For now I am winter

Unistused on ühed veidrad asjad. Olen aastaid üksi elamisest unistanud. Mu korterist pidi saama mu isklik heaoluoaas. Midagi, millest rõõmu tunda. Keegi ei öelnud mulle, et kui unistused lõpuks täide lähevad, ei pruugi need enam olla see, mida tegelikult tahad.

Muutused on alati mu jaoks rasked olnud. Ma ei ole kerge harjuma uute asjadega. Seepärast oligi kummaline, et kohe kui ma oma Tartu korteri uksest sisse astusin, tundsin end kui kodus. Tol hetkel ma seda endale loomulikult ei teadvustanud, kuid paari nädala möödudes taipasin äkitselt, et ei igatsenud kodu järele mitte üks teps. Ja see oli muljetavaldav, arvestades asjaolu, et mul tekkis tavaliselt koduigatsus juba peale paari päeva eemalolekut. Ma ei eita, et Tartuga harjumine võttis aega - kellel ei võtaks, kui esimest korda kodust välja kolida - kuid see ülemink oli nii loomulik, nii õige. Ilmselt tegi kolimise kergemaks ka asjaolu, et ma ei elanud üksi. Mul oli korterikaaslane, kellega õhtuti teetassi taga oma päevast rääkisime ning kass, kes küll palju pahandust tegi, kuid see-eest ka seltsi pakkus. Tasapisi leidsin rahulolu ning üürikeseks viivuks kogesin ka, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. See linn võimaldas mul end tunda mugavalt mitte ainult enese nahas, vaid ka ümbritsevas keskkonnas. See linn tõi oma olemusega minus välja kõige paremad omadused. See mitte hoopis ei muutnud mind, vaid päästis tõelise 'minu' valla. 

Tallinn ei ole halb koht, kus elada, kuigi inimesed on teistmoodi. Mõnes mõttes on tänavapilt kirju, kuid kui lähemalt vaadelda, võib enamik inimestest spetsiifilistesse gruppidesse ära jagada. Ma ei ole kunagi ühtegi gruppi kuulnud, kuigi vahel soovisin, et oleks. Tean, mis tunne on meeleheitlikult kuhugi sobituda üritada lihtsalt selleks, et end hästi tunda, kuid see ei ole enam ammugi mina. Olles vahepeal targemaks saanud, leian, et see on pigem kurb, kui soov ühtekuuluvuse järgi on nii suur, et inimene kaotab protsessi käigus iseenda ja omadused, mis ta eriliseks tegid. Milleks end niimoodi piiritleda? Just seepärast mulle Tartu meeldibki, et seal on piirid hägustatud. Keegi ei torka rohkem või vähem silma ning mingeid gruppe ei saa otseselt eristada, kuna need koosnevad niivõrd erinevatest inimestest. Eks ülikoolil on olnud oma roll selles, miks Tartus üksteise vastu nii tolerantsed ollakse ning erinevatest paikadest pärit inimesi avasüli vastu võetakse. See on üks põhjustest, miks ma Tartusse armusin - inimesi aktsepteeritakse nende endina.

Viimased kolm kuud on olnud kui teadvusest teadvusetusesse triivimine ja vastupidi. Kui korraks ära unustada, mis seljataha maha jäi, ei tundugi kõik nii hall ja lootusetu. Olen õppinud mõtteid vaigistama ja lasknud rutiinil end üle võtta. Huvitav töö ning meeldivad töökaaslased on aidanud mõtted mujale viia ning paar head õhtut on Tallinnas ka kindlasti olnud. Mugav on minna ja tulla siis kui soovid, sõbraga murul head siidrit juua, mööda vanalinna ringi uidata ning vahel isegi mõne eriti toreda välismaalasega tuttavaks saada ja mitu tundi jaburusi rääkida. Ning oh, kui palju rõõmu, kui leida ka Tallinnas oma koduteelt mänguväljak, kus varajastel hommikutundidel kiikuda ja liumäest alla lasta. Siiski ei ole üksi elamine päris see, mida ette kujutasin. Tõtt-öelda on see palju üksikum, kui esialgu tundub. Ning neil päevil, kui endal hetkeksi mõelda luban ja tagasi vaadata lasen, tunnen nagu langeks kivi uuesti sajakordse raskusega südamele. Vahel tundub nagu võiks see mind iga sekund purustada ja jätta alles vaid varemed.

