Happy (belated) Pöffday!

Ja saigi see Pimedate Ööde Filmifestival selleks korraks läbi. Millised filmid, millised inimesed, milline uskumatu kogemus! Ilmselt üle mitme aasta kõige tegusamad/ stressirohkemad/ meeldivamad kaks nädalat mu elus. Miks just need omadussõnad? Vastus peitub graafikus:

Ise tehtud, hästi tehtud, või mis? Tegelikult olid asjalood nii, et mul polnud lihtsalt mittemingisugust märkmikku, kuhu asju üles kirjutada nii et otsustasin kõik oma tööd ja tegemised ilusti vanast vihikust väljarebitud lehe peale kritseldada. Ja nagu näha, neid töid ja tegemisi oli omajagu.

Minu jaoks sai PÖFF avapaugu AnimaCampuse loenguga Artises kohe 16. novembri (vara)hommikul kell kümme. Esinejaks Inglismaalt kohale tulnud Loughborough ülikooli Animation Academy direktor professor Paul Wells. Kuna mees ise oli väga muhe ja oskas intrigeerivalt rääkida, oli ka ta loeng sellevõrra huvitavam. Sellegipoolest ei suutnud ma kogu oma tähelepanu talle suunata, sest olin eelmise kahe öö peale kokku vaid neli tundi magada saanud (esimesel puhul ilmselt uue töö alustamise ärevusest ning teisel puhtast oskamatusest varem voodisse minna). Olen enda üle uhke, et suutsin vähemalt enamuse ajast silmad lahti hoida (mis sest, et mõte koguaeg uitama minna tahtis). Pärast pooleteisetunnise loengu lõppu tundsin end veel rohkem zombina kui kunagi varem. Õnneks selgus, et nii palju piletikontrollijaid ei olnudki tol päeval üldse Artisesse vaja nii et mind lasti rahus koju. Hüppasin siis kohe kella ühese bussi peale ning tegin kodus ühe eriti mehise hundiuinaku.

Järgmine päev algas juba palju positiivsemal noodil, kuna suutsin vähemalt poole oma unevõlast edukalt ära kustutada. Siiski pidin end juba poole kahese bussiga linna vedama, sest piletid vajasid kontrollimist. Või kas siiski vajasid? Sain Artisesse kohale jõudes taaskord teada, et mind polnud sinna vaja ning seekord oli mul sellest üsna kahju. Kartsin juba, et mind saadetakse jälle koju, kuid selle asemel suunati mind hoopis ümber Coca-Cola Plazasse, kus oli aset leidmas PÖFF'i avafilmi esilinastus. Loomulikult ähvardati ka seal ühel hetkel, et mu abi polegi vaja, kuid lõppkokkuvõttes sain siiski rakendust. Umbes kakskümmend minutit enne filmi algust võis mind näha koridori ning 300-kohalise saali vahet jooksmas, sest igale istmele oli tarvis väike kingipakike toimetada. Milline tempo! Õnneks leidis see lugu õnneliku lõpu ning saime peagi inimesi saali sisse laskma hakata. Ning kuigi olin juba enne tööle asumist sellega leppinud, et filmi nägema ei pääse, pistis meie üllas vabatahtlike koordinaator minu üllatuseks mulle pileti pihku ning ütles, et lähme ka vaatama. Nii et aitäh, Maret!

Nüüd aga filmist ise. Ning selleks oli - trummipõrin! - Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 1. Surprised? I bet you are. Kui täiesti aus olla, siis ma olin päris rahul sellega, et seda vaatama pääsesin. Kehvapoolsed filmid kehvapoolseteks filmideks, aga mulle meeldib, kui tean igasugustel teemadel kaasa rääkida (isegi Twilighti puudutavatel teemadel). Ning pealegi, kes see ohmoon tasuta esilinastusele ära ütleks? Film oli igatahes enamvähem see, mida ma sellest ootasingi (või ei oodanud pigem). Kõigist eelnevatest osadest kõige viisakam, kuid siiski mitte piisavalt hea. Kuigi tuleb tunnistada, et naerda sai rohkem kui kunagi varem. Nii naljakatel kohtadel kui ka nendel, mis ei olnud tegelikult naljakatena mõeldud. Või oli asi selles, et minu ees olevas reas istus naine, kes umbes iga viiteist minuti järel üle terve saali kõva häälega naerma puhkes (ja seda isegi siis, kui filmis midagi remotely naljakat ei toimunud)? Olgu kuidas oli, kinoelamus sai meeldejääv. 4/10

