Nende uus samanimeline album tekitab minus iga kuulamisega aina rohkem positiivsust. Maagiline. Rahustav. Out of this world beautiful! See plaat on viimasel ajal igal jalutuskäigul mu kaaslaseks, mu lohutajaks, mu elustajaks olnud. Mul on kahju, et see album enne õiget ilmumistähtaega internetti lekkis, kuid mul ei ole kahju, et ma selle endale internetist alla tirisin ning kuulata otsustasin. Pigem oleks kuulamata jätmine patt olnud.
Eriti meeldivad mulle plaadilt Perth, Wash. ja Beth/Rest. Perth'il on alguses kummaliselt joovastav kitarrikäik, Wash.'i klaveri ja Vernon'i hääle kombinatsioon tekitavad minus alati tunde, et kõik saab korda ning Beth/Rest'i meloodia ja kitarrikäigud on niivõrd ilusad, et mul on raske isegi oma emotsioone sõnadesse panna. See laul kõlab täpselt nagu see oleks mõnel varasemal sajandil ilmunud, ent sellesse on põimitud midagi uudset ja põnevat. Eriti kõrvupaitav meloodia on fraasil 'danger has been stole away'. Tunnen seda kuulates iga kord, et hõljun kuskile kõrgemale tasandile. Uskumatult mõjuvõimas album.
Tahaks nii lisada Beth/Rest'i siia lõppu, kuid kuna need laulud pole veel kuskil juutuubitaolistel saitidel avaldatud, siis jääb mu blogiposititus selle võrra vaesemaks. Aga kõik seadusekuuletud inimesed, kellel uudishimu ei luba kauem oodata, saavad selle siiski endale hõlpsasti alla sakutada, kui vaja.
Kõigil meist on väiksena olnud mõni kompleks, mingi lapsepõlvetrauma, mille mõju on vahel (kui mitte tavaliselt) isegi täiskasvanueas tunda. Või vähemalt, ma arvan, et kõigil on midagi säärast juhtunud. Võib olla isegi loodan, sest siis ei ole ma kõiges selles üksi. Ma ei tea küll kas seda päris traumaks nimetada saab, kuid kompleks on see kindlasti. Üks paljudest kompleksidest, mis mul väiksena olid.
Tundsin juba üsna noorena, et ei ole füüsilistel aladel kuigi tugev. See tunne süvenes veelgi kui alustasin kooli, sest järsku hakati kehalise kasvatuse tunnis kõiki füüsilise tugevuse järgi järjestama. Nii kaua kuni ma mäletan, valiti mind alati viimasena või ühena viimaste seast kellegi meeskonda, ja ega see ei muutunud ka keskkoolis. Minu enda tiimi saamine oli nagu karistus ülejäänud tiimi liikmetele. Ma ei olnud kiire jooksja, ei hüpanud palju kaugust jne, kuid eriti nõrk olin ma just pallimängudes. Kui toimus palliviskekauguse mõõtmine, siis alati oli kusagilt naeru või alavääristavaid kommentaare kuulda selle kohta kui vähe ma viskasin. Rahvastepallis olin alati see, keda kõik sihtisid, eriti kõige tugevamad mängijad. Kuna sain sellest mängust alati mõne sinika, siis tänasin jumalat kui mingil ajal (seitsmendas klassis vist) enam rahvastepalli mängida ei lubatud. See aga ei takistanud mul ka edaspidi vigastusi saamast. Ühes kehalise tunnis (kes see enam teab, mis klassis see oli) murdsin palli püüdes oma sõrmeluu. Palli ei visanud loomulikult mingi tavaline tüdruk, vaid klassi tugevaim korvpallur, kes nüüd USA's samal alal kärjääri teeb. Nii hakkasin ma palle veel rohkem kartma. Omaette mängides sain hästi hakkama, sest ei tundnud mingit pinget paremaid oskusi omada, kuid teiste ees üritasin alati end ületada. Ja tavaliselt lõppes see sellega, et ma murdusin pinge all ja sain millegagi kehvasti hakkama ning minu üle taaskord naerdi.
Keskkoolis suutsin end kehka tunnis isegi natuke mugavamalt tunda. Ilmselt juba seetõttu oli juba pinget vähem, et meil oli tüdrukute klass. Ning füüsilistel oskustel polnud ka enam nii suurt tähtsust kui alg- või põhikoolis. Üritasime pigem kõiki mänge lõbusaks muuta ning mitte neid liiga tõsiselt võtta. Juba see aitas mul end vabamalt tunda. Kuid sellegipoolest olin õnnelik, kui kehaline kasvatus keskkooli lõpuga läbi sai. Mõtlesin, et jumal tänatud, et ma ei pea enam kunagi sellist alaväärsustunnet tundma, mida tundsin siis, kui sain mingil alal enamikest kehvemad tulemused ja mu üle poolsalamisi või avalikult naerdi.
