mitu tundi peale seda voodist välja. Nii hea oli lõpuks oma armsas kodus ja oma suures pehmes voodis olla. Olin ju kõikidel eelnevatel päevadel töö ja PÖFFi tõttu alles 11 paiku õhtul koju jõudnud ning kolmapäeval hoopistükis Greta juurde ööseks läinud, et mitte väärtuslikku uneaega raisata. Kuna mu töökoht on Räägust kiviviske kaugusel, siis võitsin omale vähemalt ühe lisatunni und, ning hommikuti on see rohkem kui keegi tahta oskaks. Sellegipoolest ei suutnud miski seda taevalikku reedest tunnet üle trumbata. Kui lõpuks voodist ikkagi püsti sain, otsustasin ühe eriti ärateenitud vannikäigu kasuks. Ju-ma-lik! Sulgesin lihtsalt silmad ja nautisin mind ümbritsevat vaikust. Pärast kuuma ja lõõgastavat vanni olin rohkem kui valmis rokkima. Natukene sättimist ning juba seadsingi sammud cribi poole. Mingil seletamatul põhjusel olin nii õnne täis, et ei mäletagi millal viimati end nii hästi tundnud oleks. Ning see õnnetunne süvenes sõpradega kokku saades veelgi. Olles veidike tüdinud külmast, otsustasime mõne aja möödudes jahedast cribist sooja tuppa kolida. Kui ma ei eksi, siis ma pole vist kunagi oma toas ühtegi peotaolist asja korraldanud. Või vähemalt mitte sellist, kus täiega tantsitakse. So, I guess there's a first time for everything! Hea, et mu voodi katki ei läinud, ma ütlen, sest vähe sellest, et seal ühel hetkel seitse jorssi peal olid, me Kristinaga veel tantsisime seal peal ka. Geniaalsetel inimestel tulevadki ainult geniaalsed ideed. Soe, ilma mingisuguse õhutuseta tuba + kuum muss = kuumad tantsuliigutused, minimaalselt riided ning hea tuju. Ei tundnud isegi eriti vajadust kätt klaasi järele sirutada.

Kui lõpuks veerand kahe paiku öösel muusika kinni panime läksid enamus inimesi koju. Siiski maandusin pärast väikest cribist läbikäimist kahe jorsiga oma köögis. Tegime pitsat ja teed ja mis siis, et ma ei suutnud isegi pitsat korralikult tükkideks lõigata, söönuks saime lõpuks ikka. Viimane tükk sai alla kugistatud minu voodis, kuhu mõlemad härrad end märkamatult mugavalt magama sättisid. Kuna tekki oli nende alt võimatu välja võluda, siis võtsin riidekapi kõrvalt varuteki, viskasin meile peale ning keerasin ise ka külili. Safe to say, et uni oli üsna katkendlik. Vähemalt kella kaheksani hommikul, mil mu kaheinimese voodis koos minuga kokku ikka veel kolm inimest oli. Õnneks lahkus üks neist peagi ning ruumi oli taas piisavalt. Mõned tunnid korralikumat und tulid kohe kindlasti pärast seda ära.

Kuna pidin laupäeval kella kaheks linnas olema, siis äratus helises juba veidike enne kahtteist. Natuke peo tagajärgede koristamist ning sain veel isegi hetkeks arvutiga poolärkvel härra kõrvale voodisse maanduda. Uskumatult mõnus hommik. Kõige toredam on see, et nägime ära meie jaoks 'esimese lume'. Või vähemalt kindlasti minu jaoks, sest eelmise lumesaju (loe: lörtsi) magasin ma sõna otseses mõttes maha. Igatahes mõnusalt soe tunne tuli sisse. Need esimesed lumed on minu jaoks alati mõnes mõttes erilised olnud. Asjad kokku pandud, suundusime auto peale, mis härrat koju ja mind suure tee äärde viis. Oli ees pikk päev PÖFFil. However, pärast seda nägi ilmavalgust järjekordne istumine sõpradega. Seekord siis Kristina juures. Kärutasime terve Rimi läbi enne kui lõpuks tema juurde jõudsime. Lubasin, et ei lase väsimuse endast sel õhtul võitu saada, kuid ometi see juhtus. Suutsin end paariks tantsuks kokku võtta, kuid üldiselt minust selles väsimuse ja kurbuse vahepealses seisundis väga head kaaslast ei olnud. Nii et selle asemel, et kõikide nägudele küsimärke tekitada ja nende tuju alla viia, otsustasin peolt lahkuda ning koju jalutada. Tundsin nende viie kilomeetri jooksul rohkem asju kui mõne kuu peale kokku. See jalutuskäik oli kurnav ja värskendav samaaegselt ja tegelikult täpselt see, mida mul vaja oli. Ärkasin küll järgmine päev peavaluga ning olin suhteliselt omadega läbi, kuid avastasin täna, et see tuli pigem kasuks kui kahjuks.