Pärast hullumeelset nädalavahetust (millest ühes eelnevas postituses kirjutasin) oli taas PÖFFi aeg käes. Ning lõpuks sai äranähtud ka üks tõeliselt naljakas film. Nimelt Sunflower Hour. See mock comedy oli täiesti vitamiinilaksu programmi nime vääriline, sest pärast saalist väljumist olid mul suunurgad ikka täiesti kõrvuni. Oma madala eelarve kohta uskumatult hea saavutus! 7/10. Küll aga ei saa sama öelda ainukese filmi kohta, mida selle sama nädala teisipäeval Artises vaatamas käisin. Kokkuvõtvalt jutustas Beauty (Skoonheid) nimeline Lõuna-Aafrika/Prantsuse/Saksa film väga venimat lugu kõige koledamast ja karvasemast veel kapist väljatulemata geimehest, keda ma eales kinolinal näinud olen. Kuigi film polnud juba algusest peale ei stoori ega ülesehituse ega teostuse poolest eriti paljutõotav, lootsin ma lollike ikka, et sealt midagi head lõpuks tuleb. Oi, kuidas ma eksisin. Just sel hetkel kui arvasin, et see film enam halvemaks minna ei saa, vägistas peategelane oma noore õe(või venna?)poja ära. Mul ei ole absoluutselt midagi geide vastu, kuid see stseen oli minu jaoks lihtsalt liig. Tagantjärgi mõeldes oleksin pidanud juba sel hetkel saalist väljuma, kui esimesed ebameeldivad geipornostseenid aset leidsid. Vaieldamatult PÖFFi kõige halvem kinoelamus. Lausa nii halb, et võttis terveks päevaks filmiisu ära. 1/10

Järgmine PÖFFielamus leidis aset alles mitmed päevad hiljem ühel unisel laupäeval ning seekord oli tegemist igati positiivse elamusega. See film jäi kahjuks mu esimeseks ja viimaseks filmiks Põhja-Ameerika indie programmi raames. The Last Rites Of Joe May jutustas siis lugu mehest, kes avastas haiglast välja saades, et teda on viimaste kuude jooksul surnuks peetud ning et ta korter ja auto on omavoliliselt maha müüdud. Indie filmide suure austajana leidsin sellest kõik mida ühest indie filmist tahta võib. Hea storyline, head näitlejad ning hea filmimuusika. 7/10. PÖFFi viimasel päeval vaatasin ära lausa kaks filmi. Esimeseks neist oli Islandi film Undercurrent (Brim), mida tahtsin vaatama minna puhtalt sellepärast, et see Islandi film oli. Kalapaadil töötavate meeste lugu ei olnud just kõige paeluvam, kuid see-eest avanes mul võimalus kuulata Islandi keelt ning saada aimu sellest, mis nende filmimaastikul toimub. Loodan, et satun teinekord vähe põnevama filmi otsa. 4/10. Viimaseks filmiks sai The Importance Of Tying Your Own Shoes (Hur många lingon finns det i världen), mis kujutas endast inimõiguste programmi raames näidatavat Rootsi komöödiat, mille keskmes on kamp omanäolisi puudega inimesi ning nende eest hoolitsev Alex. Hea mõte, kuid ainult rahuldav teostus. Kahju, sest sellest filmist oleks midagi väga head saanud kui asju nii lohakalt ja etteaimatavatalt lahendatud ei oleks. Positiivse asjana võib välja tuua selle, et filmi jooksul sai omajagu naerda. Ehk siis tegelikult oli tegemist siiski üsna sümpaatse filmiga. 5/10. 

PÖFFi lõpufilmile, milleks oli The Tree Of Life, ma kahjuks ei jõudnud, kuna täitsin siis veel endiselt vabatahtlike kohustusi, kuid sellest polnud hullu - olin seda filmi nii kui nii juba kuu aega varem arvutist näinud. Ehk siis siit vihje, et varsti tuleb veel üks väga väga hilinenud filmiblogi. PÖFFi ametlikul afterpartyl viibisin ma täpselt 15 minutit, kuna autoga kojusaamise võimalus tundus tol hetkel ahvatlevam kui väsinuna peol viibida. Olin tegelikult Nokia Kontserdimajas juba enne peo algust, kuna lõpufilmi seanss veel endiselt käis ja inimesed alles seadsid asju üles. Nii et techically ma ei viibinudki mingil 'peol'. Jõudsin just veiniklassi laualt võtta kui telefon taskus helisema hakkas. Mis siis muud kui kulistasin kähku klaasi alla, ütlesin tee peal Maretile tsau ning suundusin auto peale. Selline oli siis 2011. aasta PÖFF minu jaoks. Kahjuks jäi tänu tööle üsna mitu head ja huvitavat filmi nägemata ning siis kui need vähesed vabad päevad olidki, eelistasin kodus olla, kuid nähtud filmidega jäin üleüldiselt rahule. Tean, et kinoelamus on alati võimsam, kuid loodan, et saan arvutist neid filme järele vaadates peaaegu samaväärse elamuse osaliseks. Ritta on neid seatud mul juba üsna mitu: We Must Talk About Kevin, Win Win, Another Earth, Bellflower, The Cave Of Forgotten Dreams ja 50/50. Must. See. Each. One. 

Inimestest nii palju, et ma ei ole vist kunagi olnud koos nii suure kamba tegelastega, kes minu armastust independent filmide vastu jagaksid. Või kes oleksid nii sõbralikud ja nii elavad. Väga värskendav vaheldus igavale argielule. Õnneks on tulemas selline tore asi nagu vabatahtlike tänuüritus, kus avaneb taas võimalus kõiki neid suurepäraseid inimesi näha. Can't wait!

Järgmise PÖFFini!