"Kuidas su päev möödus?", "Kuidas sul läheb?" Mõnikord piisaks ainult mõnest küsimusest ning paarist kõrvast, kes oleks nõus kuulama ilma, et seda peaks paluma. Raske on olnud elada tundega, justkui jääksid koguaeg millestki ilma, kuna oled valel ajal vales kohas. Raske on olnud endast maha jätta inimesi, kes on kalliks saanud ning neid, kes oleks veel kallimakski võinud saada. Raske on endale tunnistada, et tunned neist puudust. Veel raskem on neile seda tunnistada. Kuid mõnikord pole sinna midagi parata, inimesed kaugenevad ja kaovad su elust ükskõik kus linnas sa ka ei ela. Jääb üle vaid loota, et inimesed, kes sinust tõeliselt hoolivad, on sinu jaoks rasketel hetkedel olemas ning need, kellel on mõeldud su ellu tagasi tulla, lõpuks tee sinuni leiavad, hoolimata vahemaast. Ning võib olla on siis ka lootust jälle hetkeks puhast õnnetunnet kogeda.

Kõige raskem on olnud leppida sellega, et ma ei saa enda otsuses süüdistada kedagi peale iseenda. Mulle on öeldud, et kõik on peas kinni ning võib olla on neil isegi õigus. Võib olla ma idealiseerin linna, millel on ka omad vead, kuid võib olla ma ei tahagi leppida vähemaga, kui selle vabadustundega, mida Tartus elades tundsin. Loodetavasti leian selle ühel päeval ka Tallinnast. Kui ei, siis on alati võimalus Tartusse naasta.

Armastusega

We all know how to fake it

Ma ei saa aru inimestest, kes oma elu ise keeruliseks teevad, olgu see siis probleemide ignoreerimise, mõistatuste, valede rääkimise või valede järelduste tegemisega. Miks ei võiks inimesed lihtsalt avameelsed ja üksteisega ausad olla? Mina olen alati uskunud sellesse, et kui midagi kripeldab, on targem see välja öelda ja seejärel rahulikult oma eluga edasi minna. Me ei või ju ometi teada, millest teine inimene mõtleb. Tulutu on analüüsida ja analüüsida ja lõpuks ikka valedele järeldustele jõuda. 

Muidugi, kui inimest tuntakse lähedalt juba mitmeid aastaid ja ta käitumismustrid on tuttavad, siis võib mõningatele järeldustele omapäi jõuda, kuid uuemate tutvustega seda eelist ei ole. Miks me ei võiks riskida ja algusest peale üksteisega ausad olla? Kui selle tulemusena selgub, et inimeste iseloomud omavahel ei sobi ja edasine suhtlus on mõttetu, siis on parem seda teada saada ju pigem varem, kui hiljem. See säästaks mõlemaid osapooli ebaratsionaalsete järelduste tegemisest, kohmakatest kassi-hiire mängudest ja valelootustest.

Inimesed püüavad nii meeleheitlikult oma vigu peita ja end kaitsta, et kaotavad tihtipeale pigem potentsiaalse sõbra, kui ütlevad välja, mida nad mõtlevad. Minu arust on see kurb. Elu on liiga lühike, et hirmu pärast riskimata jätta. Mõned inimesed võivad arvata, et ma olen kõigile võimaluse andmisega naiivne, kuid vähemalt ma riskin. Kuigi kõik riskid end alati ära ei tasu, siis need mõned üksikud on seda ohvrit sajakordselt väärt.

Rohkem avameelsust.

The most perfect day I've ever seen

Meie puhkusereisist on nüüdseks 3 nädalat möödas, ja täpselt kõik need 23 päeva olen ma mõelnud, kui tore oleks sealsamas kohas nende samade inimestega uuesti tagasi olla. 

Ma olen alati selliste tüüpiliste paketireiside puhul natuke kahtlustav olnud, sest midagi nende juures lihtsalt ei ole kunagi ahvatlenud. Seega ei oleks iial arvanud, et Egiptusesse satun, aga võta näpust. Nii me saabusimegi õe ja õetütrega kolmekesi nagu präänikute maalt ühel jahedal 25. veebruari õhtul suvisesse Hurghadasse ja veetsime seal seitse ööd ja kuus suurepärast päeva, mida keegi meist ei unusta.

Me ujusime, päevitasime, põlesime ära ja nautisime hommikul kella kümneseid kokteile. Me vahetasime viis korda päevas riideid, saime kohaliku boyfriendi ja maskeerusime moslemiteks. Me veetsime unetuid öid, lugesime lasteraamatuid ja tegime powernap'e. Me tähistasime sünnipäevi, laulsime üle terve linna s dnjom roždenjat ja veetsime kohalikus klubis Reginas tantsuseid tunde. Me plaanisime banaaniga poseerimisest raamatuid kirjutada, panime lennukitele nimesid, rääkisime anekdoote ja kastsime maasikaid alkoholi sisse. Me külmetasime, nägime koralle, jõime tuhatoosist kokteile, mõtlesime vasakule ja söötsime Markot. Me kiikusime, lasime liumäest alla, naersime end hääletuks. Me sosistasime, nägime tähti ja tantsisime paljajalu hommikutundideni.

Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et ma reisilt selliste toredate tutvuste ja kogemuste võrra rikkamana naasen, siis... ma ei oleks teda tõenäoliselt uskunud. Selliste inimestevaheliste sidemete tekkimine on haruldane ja ma väärtustan neid koosveedetud hetki ja pisarateni naerma ajavaid vestlusi nii kaua kuni mu mälu mind lõpuks alt vedama hakkab. See ei olnud ei päike, soojus, ujumine, peesitamine ega kõik hinnas joogid ja söögid, mis sellest unustamatu reisi tegid, vaid need inimesed ja seiklused, mida mul oli privileeg koos nendega kogeda.

Selge on see, et teist sellist reisi enam ei tule. Kuidas saakski? Tuleb veel paremaid ja veel elamusterikkamaid, või vähemalt selline on lootus. Ning kui järgmised seiklused kosmilise sekkumise tahtel neidsamu või vähemalt sama toredaid tegelasi sisaldavad, siis ma tean, et mul on vedanud.

Aitäh, kosmos.

Everything in its right place

Ma olen muutunud. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma tunnen seda. Tartu on mind muutnud. Kui paljud tulevad siia selleks, et oma noorusest viimast võtta, siis minu eesmärk oli teistsugune. Ma tahtsin leida oma kohta siin elus. Ma teadsin juba, kes ma olen, kuid mitte seda kuidas ma sobin sellesse võrrandisse, mis on mind ümbritsev maailm.

Tartus elamine on mulle palju õpetanud. See on aidanud mul ennast rohkem vabaks lasta. Tänu sellele on mul olnud võimalus kohata eriti omanäolisi tegelasi ning nendega ette võtta põnevaid rännakuid. Näiteks mäletan seda pikajuukselist ameeriklast, kellega öises Tartus parke avastasime ja kelle kohmakas üritus mind õhtu lõpul suudelda pani mind padavai ööliini bussi peale jooksma. Mäletan matemaatikut, kes mulle särasilmselt LSD-d pakkus ja kelle elamistingimused mulle reaalse kultuurišoki tekitasid. Mäletan seda meeldivalt joobes härrasmeest, kes väitis, et on uputanud kolm laeva ja tunnistas, et peaks olema vanglas. Mäletan väga hästi tegelast, kes mu kohutavate aastavahetuste needuse murdis ja enesele teadmata mu emotsionaalsest koomast välja tõi. Mäletan kunstnikke, naljamehi, blonde minevikukummitusi ja salapäraseid kallistavaid pontusid. Kuid kõige enam mäletan noormeest, kes minuga terve öö maast ja ilmast rääkis ning kell kuus hommikul purskkaevu kõrval mind pool tundi järjest kallistas. Tartu jääb mulle alatiseks sind meenutama.

Olen saanud ka mitmeid häid sõpru. Mul on sõber, kellega saab aeg-ajalt nädalavahetuseti huvitavaid õlusid mekkimas käia. Mul on sõbranna, kellega teeme naisteõhtuid, mis peaaegu alati ikka meeste seltskonnas lõppevad. Mul on naaber, keda küll tihti ei kohta, kuid kelle suitsetav kogu rõdul alati minus mõnusalt koduse tunde tekitab. Mul on vanad klassiõed, keda on olnud tore üle pikkade aastate kõige suvalisematel momentidel kohata. Mul on sõbrad, kellega kinno minna, kui kodus töötamine ära tüütab. Ning mul on muusika ja isegi koht, kus laulmas käia.

Asi, mille eest ma aga Tartule kõige tänulikum olen, on see, et ta on mind toonud välja mineviku hägususest võimalusterohkesse olevikku ja pannud mõtlema tulevikule. Kasvanud on ambitsioon, selginenud on eesmärgid, mille poole püüelda ning tekkinud on kujutis sellest, milline mu elu võiks viie või kümne aasta pärast välja näha. Vaat, et annan peaaegu täiskasvanu mõõdu välja. Peaks mõne lapsiku nalja siia sisestama, et mitte liiga tõsisena näida. Tegelikult olen ma uhke selle üle kui kaugele ma jõudnud olen. Omaette elamine on kindlasti minu täiskasvanuks saamisel suurt rolli mänginud.

Kuus kuud Tartus on olnud imelised. Isegi kui meie teed varsti lahku lähevad, olen sulle alati tänulik, Tartu. Oli tõeline privileeg siin elada.

Aitäh, Tartu.