Kurb on vaid see, et olen nüüd juba kaks päeva järjest pisikeses palavikus olnud. Algul arvasin, et selles on süüdi hilisöine jalutuskäik õhukestes riietes, kuid nüüd kahtlustan, et kurjajuureks on hoopis emotsionaalsest ning füüsilisest kurnatusest tingitud stress. Peab vist keha kuulama ja mõnda aega asju rahulikumalt võtma. Mul seisab küll ees üks päev tööd ning üks päev PÖFFi, kuid pärast seda üritan kindlasti aja maha võtta. Kasvõi paariks päevaks. Ning siis kui jõud taastunud on, kirjutan teile PÖFFist.

Seniks aga hoidke end!

It's like a forcefield

On möödunud mu esimene üleni töine nädalavahetus (18.- 20. november) ehk kolm pikka päeva uuel tööl ja nende kolme öö peale kokku maksimum kümme tundi und. Kokkuvõtvalt: üks suur katastroof.

Pole siis ime, et mul laupäeval Eku sünnipäeval nii kiiresti üle käte läks. Tegin terve päeva selle õhtu ja oma sõprade nimel usinalt tööd ja olin südamest elevil, et saan lõpuks ometi kõiki näha. Sattusin isegi Liisiga Kaubamajas enne bussile minekut kokku. Arvasin, et see on hea enne, kuid loomulikult läksid asjad ikka omasoodu. Pohmelliga olin ma arvestanud, kuid mitte teiste asjaoludega. Nii ma siis kord tantsisin kogu hingest ning kord elasin oma kurbust kuskil pimedas nurgas välja. Pidu lõppes sellega, et jooksin kella viie paiku hommikul koju, et kasvõi paar tundi enne tööd magada saaksin. Need paar tundi magatud, ärkasin endiselt mittekainena ning seadsin vastumeelselt sammud töö poole. Kerge energiajook Prismast ja arvasin, et elan isegi pühapäeva üle. Oi, kuidas ma eksisin. Umbes kolme tunni pärast võttis võimust selline väsimus, et kartsin püstijalu magama jääda. Ning nagu sellest veel vähe ei oleks olnud, saabus lõpuks kohale ka härra Pohmelus (või oli see mu tavaline energiajoogist tingitud iiveldus, ei ole siiani päris kindel). Nii et oh, joy! 

Hoolimata energiajoogist ning koffeiinitablettidest, mis ma endale pausil soetasin, olin vahepeal nii väsimusest nõrkemas, et pilt eest ära kaduda ähvardas. Väga hirmutav kogemus. Kartsin reaalselt kasvõi hetkekski seisma jääda, sest arvasin, et mu keha lihtsalt lülitab end ühel hetkel välja. Õnneks halastas juhataja mulle ning lasi mind tervelt kolm tundi varem koju. See oli kui taevast sülle sadanud kingitus, ma ütlen. Ma ei suutnud teda ära tänada.

Teel koju võitlesin unega nii kuis jaksasin. Pidasin pea et terve bussisõidu vastu, kuid suutsin ikkagi viimase minuti sees umbes viis korda magama jääda. Great success! Aga uskuge või mitte, ma ei läinudki koju jõudes kohe magama. Oh ei, mul oli ju vaja veel cribi sõpradega filmi vaatama minna. Filmi vaatamisest oli asi minu jaoks muidugi väga kaugel, sest ma ei usu, et paar korda voodist pea tõstmine sellena kvalifitseerub. Aga mul oli lihtsalt vaja see kohutav nädalavahetus positiivsel noodil lõpetada. Õnneks sain ma sellega ka hakkama. Või noh, sõbrad said sellega hakkama. Igatahes kui lõpuks magama jõudsin oli uni ikka uskumatult magus. Sellegipoolest ei tahaks mingi hinna eest sellist nädalavahetust korrata. Õpime vigadest ja oleme järgmine kord targemad. Loodetavasti.

