Birds!

Olen viimasel ajal üritanud jälle rohkem oma lõputööga tegelema hakata. Ning nagu ikka jääb teostusest ning motivatsioonist puudu. However, nii palju olen end siiski kokku suutnud võtta, et tegin Seaniga intervjuu ära. Obviously kõige kergem ja põnevam osa lõputööst!

Veetsime temaga eelmisel esmaspäeval  Butterfly Lounge'is ligi poolteist tundi  teed juues ja juttu rääkides. Võin julgelt väita, et Sean on siiani kõige huvitavama ja inspireerivama jutuga britt, keda oma lõputöö jaoks intervjueerinud olen. See 44-aastane härra on endine Scotland Yard'i politseinik, kes nüüd Eestis juba 5 aastat elab, hostelit peab ning muusiku "ametit" harrastab. Ideaalne näide sellest, et kunagi pole liiga hilja midagi uut õppida või isegi karjääri vahetada. Rääkisime tema tööst, perekonnast, sotsiaalsest elust,  maailmavaadetest, suhtumisest multikultuursusesse, ning üleüldse elust Inglismaal ning sellest kui kerge või raske on olnud harjuda eluga Eestis. Sean avaldas julgelt Eesti ja eestlaste kohta oma arvamust. Ning oi, kui õigus tal mõlema teema koha pealt oli. Nõustun täielikult tema väitega, et eestlased on oma  (nõukogude) minevikus liialt kinni ning see segab neil olemast innovaatiline. Samas lisas ta, et Eestil on arengupotentsiaali küll ja rohkemgi; me lihtsalt ei oska kasutada seda, mis meile antud on. Tundub, et Seanil on sellegi koha pealt õigus.

Mis puudutab maailmavaadet, siis ta on ilmselt üks neid inimesi, kelle jutt tuleks kõrvataha panna. Tema innustavad sõnad tuletasid näiteks mulle meelde, kui oluline on endale takistuste seadmine ning tobedate vabanduste tegemine lõpetada ning lõpuks ometi oma elu elama hakata, mitte unistada nii kaua kuni lõpuks oma unistustes ning enda võimetes neid teostada kahtlema hakkad. Ilmselgelt käib jutt muusikast. Igaljuhul osalt tänu tema jutule ei anna ma oma unistustes veel nii pea alla. Viimane aeg on hakata riske võtma; ei saa ju elu lõpuni läbikukkumist karta. Nagu Sean ütles, oma ajal naerdi ilmselt ka Wrighti vendade üle, kui nood väitsid, et suudavad lennumasina ehitada, kuid pärast seda, kui nad oma väite teoks tegid ei naernud enam keegi. Tõsi, läbikukkumine on võimalik, kuid vähemalt ei saa ma öelda, et ei oleks proovinud.

Teine asi, mille eest ma Seanile tänulik olen on see, et ta mulle Euphoriat ja selle koha maagiat tutvustas.  Kuna olin reedel parjasti linnas ning mul oli võimalus õhtul autoga koju saada, mõtlesin, et võiks ju Euphoriasse jämmile minna. Niisama spontaanselt nagu tuli mõte, tuli ka teostus. Pärast väikest seiklemist leidsingi koha ülesse. Sain uksest sisse astudes sellise külalislahkuse ja sõbralikkuse osaliseks, et ei suutnud ära imestada, miks ma varem sellest kohast kuulnud polnud. Ostsin kohapealt pudeli Somersby siidrit, istusin ringi ning tegin aga suu lahti. Ei võtnud palju aega enne kuni ma seal end peaaegu et koduselt tundsin. Lausa nii koduselt, et julgesin ühel hetkel kitarrigi kätte võtta ning teistega koos Radiohead'i Creep'i laulda või üksi  The Used'i On My Own'i proovida. Pole varem kunagi millegi sellise osaline olnud. Kodus üksi kitarriga improviseerida on mõnus, kuid sellise kirju seltskonnaga ühist harmooniat leida täiesti maagiline! Veendusin ka taaskord, kui tore on Jonathan ja kui head on Garden Of Floyd'i laulud. Ning kui lahe on see, kui võhivõõrastega nii kergelt ühele lainele saad.