Nüüdki, kui mõned päevad tagasi kohalikul mänguväljakul ühe tüdrukuga poiste seltsis jalgpalli tagusin, mõtlesin, et asjalood on muutnud. Algul ma ei julgenud isegi hakata palliga mässama, kuid suutsin lõpuks siiski oma alaväärsuskompleksid alla suruda ja mõtlesin what the heck. Ja kõik oligi tore! Mind pigem julgustati ning õpetati kuidas paremaid lööke teha. Olin enda üle päris uhke, et julgesin üle mitme aasta palli uuesti kätte võtta, ja veel kõigi nähes. Arvasin tõesti, et the curse is broken! Kuni tänaseni.. kui võrkpallimängu käigus enda peal taaskord naeruvääristavaid pilke tundsin, teiste muigeid nägin ja naeru kuulsin ning oma oskusi mõnitavaid kommentaare kuulma pidin. Ja ühe hetkega kerkisid mul esile kõik kehalise kasvatusega seonduvad halvad mälestused. Ma valetaks kui ütleks, et ei tundnud ennast alavääristatuna. On väga vähe asju mille peale ma haavun, võib isegi öelda, et ainult paar üksikut asja, ja ometi suutsid nad torkida just ühte neist valusatest punktidest. Kuid asi on loomulikult minus, mitte nendes. Mina olen see, kellel kompleks on. Kes teab, oleks nad teadnud kui sügavalt see jookseb, oleks nad ehk veidi peenetundelisemad olnud. Igajuhul ütleme nii, et selleks oleks ime vaja, et ma julgeks uuesti palli kätte võtta. Ja sellest on kahju, sest mulle hakkas just jalgpall meeldima ja ma usun, et teiste õpetussõnade ja julgustamisega oleks mu oskused vaid parenenud. It's not that I completely suck at sports, I just don't do well under pressure. Võtan endale eesmärgiks rohkem I-don't-give-a-fuck attitude'i harjutada. God knows I need it more than anyone else.
Ja jumal tänatud, et on teisi valdkondi, kus ma olen vähemalt sama hea, kui mitte parem kui teised.
Mu 22. sünnipäevast võib küll 14 päeva möödas olla, kuid täna hommikul potsatas minu postkasti veel üks sünnipäevakingitus! Inglismaalt Koogile rännanud pakk sisaldas endas Petersfieldi kiriku fotoga sünnipäevakaarti ning Radiohead'i albumit The Bends. Needless to say, see kingitus oli kui kirss tordi otsas! Ed oli ilmselgelt selle kõrva taha pannud kui ütlesin, et armastan albumeid plaadi kujul. Nii et nüüd on mul koguni kaks Radioheadi albumit. Jee! Mõned inimesed ikka teavad täpselt mida teha, et mulle naeratus näole tuua!
Rääkides naeratuse näole toomisest, kõikidest sünnipäevakingitustest vaieldamatult kõige armsam oli see, kui mu koogikatest sõbrad mind üllatasid ja mulle ukse taha ise tehtud küpsisetordiga tulid! Ma juba hetkeks arvasin, et nad olid mu sünnipäeva ära unustanud, sest ma ei saanud üheltki neilt terve päeva jooksul ühtegi õnnitlust, kuid selle väikse üllatusega tegid nad mu päeva! You all know the saying 'sometimes it's the simplest of things..'. See oli üks neist juhtudest. Tore kingitus oli ka Stephen King'i inglisekeelne raamat The Green Mile, mida olin endale nii-nii ammu tahtnud. Olen seda vist juba igal vabal hetkel ja igal pool lugenud - kodus, bussis, Harju mäel, Raekoja platsis, Solarises, you name it! Väärt lugemine. Olen samanimelist filmi vähemalt 7 korda näinud nii et hea lõpuks lugeda ka raamatut, millel see suurepärane linateos põhineb (võite umbes 99% kindel olla, et sellel teemal veel kunagi blogipostituse kirjutan)! Ühesõnaga thanks, sis!