Drink to that!

Wahheey, beeeer!

 Wahheeey, football!

Maagiline 11.11.11 reede möödus mõnusalt Kadi ja Tauri juures Lasnamäel sõpradega aega veetes ning jalkat vaadates. Õhtu algas väikese tripiga Lasnamäe Rimisse, kus tükk aega suure käruga mööda poodi ringi tiirutasime. Esiteks sellepärast, et krõpsud mingisse iks kohta olid tõstetud ja teiseks sellepärast, et Pilku balloon kuskilt välja ei ilmunud. Asi lõppes sellega, et pidin lõpuks üle kastide ronima, et Walterit kätte saada. Ma usun, et see oli päris hea vaatepilt - tüdruk õllealuse peal, kätt kõige odavama õlu järele sirutades - aga no poiste pärast ju pidi oma mainega riskima. Hunnik süüa ostetud ning Hesburgerist kärutäie kottidega läbi käidud, suundusime lõpuks Kadi juurde. Ning loomulikult oli Kadi meile igasugust hääd kraami valmis vorpinud - pitsa, sibularõngad, paneeritud lillkapsas. Ütleme nii, et tol reedel ostetud juustupulgad seisavad mul siiani voodi kõrval kapi peal. Lisaks söögile sai ka nalja, ja oi kui palju. Jalkast kujunes pikapeale üks suur karjumis- ja kommenteerimisfest - teadagi mille pärast. Mina igatahes Viktor Kassai asemel ei oleks soovinud olla, sest see vihkamine, mille osaliseks ta selle mängu ning järgnevate päevade järel sai oli ikka päris korralik. Hommikuks oli FB pettunud fännide postitustest lausa kubisemas.

Sellegipoolest möödus õhtu lõbusalt. Ning kuigi ma ei olnud arvestanud sellega, et jään sinna ööseks, sain ma sellegi olukorraga päris hästi hakkama. Teadsin, et ei maga seal nii kui nii korralikult nii et pärast väikest emopausi otsustasin endal öö huvitavamaks teha. Kuna Rain oli ainuke, kes peale minu kell neli öösel ikka üleval oli, siis rääkisime temaga juttu, saime nalja krõpsupakki ja coca-cola pudelit ülivaikselt avades ning vaatasime veel kella kuueni hommikul arvutist Friends'i ja The Big Bang Theory't. Aitäh, Rain! Tänu sellele olin

lõpuks juba üsna positiivses meeleolus ning vajusin isegi pärast arvuti kinnipanemist kaheks tunniks unne. Ärgates olid käed meeletult valusad, sest magasin need ilmselgelt selle lühikese aja jooksul oma üliõhukesel ja kõval madartsil ära, kuid üldiselt oli hommik üsna meeldiv. Kuidas saakski kurta, kui juba kell kaheksa Eku naeru kuuled ning Siim sind teel wc'sse (ja sealt tagasi) gropib ja 'mi scusi' ütleb. Koju

jõudsime Lasnamäelt umbes 11 paiku ja seda stiilselt autos reivides. Pärast väikest einet maandusin kenasti voodisse ning ei tõusnud sealt peaaegu 5 tundi püsti. Õhtul aga suundusin cribi filmiõhtule. Kuna seljataga oli väsitav öö ning tuju kõikus millegipärast nagu roolijoodiku spidomeeter, siis eriti õnnestunuks seda just nimetada ei saaks. Siiski sain õhtu jooksul meeldiva üllatuse osaliseks ning jõudsin vahelduva eduga ära vaadata ka kaks filmi. Pühapäev saabus eriti vaikselt. Istusime õhtul vaid paar tundi poistega cribis ning seejärel oligi kojuminek. 

Ning kui juba jalkast juttu on, siis tuleb ju rääkida ka teisipäevasest Iiri - Eesti mängust. Sadasin põhimõtteliselt kohe pärast tööd cribi, kus kõik juba end sisse seadnud olid, aga kuna olin kergest magamatusest juba rohkem kui üleväsinud, siis mängule ma keskenduda ei suutnud. Veel vähem suutsin ma normaalset juttu suust välja ajada. Kogu see õhtu oli minu jaoks kui üks suur nali. Naersin reaalselt kõigi ja kõige üle. Eriti ühe härra üle. Ja seda suurima heameelega. Nii et väsimus või mitte, õhtu oli nauditav. Väikeste viperustega küll, aga lõppkokkuvõttes siiski nauditav. Raske tööpäeva lõpus sõpradega olemine on parim kingitus.