Ühesõnaga, Euphoria, you'll be seeing much more of me! Kes selle koha kohta rohkem teada tahab, külastagu aga nende facebooki kodulehte või veel parem - mingu ise kohale!

Peace out x

The boy who lived

All good things come to end. Ja nii on lood ka Potteri saagaga. Enam kui kümme aastat seiklusi Harry ja tema sõpradega on nüüdseks end ammendanud ning igaveseks kirjanduse ja filmiajalukku salvestatud. What an incredible journey it has been! Mul võttis kaua aega, et suuta kogu Potteri elamust sõnadesse panna, kuid siin ta on.

Kui McArmastus välja jätta, siis ei ole ma kunagi ühelegi asjale nii pühendunud olnud, ja veel nii kaua. Rääkigu asjatundmatud inimesed palju tahavad, see saaga köidab täiskasvanuid sama palju kui lapsi ning teismelisi. Olin juba neli osa filmide näol ära näinud, kui sain enda valdusesse kõvade kaante vahel oleva viienda osa, ning ma ei pannud seda käest enne kui viimase peatüki viimase lehekülje viimased laused loetud said. Alates sellest ajast olen ma olnud Potteri raamatute lummuses ning tagant järele kõik osad läbi lugenud. Mõne osa isegi kaks korda. Ning ma loeksin iga kell kõik need seitse raamatut uuesti läbi. Kui see saaga suudab juba minusuguse mitte just kõige innukama lugeja oma võrku püüda, siis selles peab midagi erilist olema.

Kui raamatuid hakkasin alles hiljem lugema, siis Potteri filmide fänn olin ma algusest peale. Iga osa sai õhevil oodatud ning seejärel kinos ära vaadatud. Ning kuigi ma eelistan nüüd raamatuid filmidele, olen siiski ka viimaste suur fänn. Siiani on mulle pettumuse suutnud valmistada vaid kuues film (Harry Potter and The Half-Blooded Prince), mis oleks olnud justkui tükkideks hakitud ja siis ebaloogiliselt kokku liimitud. Samuti ei olnud stseen, kus üks tähtis tegelane surma sai, nii tundeküllane kui oleks võinud olla ehk ei pressinud minust välja pooltki neid emotsioone, mis ma raamatut lugedes tundsin (aka I wept like a baby). Asi võis muidugi olla selles, et ma teadsin filmi vaadates, et see tegelane sureb, kuid ma usun, et see stseen oleks võinud siiski ka võimsam olla.

See eest ei vedanud seitsmenda osa kumbki pool mind alt. Emotsioone oli küll ja rohkemgi kui oleks vaja olnud. Nutsin, naersin ning elasin iga oma ihurakuga peategelastele ning teistele väiksematele, kuid mitte vähem tähtsamatele, osalistele kaasa. Ma arvan, et Harry Potteri raamatute ja filmide edu saladus seisnebki selles, et see suudab omavahel kombineerida nii mitmeid žanreid, siduda ühte nii mitmeid teemasid ja projekteerida parallelselt nii mitmeid suhteliine. Filmide puhul tuleb loomulikult välja tuua ka suurepärane cast. Unustamata ei tohi jätta ka tugevat visuaalset poolt.  Seitsmes ja viimane film oli ikka tõeline vaatemäng! Uskumatu, et tänapäeval saab puhtalt kirjelduste põhjal tehnoloogiaga täiesti uue maailma luua. Ja veel nii maagilise maailma!

Harry Potteri lugu on igaljuhul pärl ning ma loodan, et J.K. Rowlingult saab kunagi veel midagi samaväärselt head, kui mitte paremat, lugeda. Seniks aga tuleb Potteri kogemust elusana hoida. Ehk kutsun mõnel nädalavahetusel sõbrad külla ja korraldan ühe korraliku filmimaratoni.

Long live the magic!

We're the young, we're alright

Pole juba kaks nädalat tööl käinud, kuid puhkuse tunne hakkab alles nüüd tulema. Olen ju vahepeal igasugu asju korda saatnud nii et polegi jõudnud veel korralikult hinge tõmmata. Näiteks sain mõned nädalad tagasi  natuke tädikohustusi täita ehk lapsehoidmisega kätt harjutada.

