Hüvasti, Seltsimaja!

Natuke rohkem kui nädal tagasi leidis aset see kurb hetk, kus mina ja ka paljud teised tegelased Uue Maailma Seltsimajaga hüvasti pidid jätma. Sadness. Aga enne seda kui kurvastamiseks läks, tuli maha pidada selle sügise üks kõige vingemaid pidusid! Oo. Freakin'. Jaa. Kui teil varem kahju polnud, siis nüüd kindlasti hakkab.

Hüvastijätupidu kulges samaaegselt kõigil seltsimaja neljal korrusel + hoovis ehk põhimõtteliselt sai vastavalt meeleolule ja seltskonnaeelistusele koguaeg asukohta vahetada. Uurisime Külliga küll korraks hoovi ja ülemisi korruseid, kuid jäime siiski lõpuks armsale Koidu Clubile truuks. Kelder, baar, keldribaar, diivanid, küünlavalgus, kerge kopitanud aroom, mõnus oldschool muss ja tantsulka - obviously a to-die-for combination! Kell polnud veel isegi üksteist kui me juba oma parimaid liigutusi tantsupõrandale tõime. Ja milline kontrast esimese korrusega, kus samal ajal vaikselt ja rahulikult ühe koha peal seisti ning flöödimuusikat kuulati. However, asjalood peagi muutusid, sest klaveri taha istus ei keegi muu kui härra rohukõrremees Erki ise! Lõpuks hakkas kostma vähe elavama muusikat. Ühel hetkel kõlas minu küsimuse peale, kas ta mõnd inglisekeelset laulu ka oskab mängida, klaveril isegi Justin Bieberi Baby, mille peale ma lol'isin ja Külli aknast alla hüppas. Literally. Aga ärge muretsege, ta jäi ellu (tegemist oli siiski esimese korrusega).

Lisaks Erkile sain õhtu jooksul veel hulga teiste huvitavate inimestega tuttavaks. Näiteks inglase Edmondiga, kes Seltsimajas ligi 2 aastat elanud on ning kes mulle lahkelt varajastel hommikutundidel võileiba oli nõus pakkuma. Ja Jaaniga, kes rääkis mulle, et Koidu Clubi silt on pärit kinnipandud litsimajast. Milline värvikirev seltskond, kas pole?

Ja milline õhtu! Rääkisin ja tantsisin võhivõõrastega, näksisin baarileti taga sellerit, proovisin baarmani kokteili, lasin inimestel oma tatoveeringut  dešifreerida, sõin köögis  küüslaugukastme ja juustuga võileibu ning lõpetasin diivanil Erki ja Edmondiga juttu ajades. Sellises kohas ning selliste inimeste keskel polnud üldse raske esimese bussi tulekuni tegevust leida. However, unega olid hoopis teised lood. Seda oli hommikul ikka kohutavalt raske eemale peletada, hoolimata heast seltskonnast. Aga sain siiski sellega hakkama ning lõpuks tuli kätte ka aeg, mil pidin sammud kodu poole seadma. Klõpsisin veel paar sümboolset pilti seltsimaja sisemusest (sest  loomulikult unustasin õhtul ära, et mul fotokas kaasas oli), jätsin kõigiga hüvasti ning tulingi tulema. Pole vist üheltki peolt hommikul nii rõõmsalt, naeratus näol, lahkunud. 

Tänan sind, Seltsimaja! Tänan nende filmiõhtute eest, mis isegi kõige külmematel sügisõhtutel ühe uudishimuliku Koogi küla elaniku 26 km kauguselt kohale meelitasid. Tänan külalislahkuse eest Uue Maailma Festivalil ja festivalivälisel ajal. Tänan ka kõigi uute tutvuste eest. But most of all, tänan nende kustumatute elamuste eest, mille osaks mul selle viimase aasta jooksul olla lubasid! Oled igaveseks mu südamesse salvestatud.

Yours truly,

Kristina