Pühendusega Ekule:

Good girl gone bad

4.-7. november. Kust alustada? Üle pika aja kõige sisukam ja lõbusam (pikendatud) nädalavahetus. Ilma naljata. Ma ei mäletagi millal viimati kolmel järjestikusel päeval nii palju korraga juhtunud oleks.

Reede algas Greta 19. sünnipäevaga, mida tähistasime see aasta osaliselt tema juures ning osaliselt linnas. Olles talle kokku pannud ideaalse kingituse - väike roosa-mustakirju karvane mänguhobune, mullitaja, vannisool (väidetavalt õnnelikuks tegev), kõige miniatuursem sünnipäevasõnumiga tass, mida te ette kujutada oskate ning peotäis Kinder Surprise'i vidinaid - suundusingi sünnipäevalapse kodu poole. Jõudsime õhtu jooksul head ja paremat süüa-juua, filmide üle arutleda ning isegi minimaalselt jalga keerutada. Linnas olles sai läbi käidud nii Hellast Hundist kui XX Sajandist ning üllataval kombel ei hakanud mul mitte hetkekski igav. Samuti ei lasknud ma kordagi tujul langeda. Sellegipoolest oli tore ööseks koju oma voodisse saada. Nii hea kui sul on sõbrad, kes on nõus sulle kell 3 öösel linna järgi tulema. (Ja tee peal Hesburgerist läbi käima). Väga positiivne punkt niigi toredale õhtule.

Laupäev jätkus Roltsi 20. sünnipäevaga. Väike sleep ning uus meik ja olingi taas peoks valmis. Aset leidis see tavalise cribi asemel seekord hoopis saunaruumis, mis tähendas, et ruumi tantsimiseks oli poole rohkem. Oi, ja tantsu jätkus sõna otseses mõttes hommikuni. Oh neid vallatuid tantsuliigutusi, pluusitrikke, ühised jooke, jookide müstilisi kadumisi, peotäit skittle'seid, hipsteriprille ning sõbralikke kiusamisi. Sain isegi endale ühe sõbra juurde. Pidu vajus ära alles kuue ajal hommikul. Esimesed olid loomulikult Siim ja Stennu, kes armsasti üksteise kaisus seitsmendat und nägid. Olgugi, et ma ise päris külma käes ei olnud, hakkas mul lõpuks ikkagi piisavalt jahe nii et suundusin seitsme paiku tuppa. Kuigi plaanisin algselt magama minna otsustasin siiski enne selgeks tüdrukuks saada. Tagajärg oli enamgi kui etteaimatav: Happy bohmel to me! Ning just siis kui püüdsin magama jääda sain Siimult kõne. Egas siis midagi kui riided selga, värske meik peale ning linna Joosepile külla.

Umbes kella kahe ajal pühapäeval said poe platsil kokku kuus bohmeluses jorssi ning üks kaine autojuht. Kuna Siimu arvutamisoskused olid eelmise õhtu joomise käigus veidike kannatada saanud pidime end seitsmekesi kitsasse viiekohalisse autosse mahutama. Nii me siis istusime kõik üksteise otsas; Arvi, Eku, Sten all ning mina ja Maarion kahel viimasel süles. Ütlemata mugav olukord. Härra Matemaatik ise istus loomulikult ees, samal ajal kui me üritasime tagaistmel lae all kägaras olles mitte surma saada. Eriti pidurduste ajal. Õnneks väljus härra Maarion Kostiveres.