Tuleb tunnistada, et kell pool seitse hommikul tõusta ja pea kahe aastase lapsega sellistel varajastel tundidel entusiastlikult suhelda oli minusuguse pahura ärkaja jaoks paras väljakutse, kuid tõdesin siiski lõpuks (endalegi üllatuseks), et harjuksin sellega ilmselt ajapikku ära. Tuleks lihtsalt teistsugune magamisgraafik sisse harjutada. Samuti kartsin, et ma pole suurem asi lasteinimene. Jah, ma saan lastega hakkama ja võin nendega hea meelega mõnda aega tegelda, kuid kas ma ka suudan terve päeva ühe väikse põnni aega lõbusalt sisustada? Tuleb välja, et suudan. Ja mitte ainult lapse aega lõbusalt sisustada, vaid ka samal ajal süüa teha. Perfect housewife ftw! Sellegipoolest on omad lapsed veel valgusaastate kaugusel. Praegu on vaja noore inimese elu elada, küll pärast jõuab neid mini-me'sid kanseldada.

Ning kuidas paremini noore inimese elu elada, kui mitte spontaanselt käitudes! Sattusin ühel  ilusal kolmapäevasel päeval juhtumisi endise klassiõe ning pikaaegse sõbranna Niksiga tänaval kokku. Veetsime lõpuks terve õhtupooliku koos - ründasime napilt enne kinnipanemist kangapoodi ja leidsime mulle peapaela jaoks riide, seejärel reidisime kaltsukat ja saime mulle cheeky'd lühikesed teksapüksid ning lõpuks jalutasime mõnusa päikepaistelise ilma saatel mööda kesklinna ringi ja kujutasime ette ilusat elu oma veel olematutes kesklinna korterites. Rääkides spontaansusest, oleme mitu nädalavahetust järjest Külli ja Reigoga mu aias väikest sorti grillfesti korraldanud. Liha, grillvorstid, lehtsalat, kurk ja ketšup with a little bit of junk food on the side - yum! Lisaks grillimisele sai ka vesipiipu tehtud ning Jägala-Joal plowlitud.

20.augustil said sammud loomulikult Vabaduse Laulule seatud. Ning erinevalt sellest ignorantsest eelnevas sajandis elavast massist, kes tänaseni ürituse kvaliteedi üle vigisevad, jäin mina kontsertitega väga rahule. Need, kes lootsid seal näha seal Uno Loopi või Ivo Linnat oleksid ehk pidanud oma pilgu enne üritusele tulekut kavale peale heitma. Nõustun täiesti Tõnis Mägiga, kes ütles oma kommentaaris delfi publikule, et see kontsert oli hea ülevaate sellest, mis praegu Eesti muusikas toimub. Just nimelt! See on edasiminek. See on areng. Ja sugugi mitte halb areng. Jah, ma armastan Eesti laulupidusid surmani, kuid kõik rahvaüritused ei pea nendele sarnanema. Tegemist oli värske lähenemisega, kuid taaskord haakusid nii paljud eestlased mineviku külge ning ei suutnud end uuele avada. Masendav.

Aga samal ajal kui teatud rahvamass kibestunult ja pettunult üritust kritiseeris nautisin mina koos Külli, Reigo ja Gretaga täiel rinnal kontserti. Line-up oli ju erakordselt hea - Eplik, Kasar, Malcolm Lincoln, Ewert & The Two Dragons, Dagö ja Kerli; puhas meloodiline nauding! Samuti avaldas mulle muljet kaugelt Iirimaalt kohale lennanud Sinead O'Connor, kelle rahulikud ent haaravad viisid üllatavalt pehmelt kõrvu paitasid. Tänu heale muusikale ning väärt seltskonnale oli õhkkond ka kuidagi palju meeldivam. Trehvasime sõpru, sõime vahtu, mängisime õhupallidel trumme, õgisime end friikartulitest ääreni täis, rääkisime elust ja vahtisime kell 12 öösel tuhande inimese keskel murul pikutades tähti. Kui see ei ole korda läinud üritus, siis ma ei tea mis on!

Jäägem eestlasteks, aga saagem eurooplasteks!

Make tea not war!

Mis on maailmaga juhtunud?! Miks käitub tsiviliseeritud rahvas nagu kamp peata omakasu peal väljas olevaid metslasi? Ning kuidas on varastamine, süütute inimeste kodude mahapõletamine, oma kodulinna, oma kultuuri, oma ajaloo hävitamine sotsiaalse õigluse eest võitlemine? Mitte ei mõista seda olukorda Inglismaal!

