Nagu alati, kirjutan ma oma tegemistest hilinemisega. Nii umbes kahenädalase hilinemisega. Anygays, sain siis lõpuks ühel päiksepaistelisel, kuid äärmiselt tuulisel kolmapäeval Edmondiga kokku ning lisaks intervjuule käisime ka Lasnamäe vahel jalutamas. Aga enne kui ma sellesse teemasse laskun, tuleb ikka ära rääkida lugu sellest, kuidas ma endale sel samal päeval reiele käelabasuuruse verevalumi sain.
Oli ilus päev ning ma olin just linna minemas. Päike paistis. Tuju oli hea. Ja siis ma lendasin vastu bussi armatuurlauda ja sain endale jalale verevalumi. The end. Ei, aga kui tõsiselt rääkida, siis olid asjalood hoopis nii, et liikusin pahaaimamatult bussi etteotsa, et Pae peatuses maha minna ja hoidsin ilusti postist kinni samal ajal oma riideid sättides, kui buss järsku pidurdas ning mind julmalt vastu armatuurlauda paiskas. Pärast lööki jäin bussi trepile istuma ning piirdusin valu väljendamisel igaks juhuks vaid piinlevate grimmassidega. Kuigi, tunnistan, et üle bussi valust karjuda oleks ka päris huvitav kogemus olnud. Bussijuht sellest kõigest ennast väga kõigutatuna ei tundunud, küsis vaid kas sain haiget. Esipingi mutikesed seevastu nägid mu agonised näoilmeid ning vaatasid mu poole väga muretseval pilgul. Aga olgem ausad, muretsemiseks oli ka põhjust. Löök oli ikka päris korralik, sest suurest muhust tekkis paari päevaga hiigelsuur verevalum, mille jäänused siiani mu reit ilustavad. Ning selle kõva tüki lahustamine pidavat veel vähemalt nädal aega võtma. Peab vist õnnelik olema, et ma vähemalt enam ei lonka pärast toolilt püsti tõusmist ning võin juba natuke rahulikumalt hingata, kui kogemata oma jalga kuskile vastu peksan. Aga much appreciated, Harjumaa Liinid.
Oli ilus päev ning ma olin just linna minemas. Päike paistis. Tuju oli hea. Ja siis ma lendasin vastu bussi armatuurlauda ja sain endale jalale verevalumi. The end. Ei, aga kui tõsiselt rääkida, siis olid asjalood hoopis nii, et liikusin pahaaimamatult bussi etteotsa, et Pae peatuses maha minna ja hoidsin ilusti postist kinni samal ajal oma riideid sättides, kui buss järsku pidurdas ning mind julmalt vastu armatuurlauda paiskas. Pärast lööki jäin bussi trepile istuma ning piirdusin valu väljendamisel igaks juhuks vaid piinlevate grimmassidega. Kuigi, tunnistan, et üle bussi valust karjuda oleks ka päris huvitav kogemus olnud. Bussijuht sellest kõigest ennast väga kõigutatuna ei tundunud, küsis vaid kas sain haiget. Esipingi mutikesed seevastu nägid mu agonised näoilmeid ning vaatasid mu poole väga muretseval pilgul. Aga olgem ausad, muretsemiseks oli ka põhjust. Löök oli ikka päris korralik, sest suurest muhust tekkis paari päevaga hiigelsuur verevalum, mille jäänused siiani mu reit ilustavad. Ning selle kõva tüki lahustamine pidavat veel vähemalt nädal aega võtma. Peab vist õnnelik olema, et ma vähemalt enam ei lonka pärast toolilt püsti tõusmist ning võin juba natuke rahulikumalt hingata, kui kogemata oma jalga kuskile vastu peksan. Aga much appreciated, Harjumaa Liinid.
Helgemate teemade juurde liikudes aga sain sel päeval isegi pärast vähemalt pooletunnise jalutuskäiguga hakkama. Kas pole irooniline, et inglane tutvustas mulle, põlisele eestlasele, mu enda pealinna. Nimelt kui poleks teda, siis ei teaks ma ilmselt siiani, et teiselpool Lasnamäe kanalit ja Kumu on ilus park, mille keskel asetseb üpris suur tehislik veekogu (mida Edmond armsalt 'järveks' nimetas). Igatahes muutus see kant mu silmis tänu sellele vaatepildile palju meeldivamaks. Isegi Edmond oli pargi suhtes positiivselt meelestatud: 'This park makes me want to take up jogging. Even though I don't jog. Ever.' Pärast väikest tiiru pargis aga suundusime tagasi tema juurde, kus jõime kuuma teed ning lõpuks ka intervjuu ära tehtud saime. Uskumatu, kui palju huvitavat inglastelt eestlaste kohta õppida saab. Näiteks tutvustas ta mulle sellist fenomeni nagu 'The Estonian Face', mis on põhimõtteliselt midagi 'I-don't-give-a-fuck' face sarnast. Ta isegi demonstreeris seda mulle, ning tuleb tunnistada, see on Tallinna tänavapildis üsna levinud ilme. Üldiselt pani ta enamike eestlastele iseloomulike joontega kümnesse. Rääkisime lõpuks igasugustel teemadel, teiste seas ka sellest, kuidas mõnedel suurtel ristmikel liiga palju valgusfoore on. Sain ta juurest tulema umbes 4 tundi hiljem.Nii et kõigest hoolimata oli ikkagi päris tore päev. Ning meeldejääv, that's for sure. Miski ütleb mulle, et see ei ole viimane kord, kui ma oma jalga omapärasel viisil vigastan (god knows, et see pole esimene kord).
Stay safe, kids.
No comments:
Post a Comment