Edasi sõitsime juba kuuekesi, mis muidugi ei tähendanud, et meil mingeid mugavusi oleks olnud, sest taga istus ikkagi rohkem inimesi kui oleks tohtinud. Olime kui neli suurt silku väikses karbis, küünarnukid üksteise ribides. Lisaks kõigele polnud Härra Pohmelus eriti armuline. Kuid õnneks ei lahkunud veepudel ustava sõbrana kordagi mu käeulatusest. Selle eest olen ma talle surmani tänulik. Linna

jõudes tuli loomulikult Hesburgerist läbi käia, sest peost taastuvad maod vajasid kergemat sorti kinnitust. Needless to say, minu juustuburger väga kergelt alla ei läinud. Ei tahtnud veel õhtunigi süüa. Joosepile viisime külakostiks topeltjuustuburgeri eine, mille üle poiss ilmselgelt õnnelik oli. Sõjaväes ju sellist delikatessi ei pakuta. Kuigi saime teda vaid viis minutit näha, oli see ikkagi tulekut väärt. Hea oli teda üle pika aja näha ning ta silmist kumas läbi, et ka tema oli meid näheks päris õnnelik. Pärast natukest sõjaväebaasi ees pinkidel istumist suundusime tagasi kodu poole. Vaikisin, veepudel kindlalt peos, poole sõidust, kuna Bohmeluse härra ei andnud lihtsalt asu. Sellegipoolest jõudsin magama alles hilja õhtul. People like to torture themselves, don't they?

Esmaspäeva lõunaks tundsin end lõpuks ometi väljapuhanuna! Oi, kuid mitte kauaks. Umbes kümne ajal õhtul kujunes täiesti suvalisest jutuajamisest tõsine plaan taas peorong käima lükata. Kümne ajal esmaspäeval! Nii me olimegi Roltsiga iseeneselegi üllatuseks kell pool üksteist rataste seljas ja teel Kostiverre. Meie plaaniga tahtis liituda ka Maarion, kellele me lahkesti vastu läksime. Nii me siis liikusimegi külma, uduvihma, kahe ratta ja ühe rummipudeliga kolmekesi Koogi poole tagasi. Jõudsime kohale umbes poole kaheteist ajal ja afterparty saigi alata. Kaks rummipudelit läksid nii kui niuhti. Sama lugu oli ka topsidega. Kuna need hakkasid joogiga kokkupuutel üsna kiiresti lagunema, siis tuli enamvähem iga kokteili järel topsi vahetada. Hommikuks oli neid päris kena rodu laual. Ja mis sest, et olime kolmekesi, tantsu oli enamgi kui oleks võinud tahta. Tiksusime edukalt vähemalt kuueni hommikul. Magasin isegi tunnikese cribis enne kui koju ära tulin. Voodisse ma loomulikult jälle ei läinud. Olin selle asemel hoopis peaaegu terve järgmise päeva üleval. Saatsin poisid veel ilusti lõuna paiku Kostiverre ka.

Uskumatu, mis nädalavahetus (+ esmaspäev). Väga palju elamusi ning emotsioone korraga. Nii mõneski mõttes ühe pika õnnetusteperioodi lõpp. Loodetavasti tuleb selliseid õhtuid veel. Ei tahaks uskuda, et kõik hea nii kiiresti otsa saab.

Party up!

Butterflies and busy bees

Uskumatu, kui tegus sügis siiani on olnud. Hoolimata külmadest ilmadest, haiguspuhangutest ja üldisest vihmasest olekust on käsil igasugused huvitavad projektid ning toimumas suured muutused. 

Üks väga palju elevust tekitav ettevõtmine on kindlasti PÖFF, mis näeb taaskord ilmavalgust juba 16. novembril. Eriti põnev on see sellepärast, et olen sel aastal PÖFFil vabatahtlik, mis tähendab saan ligi kaks nädalat oma lemmikajaviite - filmide - jaoks kasulik olla. Vabatahtlike ühisintervjuu Telliskivi Loomelinnakus olid äärmiselt meeldiv ning inimesed, kellega selle käigus tuttavaks sain äärmiselt toredad ja erinäolised. Üks suuremat sorti koolitus leidis aset 29. oktoobril. Koolitus oli tegelikult päris huvitav, kuid kuna ma olin just eelmisel õhtul Steni 17. sünnipäeva tähistanud ning vaid paar tundi magada saanud, oli mul üsna raske ärkvel püsida. Lisaks sellele olin mõni päev tagasi hakanud üle kolme pika aasta taas trenni tegema. Iseseisvalt siis. Bad idea. Bad, bad idea. Suutsin vaid kahe päevaga oma mõlema käe lihased ära venitada nii et lisaks magamatusele piinasid mind ka kohutavad lihasvalud. Ning koolitus kestis viis tundi. VIIS TUNDI. Hea, et ma otsi ei andnud seal toolil istudes. Käed valutasid non-stop ja peaaegu igas asendis. Ma imestan isegi, et ma telefoniga ulatusin rääkima, sest mu käed paindusid tol päeval ja veel mitu-mitu sellele järgnevat päeva vaid 90 kraadi. Isegi magades valutusid käed nii et ma ei saanud paar päeva mitte kummagi külje peal magada ning pidin teatud asendis püsima, et üldse sõba silmale saaksin. Liikudes aga tagasi PÖFFi juurde, siis ma ei suuda seda ära oodata! Kuna olen piletikontrollija, siis on üsna tõenäoline, et saan rohkem filme näha kui ükski teine vabatahtlik. Ja see valmistab mulle vaid head meelt. Nüüd jääb üle vaid oodata töögraafikut ja siis lähebki möll lahti. Nii et kõik PÖFFile!