Croyden's House of Reeves

Ma pole kunagi sellist vastikust brittide suhtes tundnud. Loomulikult, LOOMULIKULT mitte kõigi brittide, vaid ainult nende märatsevate kaakide suhtes, kellest osa õigustavad rüüstamist rahulolematusega kõrgenevate maksude ja tööpuuduse suhtes ning teine osa sellega, et protesteerivad noore mehe asjatu surnukstulistamise pärast, kelle perekond isegi ei kiida sellist käitumist heaks! Ja siis on kolmas (ja ma pakun kõige suurem) grupp, kuhu alla kuuluvad kõige nooremate seas ka 11-aastased lapsed (The Sun'i kohaselt isegi üks 7-aastane), kes peavad seda lõbusaks ettevõtmiseks, mille pealt raha teenida ning millega uusi mänguasju oma vaesesse perekonda muretseda. Lausa niivõrd vaesesse, et neil jätkub raha käimaks ringi £120 tossudes ning organiseerida uusi rünnakuid oma veel odavamate nutitelefonide pealt. Kas te tõesti arvate, et inimeste elupaikade ja töökohtade hävitamine aitab lahendada Inglismaal valitsevat tööpuuduseprobleemi või sunnib valitsust olusid parandavaid muutusi läbi viima? Ainukesed muutused, mis sellisest olukorrast tulla võivad on veel suurem tööpuudus ja kriminaalkohtute töökoormuse suurenemine. So, how is this helping again? Need inimesed peaksid endale esitama sama küsimuse, mille Coolio oma laulusõnadeski püstitab: 'Tell me why are we so blind to see, that the one's we've hurt are you and me?'

Hävinud Victoria ajastu ehitis Tottenhamis

Täiesti südantmurdev on näha, kuidas mu armsat Inglismaad lihtsalt pahatahlikult hävitatakse, eriti aga nende inimeste nägusid, kelle ainuke sissetulek sajandeid kestnud äri näol neilt lihtsalt rüüstamise või mahapõletamise käigus ära võetakse. Väga ärritav oli lugeda ka postitusi erinevatel sotsiaalmeedia saitidel, kus inimesed mitte ainult ei muretse oma elu- ega töökoha pärast, vaid ka enda ja oma lähedaste elu pärast. Minagi hakkasin oma Inglismaal elavate sõprade pärast muretsema. Miks ei saa inimesed rahumeelselt oma muresid väljendatud? Miks on vaja protesti käigus kõrvaliste isikute elu ja heaolu ohtu seada? Praeguseks on olukord juba nii kontolli alt väljas, et pooled, kui mitte suurem enamus, enam ammugi ei protesteeri, vaid pelgalt kasutavad juhust, et üldisest kaosest kasu teenida. Kui rahutuste alguspäevadel räägiti pidevalt, et politseinikke pole mõnes linnaosas nähagi, siis praegu tunduvad nad palju suuremates numbrites ringi liikuvat. Ja tänasest ka paremini varustatuna, sest peaminister andis nõusoleku kummikuulide ning veekahurite kasutamiseks. Nõustun selle otsusega täielikult - kui nõuga ei saa, siis tuleb jõuga proovida. After all tundub, et vägivald ongi ainuke keel, mida need rüüstajad mõistavad. Igaljuhul tulgu, mis tuleb, aga õiglus saab jalule seatud! David Cameron ütles väga tabavalt: 'If you are old enough to commit these crimes, you are old enough to face the punishments'.

