Vastupidiselt üleelmisele nädalavahetusele olid mul möödunud reede, laupäev ja pühapäev täiesti töövabad (kui välja arvata üks PÖFFine päev). See loomulikult tähendas seda, et mu vabadust tuli kuidagi tähistada. Ja just seda me tegimegi.
Reede algas sellega, et magasin rahulikult kuni poole kolmeni päeval ja ei roninud veel mitu tundi peale seda voodist välja. Nii hea oli lõpuks oma armsas kodus ja oma suures pehmes voodis olla. Olin ju kõikidel eelnevatel päevadel töö ja PÖFFi tõttu alles 11 paiku õhtul koju jõudnud ning kolmapäeval hoopistükis Greta juurde ööseks läinud, et mitte väärtuslikku uneaega raisata. Kuna mu töökoht on Räägust kiviviske kaugusel, siis võitsin omale vähemalt ühe lisatunni und, ning hommikuti on see rohkem kui keegi tahta oskaks. Sellegipoolest ei suutnud miski seda taevalikku reedest tunnet üle trumbata. Kui lõpuks voodist ikkagi püsti sain, otsustasin ühe eriti ärateenitud vannikäigu kasuks. Ju-ma-lik! Sulgesin lihtsalt silmad ja nautisin mind ümbritsevat vaikust. Pärast kuuma ja lõõgastavat vanni olin rohkem kui valmis rokkima. Natukene sättimist ning juba seadsingi sammud cribi poole. Mingil seletamatul põhjusel olin nii õnne täis, et ei mäletagi millal viimati end nii hästi tundnud oleks. Ning see õnnetunne süvenes sõpradega kokku saades veelgi. Olles veidike tüdinud külmast, otsustasime mõne aja möödudes jahedast cribist sooja tuppa kolida. Kui ma ei eksi, siis ma pole vist kunagi oma toas ühtegi peotaolist asja korraldanud. Või vähemalt mitte sellist, kus täiega tantsitakse. So, I guess there's a first time for everything! Hea, et mu voodi katki ei läinud, ma ütlen, sest vähe sellest, et seal ühel hetkel seitse jorssi peal olid, me Kristinaga veel tantsisime seal peal ka. Geniaalsetel inimestel tulevadki ainult geniaalsed ideed. Soe, ilma mingisuguse õhutuseta tuba + kuum muss = kuumad tantsuliigutused, minimaalselt riided ning hea tuju. Ei tundnud isegi eriti vajadust kätt klaasi järele sirutada.
Kui lõpuks veerand kahe paiku öösel muusika kinni panime läksid enamus inimesi koju. Siiski maandusin pärast väikest cribist läbikäimist kahe jorsiga oma köögis. Tegime pitsat ja teed ja mis siis, et ma ei suutnud isegi pitsat korralikult tükkideks lõigata, söönuks saime lõpuks ikka. Viimane tükk sai alla kugistatud minu voodis, kuhu mõlemad härrad end märkamatult mugavalt magama sättisid. Kuna tekki oli nende alt võimatu välja võluda, siis võtsin riidekapi kõrvalt varuteki, viskasin meile peale ning keerasin ise ka külili. Safe to say, et uni oli üsna katkendlik. Vähemalt kella kaheksani hommikul, mil mu kaheinimese voodis koos minuga kokku ikka veel kolm inimest oli. Õnneks lahkus üks neist peagi ning ruumi oli taas piisavalt. Mõned tunnid korralikumat und tulid kohe kindlasti pärast seda ära.
Kuna pidin laupäeval kella kaheks linnas olema, siis äratus helises juba veidike enne kahtteist. Natuke peo tagajärgede koristamist ning sain veel isegi hetkeks arvutiga poolärkvel härra kõrvale voodisse maanduda. Uskumatult mõnus hommik. Kõige toredam on see, et nägime ära meie jaoks 'esimese lume'. Või vähemalt kindlasti minu jaoks, sest eelmise lumesaju (loe: lörtsi) magasin ma sõna otseses mõttes maha. Igatahes mõnusalt soe tunne tuli sisse. Need esimesed lumed on minu jaoks alati mõnes mõttes erilised olnud. Asjad kokku pandud, suundusime auto peale, mis härrat koju ja mind suure tee äärde viis. Oli ees pikk päev PÖFFil. However, pärast seda nägi ilmavalgust järjekordne istumine sõpradega. Seekord siis Kristina juures. Kärutasime terve Rimi läbi enne kui lõpuks tema juurde jõudsime. Lubasin, et ei lase väsimuse endast sel õhtul võitu saada, kuid ometi see juhtus. Suutsin end paariks tantsuks kokku võtta, kuid üldiselt minust selles väsimuse ja kurbuse vahepealses seisundis väga head kaaslast ei olnud. Nii et selle asemel, et kõikide nägudele küsimärke tekitada ja nende tuju alla viia, otsustasin peolt lahkuda ning koju jalutada. Tundsin nende viie kilomeetri jooksul rohkem asju kui mõne kuu peale kokku. See jalutuskäik oli kurnav ja värskendav samaaegselt ja tegelikult täpselt see, mida mul vaja oli. Ärkasin küll järgmine päev peavaluga ning olin suhteliselt omadega läbi, kuid avastasin täna, et see tuli pigem kasuks kui kahjuks.