Teine suur edasiminek on see, et leidsin omale lõpuks töökoha. Alates 15. novembrist seisab teie ees Kristiine Reserved'i uus klienditeenindaja. Te vist ei oska ette ka kujutada, kui õnnelik ma selle saavutuse üle olen! See ei ole küll erialane töö ega ka maksa just kõige rohkem, kuid kuskilt peab ju alustama. Eks näis kuidas ma hakkama saan. Esimesed kaks nädalat saavad ilmselt parajad pähklid olema, sest pean PÖFFi ning töö vahet jooksma. Vähemalt on töögraafik selline, et vabu päevi on vahel nii nädala keskel kui ka nädalavahetustel. Ühesõnaga lõpuks ometi on mul tunne, et liigun elus edasi. Kunagi peab ju täiskasvanuks ka saama. Või noh. Täiskasvanulikumaks. Natuke lapsemeelsust kulub kõigile ära.

Happy Pöffday!

So much has changed

10. klass. Mu väga normaalne sõbranna Liina.

Käisin 21. oktoobril oma kooli kokkutulekul. Naljakas, et kõik oli teistmoodi, aga samas nii endine. Väliselt polnud iseenesest suurt midagi nende kolme aasta jooksul muutunud. Muutus oli toimunud pigem minus. Sisemiselt. Ja sellepärast oligi nii armsalt veider mööda neid koridore jälle kõndida. Minu lennust tulid kahjuks kohale vaid umbes viis inimest ja minu klassikaaslastest ainult Liina, kuid sellest polnud midagi. Me lõbutsesime kahekesi nagu vanadel headel aegadel. Kõigepealt leidis aset klassijuhataja tund Zojaga, kus igaüks tema paljude lendude esindajatest oma kõige eredamatest mälestustest rääkida sai. Seejärel suunduti aulasse, kus oli vilistlaste jaoks kokku pandud väikene kontsertkava. Kontserdi lõpuks olin ma niivõrd näljane, et oleks kasvõi enda ees oleva tooli nahka pistnud. Nii et kohe kui viimane pala esitatud sai lendasin ma otsejoones puhvetisse.

12. klass. Ajaloo tunni ajal. Endiselt normaalsed.

Kõht täis ja hea olla, trampisime Liinaga mööda koridore ringi, tuletasime igasuguseid naljakaid olukordi meelde, vaatasime Arte ajaloo dokumentaali (millele olid juhtumisi hääled peale lugenud just meie lennu Liina  ja Kaarel) ja kooli albumeid, sodisime ajalooõpetaja Arvise tahvlile ja naersime nii kõva häälega, et terve korrus meie naerust rõkkas. Ilmselt sellepärast tundiski meile treppide peal vastu tulnud Arvis minus ja Liinas süüdlased ära. Oh, how it brings me back.. Õpetajad olidki tegelikult need, keda ma kõige rohkem sellel kokkutulekul näha tahtsin. Eriti tahtsin kohtuda inglise keele õpetajaga, kellele ma lihtsalt pidin mainima, et läksin ülikooli just inglise keelt õppima. Tore oli näha ka selliseid pedagooge nagu mu kunagine eesti keele õpetaja Ingrid Pukk (aka Iki) ning muusikaõpetaja Heldin Raidmaa, kes olid omal ajal mu lemmikud; võib öelda, et on siianigi.

Sooviõhupallid lennutatud, suundusime Liina juurde, kus saime tee kõrvale ta ema (kes on ka meie kooli vilistlane) eriti vägevaid kooliseiklusi kuulata.

All in all, great success!