Koristustööd Claphamis

Aga positiivsest küljest (jah, sellest on tõesti ka midagi positiivset tulnud!) on rahutused paljudes teistes inimestes õige briti vaimu äratanud! Peale selle, et inimesed erinevates linnades kokku tulevad ja tagajärgi koristada aitavad, astuvad paljud linnaelanikud ka juba oma kodukandi kaitseks välja, tulles suurtes massides tänavale ning blokeerides rüüstavate salkade teid. Nii hea kuulda, et inimesed sotsiaalmeediat ka headel eesmärkidel kasutada oskavad! Rääkides veel sotsiaalmeedia positiivsetest kasutusaladest, Sam Pepper on eriti armsa kampaaniaga välja tulnud. Need, kes Twitteris aktiivsed on võisid täna ning eelnevatel päevadel populaarsete teema seas näha märksõna #OperationCupOfTea. Nimelt tuli Pepper välja ideega, et anda mässajatele vastulöök tõeliselt britiliku teo näol: teed juues! Sajad inimesed on postitanud endast pilte teed joomas. Tõeliselt südantsoojendav väike kampaania, mis automaatselt naeratuse näole võlub! Kuulduste kohaselt plaanitakse varsti avada ka samanimeline veebileht, kust saab osta teed, mille tulud otse koristustööde aktsioonile lähevad. Kui see ei ole tõeline briti vaim, siis ma ei tea mis on! *runs to the kitchen to get a cuppa tea*

Just drinking me tea!

Inglismaa on mulle juba aastaid väga südamelähedane olnud, kuid selline kirglikkus tuli mulle eneselegi üllatuseks. Tuleb välja, et armastus selle ilusa maa vastu pesitseb veel sügavamal südames, kui ma arvata oskasin. Which is a good thing, sest UK'st saab loodetavasti varsti mõneks ajaks mu kodu. Ning kuigi ma seal veel ei ela on mul juba tunne nagu tegemist oleks rünnakutega mu enda kodumaale. Kui ma seal praegu viibiksin, aitaksin meeleldi koristustöödega, kuid kuna see puhtgeograafiliselt võimatu on ei jää mul muud üle kui juua teed ning loota, et olukord Suurbritannias peagi rahuneb. Olen nii meeles kui vaimus (ning loodetavasti mõne kuu pärast ka füüsiliselt) teiega!

Stay safe x

Sweet sensation

Arvasin, et mul on reedel viimane tööpäev, aga ennäe, tuli välja, et sooviti veel nädalaks appi. Nõustusin meeleldi muidugi, lisaraha kulub ju alati ära. Ning peale selle on mul maailma sümpaatseimad ülemused. Ausalt. Tõid mulle abiks olemise eest isegi roosikimbu. Selliseid naljalt ikka igalt poolt ei leia. Nii ma siis suundusingi reedel peale tööd, lillekimp näpus, Külliga linna peale. Edukad maikaotsingud seljataga, püüdis Külli minust tulutult fotomodelli vorpida. Rõhk sõnadel püüdis ja tulutult, sest ma ei tea oma häid nurki just kõige paremini ning tunnen end kaamera ees (normaalse inimese poosides) veidi kohmakalt. Kuid vähemalt allun ma hästi juhendamisele, so maybe there's hope for me after all. Fotoshootid tehtud, maandusime Dublinerisse, kus maitsvate pelmeenide ja mõnusa siidri juurde käisid mahlakad vestlused pornograafia teemadel. Õhtule pani punkti Solarise katuse külastamine, kust avanes uskumatult ilus vaade päiksepaistelisele Tallinnale.

Kui nädalavahetus algas energiliselt, siis ülejäänud sellest möödus laiseldes. Ja ikka täiega laiseledes. Lausa nii laiseldes, et olen üsna kindel, et oleksin laisklemismeistrivõistlusel oma saavutustega pingerea tipus. Nii et viimane aeg see spordialaks kuulutada! Tahaks ju lõppude lõpuks öelda, et ma vähemalt mingil alal tugev olen. Ühesõnaga täiesti ebaproduktiivne nädalavahetus, ning ma ei oleks paremat osanud tahta! Vedelesin voodis, vaatasin filme, mängisin kitarri, laulsin ning reivisin dubstepi järgi.

Ah, the sweet sensation of procrastination!

Play the game

'The funny thing about love is it's the only game you lose by refusing to play.'

FOLK YEAH

Reede ehk saabumine

Kuna sain viimasel hetkel teada, et üllatus-üllatus rongid ei käigi praegu, siis sain veel õigel hetkel omale bussipileti broneeritud. Minek folgimaale oli otse töölt nii et enne kui bussijaama jõudsin pidin pool Tallinna oma kodinatega läbi käima.