Kurb on vaid see, et olen nüüd juba kaks päeva järjest pisikeses palavikus olnud. Algul arvasin, et selles on süüdi hilisöine jalutuskäik õhukestes riietes, kuid nüüd kahtlustan, et kurjajuureks on hoopis emotsionaalsest ning füüsilisest kurnatusest tingitud stress. Peab vist keha kuulama ja mõnda aega asju rahulikumalt võtma. Mul seisab küll ees üks päev tööd ning üks päev PÖFFi, kuid pärast seda üritan kindlasti aja maha võtta. Kasvõi paariks päevaks. Ning siis kui jõud taastunud on, kirjutan teile PÖFFist.
Seniks aga hoidke end!
Reede algas sellega, et magasin rahulikult kuni poole kolmeni päeval ja ei roninud veel mitu tundi peale seda voodist välja. Nii hea oli lõpuks oma armsas kodus ja oma suures pehmes voodis olla. Olin ju kõikidel eelnevatel päevadel töö ja PÖFFi tõttu alles 11 paiku õhtul koju jõudnud ning kolmapäeval hoopistükis Greta juurde ööseks läinud, et mitte väärtuslikku uneaega raisata. Kuna mu töökoht on Räägust kiviviske kaugusel, siis võitsin omale vähemalt ühe lisatunni und, ning hommikuti on see rohkem kui keegi tahta oskaks. Sellegipoolest ei suutnud miski seda taevalikku reedest tunnet üle trumbata. Kui lõpuks voodist ikkagi püsti sain, otsustasin ühe eriti ärateenitud vannikäigu kasuks. Ju-ma-lik! Sulgesin lihtsalt silmad ja nautisin mind ümbritsevat vaikust. Pärast kuuma ja lõõgastavat vanni olin rohkem kui valmis rokkima. Natukene sättimist ning juba seadsingi sammud cribi poole. Mingil seletamatul põhjusel olin nii õnne täis, et ei mäletagi millal viimati end nii hästi tundnud oleks. Ning see õnnetunne süvenes sõpradega kokku saades veelgi. Olles veidike tüdinud külmast, otsustasime mõne aja möödudes jahedast cribist sooja tuppa kolida. Kui ma ei eksi, siis ma pole vist kunagi oma toas ühtegi peotaolist asja korraldanud. Või vähemalt mitte sellist, kus täiega tantsitakse. So, I guess there's a first time for everything! Hea, et mu voodi katki ei läinud, ma ütlen, sest vähe sellest, et seal ühel hetkel seitse jorssi peal olid, me Kristinaga veel tantsisime seal peal ka. Geniaalsetel inimestel tulevadki ainult geniaalsed ideed. Soe, ilma mingisuguse õhutuseta tuba + kuum muss = kuumad tantsuliigutused, minimaalselt riided ning hea tuju. Ei tundnud isegi eriti vajadust kätt klaasi järele sirutada.Kui lõpuks veerand kahe paiku öösel muusika kinni panime läksid enamus inimesi koju. Siiski maandusin pärast väikest cribist läbikäimist kahe jorsiga oma köögis. Tegime pitsat ja teed ja mis siis, et ma ei suutnud isegi pitsat korralikult tükkideks lõigata, söönuks saime lõpuks ikka. Viimane tükk sai alla kugistatud minu voodis, kuhu mõlemad härrad end märkamatult mugavalt magama sättisid. Kuna tekki oli nende alt võimatu välja võluda, siis võtsin riidekapi kõrvalt varuteki, viskasin meile peale ning keerasin ise ka külili. Safe to say, et uni oli üsna katkendlik. Vähemalt kella kaheksani hommikul, mil mu kaheinimese voodis koos minuga kokku ikka veel kolm inimest oli. Õnneks lahkus üks neist peagi ning ruumi oli taas piisavalt. Mõned tunnid korralikumat und tulid kohe kindlasti pärast seda ära.
Kurb on vaid see, et olen nüüd juba kaks päeva järjest pisikeses palavikus olnud. Algul arvasin, et selles on süüdi hilisöine jalutuskäik õhukestes riietes, kuid nüüd kahtlustan, et kurjajuureks on hoopis emotsionaalsest ning füüsilisest kurnatusest tingitud stress. Peab vist keha kuulama ja mõnda aega asju rahulikumalt võtma. Mul seisab küll ees üks päev tööd ning üks päev PÖFFi, kuid pärast seda üritan kindlasti aja maha võtta. Kasvõi paariks päevaks. Ning siis kui jõud taastunud on, kirjutan teile PÖFFist.
Seniks aga hoidke end!
No comments:
Post a Comment