Kingitud raha eest mõtlesin aga, et ostan endale kasutatud süntesaatori. Olen nii kaua sellele mõelnud, et tahaks mõnd teist pilli peale kitarri ka mängima õppida ning kuna olen juba natuke klaveritunde võtnud, siis miks mitte sealt edasi omal käel õppida. Either way hea investeering tulevikku (lootuses, et mul ikka on sel alal tulevikku). Teine mõte oleks teha uus tatoveering. Eks see kõik vajab veel korraliku järelemõtlemist (ja ilmselt rohkem raha kui mul on), kuid olen kindel, et mõlemad plaanid saavad igal juhul teoks, olgu siis varem või hiljem!
Sünnipäeva tähistamine oli kaugel suurejoonelisusest ehk parajalt mõnus ja rahulik. Reedel sai sõpradega nii tõsistel kui vähem tõsistel teemadel väheke juttu räägitud, aususe momendi käigus avameelselt ilma solvumata üksteise vigu välja toodud ja nende üle arutletud, mu uute kassikaartidega mängitud, vesipiipu tõmmatud, õhtul kell 22 väljas wok-pannil i-padi valguses süüa tehtud, päris elusa hiirega näost näkku seistud ja õhtu/öö jooksul minu auks omajagu klaase tõstetud. Õigel päeval sai aga perega väljas ilusat sooja päikesepaistelist ilma ja head toitu nauditud! Kokkuvõttes igati edukas sünnipäev - sinikaid ei saanud ja ühtegi luud ka ei murdnud! Mida veel tahta? Aga kui nüüd vähe tõsisemal noodil rääkida, siis kõige olulisem oli mulle see, et nii paljud inimesed mind meeles pidasid ja võtsid vaevaks õnne soovida. Ma tõesti hindan seda, sõbrad, sest te olete ühed kuldaväärt tegelased!
Ma ei ole küll kunagi eriti biiitlite vaimustusega kaasa läinud, kuid kui on üks asi, mida ma vanusega õppinud olen, siis on see muusikaajaloo ning surematute klassikute tunnustamine. Nad on ju ilmselgelt oma au ja kuulsuse millegagi ära teeninud.
Käisin täna Artises vaatamas filmi John Lennoni noorusaastatest nimega Nowhere Boy. Needless to say, jäin oma filmivalikuga väga rahule. Tempokas, kuid mitte liiga kiirustav. Tõsine, kuid mitte liiga dramaatiline, pakkudes nalja, pisaraid ja oh, mis kõige tähtsam - sarkasmi! Lisaks sellele sisaldab film (otseloomulikult) palju vana hääd muusikat nagu näiteks Elvis Presley That's Alright Mama või Screamin' Jay Hawkins'i I Put A Spell On You või The Chordettes'i poolt kuulsaks lauldud ja Dickie Valentine'i poolt kaverdatud Mr. Sandman. Ühesõnaga tõeline maiusapala muusikaarmastajale! Ja ei tasu vist mainidagi kuivõrd see imeilus briti inglise keel minu kui filoloogi kõrvu terve filmi vältel paitas! (I must have been British in my last life, I tellz ya!).
Nii et kes veel pole seda filmi mingil põhjusel näinud (since it was released in 2009) - ruttu-ruttu Artisesse! Hoolid sa John Lennonist või ei, Nowhere Boy on väärt vaatamist!
Viimasel ajal on nii, et kuidas ka ei üritaks, no ei tule sulest (või pigem klaviatuuril toksimisest) midagi välja. Seega on see blogipostitus juba kena kuu aega ootel olnud. Aga ma leian, et kui on miski, mis seda nõidust murda suudab, siis on see oma põnevatest filmileidudest kirjutamine. Juba üüratuma aega tagasi said ära vaadatud nii The King's Speech kui ka Blue Valentine, mida ühes varasemas filmipostituses kommenteerida lubasin. Mitu kuud hiljem (kuid siiski-siiski!), siin on mu muljed:
The King's Speech'i kohta võiks öelda, et kuigi ma hindasin kõiki väikseid nüansse ja üleüldist tervikut, siis see 'miski' jäi minu jaoks puudu. Ei naelutanud niimoodi arvutiekraani ette, kui oleksin oodanud. Võib olla oligi asi selles, et kõik need auhinnad ja kriitikute head arvutused paisutasid mu ootused nii kõrgeks. et ma jäin mingit 'wow' monenti ootama; see aga jäi tulemata. Sellegipoolest oli filmil hea ülesehitus ning kaasahaarav storyline. Eriti meeldis mulle filmi huumor. Ja kui rääkida tunnustusest, siis Colin Firth oli sellise keerulise karakteri portreteerimise eest parima näitleja Oscarit 100% väärt.