Aga küll ma olin õnnelik, et bussi kasuks otsustama pidin, sest sain tervelt 2 tundi ja natukene peale kuulata kõige kõrvupaitavamat iiri aktsenti! Julgesin sõidu lõpul iseendalegi üllatuseks poistega juttu tegema hakata - tuli ju varakult folgimelusse sisse elada. Saabumisel (mis toimus umbes 20 ajal õhtul) võis kohe julgelt riided vähemaks võtta, sest Viljandis oli Tallinnaga võrreldes palju soojem ning ilusam ilm. Pärast natukest omapäi seiklemist leidsin lõpuks sõbrad üles, kes olid, ilmselt teadmata, millega nad nõustuvad, valmis mu kotte terve õhtu ringi tassima (magala asus ju siiski umbes 25 minuti jalutuskäigu kaugusel kesklinnast ning kainet juhti polnud ammugi kellestki neist loota). Nägin juba esimeste sealoldud tundide peale kokku umbes seitset tuttavat, rääkimata võõrastest, keda oli terve linn paksult täis. Ja seda varajaste hommikutundideni.

Käisime järve ääres, seiklesime mööda tänavaid ringi, istusime lauluväljakul ning külastasime igasugu väikseid huvitavaid Viljandi kesklinna nurki. Kuigi suutsin rummipudelist esimese õhtu jooksul ära hävitada vaid veerand, oli see täitsa piisav, et mind pärast pikka töönädalat ärkvel ning rõõmsana hoida. See oli ikka meeletu kui palju me edasi-tagasi ringi sagisime, saades kokku kord ühtede, kord teiste inimestega. See folgi melu ongi vist see, mis inimesi nagu mesilasi ümber lilleõite sagima meelitab. Ning oi, kui palju ilusaid inimesi ta sinna meelitanud oli! Iga sammuga tuli mõni kena meesterahvas vastu. Rain lõbustas end terve õhtu mulle meest otsides. Tulutult, aga siiski. Suurema osa ööst veetsime rannas ning kui kõhud lõpuks tühjaks läksid ostsime ühe korraliku portsu friikartuleid ning suundusime Rainiga telklasse.

Öö veetsin aga mitte telgis, vaid hoopis minibussitaolises autos, mille tagaiste oli mitte rohkem kui poole meetri laiune. Needless to say, uni polnud just kõige kiirem tulema sellistes mugavates oludes ning ega kõhuvalu ka palju kaasa aidanud. Ega see, kui Arvi minu kotis oleva viina järgi tuli. Ega see, kui Siim mulle mitu-mitu korda helistas ning lõpuks ukse taha tuli, et telki kutsuda. Aga vähemalt oli seal vaiksem kui hoovis, kus valjult mussi lasti ning ohtralt alkoholi tarbiti. Nii et kokkuvõttes sain ma vist rohkem magada kui teised. Ja kindlasti rohkem kui Siim, kes vist vaid paariks tunniks selle nelja päeva jooksul sõba silmale sai (kuigi tema põhjus oli kaugel ebamugavast magamisasemest).

Kuna ma võõra inimese majja (olgugi, majarahvas lubas meil oma hoovis peatuda) ikka naljalt omapäi öösel veepudeli täitmiseks ei julgenud siseneda, siis pidin järgmisel hommikul leppima vihmaveerennivee joomisega. Ja ega see väga maistev ikka polnud. Ega õiget värvi.

Laupäev ehk instafun

Pärast poolt ööd lakke vahtimist ja paari vähe korralikumat tundi und oligi kell 11. Kõht juba karjus "süüa, süüa!" nii et liikusimegi veidi aja pärast Rainiga kohalikku Maximasse toidupoolise järgi. Imelik kui teistmoodi see teekond valges tundus. Tagasi tulles istusime telklas maha, sõime-jõime ning muljetasime ülejäänud seltskonnaga eilsete seikluste teemal, kes reedest taastumas, kes polnud kainet tundi neljapäevast saati näinudki. Igatahes käis üks pidev puzzle kokku panemine. Pärast söömist ootas ees rand ning ka mina sain lõpuks ometi ujuma. 55m sügavuses vees ujumine oli küll veidi hirmutav, sest jalgu põhja panna polnud võimalik, kuid vähemalt sai end korralikult ära jahutatud.

Ülejäänud aja sisustasime kail istudes juttu rääkides, vorstivõileibu süües ja eriti vingeid vettehüppeid vaadates. Suht lahe oli olla tunnistajaks sellele, kuidas terve rannaäär ühele tüdrukule kaasa elas, kui ta üritas julgust kokku võtta, et kõrgemast tornist alla hüpata. Või siis kuidas punastes keepides ja lipuga spartalased tornist vette hüppasid (või peaksin ma ütlema lendasid?), ja mitte ainult üks, vaid mitu korda ning iga kord uut stseeni etendades ja THIS IS SPARTAAAA! karjudes. Saaks ma vaid julguse, et ise ka järgmine kord üks vettehüpe teha. Kui mitte kellegi teise, siis vähemalt enda silmis oleksin ma küll kangelane! Ujumised ujutud, suundusime Tauriga tagasi telkide juures. Soetasin tee peale jäävalt turult omale ka väikse meene. Ütleme nii et 1 euri eest päris badass käepael!!!! Hiljem autos riideid vahetades mõtlesin, et vajun totaalselt snooze'i ära, aga õnneks äratas rumm koolaga mind siiski õhtu edenedes üles.

Üks vaieldamatuid päeva tipphetki oli see, kui Tauriga mööda folgiala kõiksugu sildid küljes ringi patseerisime. Ma ei olnud vist ühe ja poole päeva peale kokku ka nii palju naernud kui nende 30 minuti jooksul. Inimeste reaktsioonid Tauri otsaees seisvale "OLEN INVALIID" kirjale olid lihtsalt priceless ning ma jooksin veel pool ööd "OTSIN ALBERTIT" sildiga ringi. Sadly, ma ei leidnud ühtegi. See-eest tegin aga tutvust hulga teistesuguste võõraste nimedega. Üks neist uutest sõpradest lõpetas näiteks mu süles magades. Ning ega ma teda ära ajama ka ei hakanud, teine ju otsis vaid natukene sooja.

Õhtu leidis minu jaoks varajase lõpu (niivõrd-kuivõrd kella kolme varajaseks nimetada saab). Rumm ja koola, Bon Iver ning melanhoolia seltsiks, jalutasin läbi öise Viljandi auto poole. Ning üllatus-üllatus - korralik uni saabus jälle alles 8 ajal hommikul. Ilmselt coca-cola'st tingitud kõhvalu pärast. Kuid õnneks oli mul seekord kõrval pudel Vichy maasikamaitselist vett. Ning sellest piisas, et mind õnnelikuks teha.

Pühapäev ehk tõuse üles ja läheme ära

Äratus saabus jällegi 11 ajal. Eilsed krõpsud ning öko täisteravilja saiaviilud kõlbasid täiesti ka järgmisel päeval süüa. Kui telgid ning muu kraam kokku korjatud said, oli aeg veel viimane poeskäik ette võtta ning seejärel Viljandile head aega öelda. Hüvastijätt oli küll natukene kurb, kuid vähemalt oli mul autos kõige lõbusam seltskond, kelle põhjapanevad ütlused (aga eriti Siimu bravuuritari laul) mind nii mõnelgi korral pisarateni naerma panid. Olgu nad kui tahes ebakained, ma ei vahetaks neid vist kunagi kellegi teise kainete sõprade vastu. Kõige vingem oli see, et tänu ühe noormehe halvale kaardilugemisoskusele sõitsime kogemata läbi ka proua Fatme, õdede Puukide, Pano ja Pudi kodukülast Saarepeedist! Hell yeah! Elu on seiklus! Kuid niivõrd väsitav seiklus, et juba tund aega pärast koju jõudmist (17 paiku) otse voodisse maandusin ning sealt enne kella kuute täna hommikul ei tõusnud.

Kokkuvõttes oli see THE adventure of the summer! Vähemalt praeguse seisuga, kui üks kuu suve veel ees seisab. Kuigi ma ühele kontserdile (kahjuks) ei jõudnud, piisas folgimelust ja sõprade ning uute tuttavatest seltskonnast täielikult, et elamus kätte saada. Külastaksin seda väikest ja armsat linna hea meelega teinekordki. Ja siis jälgiks mõnd kontserti ikka ka. Aitäh Viljandi, aitäh ilmataat ja aitäh sõbrad!

Järgmine aasta uuesti ja veel paremini.