Blue Valentine'iga tekkisid kohati sarnased tunded. Ka selle linateose puhul jäi midagi täiuslikust filmielamusest puudu. Kuid plusse on sel siiski rohkem kui üks film tahta võiks. Esiteks meeldis mulle see, kuidas ajaga mängitud oli, ehk abielupaari Dean (Ryan Gosling) ja Cindy (Michelle Williams) tee armumisest lahkuminekuni oli põhimõtteliselt osade kaupa segi paisatud. See tõi varasemate ja hilisemate tunnete vahelise kontrasti eriti hästi välja. Veel rohkem meeldis mulle, et see film ei olnud muinasjutuline. Jah, see oli armastuslugu, kuid ega kõik armastuslood pole õnneliku lõpuga. See oli reaalne ja aus, with no sugar coating on the top. Hea vaheldus enamikele kinos jooksvatele romantilistele filmidele. Don't get me wrong, ma vaatan üsna tihti romantilisi komöödiad ja seda just selleks, et koledast reaalsusest põgeneda hetkeks unistustemaailma, kus kõik alati positiivse lahenduse leiab. Aga tõsiasi on see, et inimesed tihti lakkavad üksteist armastamast ja probleemid sageli ei lahenegi. It's okay not to be okay! Vaid vähesed inimesed saavad oma muinasjutulise lõpu. Selles mõttes on Blue Valentine nii lohutav kui ka värskendav. Eks see ole nagu ta on, et vahel on inimestel vaja muinasjutte, et mitte unustada unistamist, vahel aga valusat tõtt, teadmaks, et vigu teha on inimlik. Ning Blue Valentine pakub just seda viimast. Et mitte liiga mõtiskleval noodil lõpetada pean lisama, et Ryan Goslingust on saamas üks mu lemmikmeesnäitlejaid! Ta on karismaatiline, valib endale suuremas osas väljakutsuvaid rolle ning (mis kõige tähtsam) he's sexy as hell! Seega big thumbs up!
Üks ilusamaid - jah, just ilusamaid - filme, mida viimasel näinud olen onLast Night, romantiline draama Keira Knightley ja Sam Worthingtoniga peaosas. Lugu keerleb selle ümber, kuidas abielupaari mõlemad pooled ühel õhtul teineteisest eemal olles ahvatluste küüsi satuvad. Kuid kes ahvatusele järgi annab? Film tõstatab palju olulisi suhteteemasid- ning küsimusi, sealhulgas näiteks, kas on võimalik armastada mitut meest korraga. Last Night tekitas ka minus endas palju küsimusi. Diskussioonid filmifoorumites panid mind mõtlema, mis siis kokkuvõttes tegelikult suhtele tervislikum on - eitada külgetõmmet (või koguni armastust) teise inimese vastu ja elada edasi kurbusega südames ja 'what if' küsimusega pea kohal või anda kiusatusele üks kord järele, mõistmaks, et ei suuda kedagi armastada nii nagu oma abikaasat? Mingisugust ühest vastust ma loomulikult genereerida ei suutnud, sest mõistus ütleb üht ja süda teist (ja mõlemad kokku veel kolmandat). Kuid omadus inimesi mõtlema panna on ilmselgeks tõestuseks sellele, et filmil on sisu. Uskumatult kaasahaarav ekraaniteos! Põnevus säilis kuni filmi viimaste minutiteni, pakkudes naudingut nii draama kui romantiliste filmide austajaile. Suurepärane töö ka näitlejate poole pealt. Võib vist öelda nüüd, et Keira Knightley on oma šedöövritega end mu lemmiknaisnäitlejana kirja saanud, ning see film mu lemmikfilmide listi lisandunud.
Ning lõpetuseks peab mainima ühtteist ka Waiting For Forever kohta. See romantiline draama räägib noorest poisist nimega Will (Tom Sturridge), kes järgneb oma lapsepõlvearmastusele Emma'le (Rachel Bilson) kõikjale. Ainult, et too ei tea seda. Sounds creepy, I know. Kriitikutelt enamasti negatiivse tagasiside saanud film on osaliselt oma kriitika ka ära teeninud, sest teise inimese jälitamine (olgugi, et siira armastuse nimel) on siiski pigem häiriv ja vale, kui romantiline. Ning teistsuguse kriitikana, mõned karakterid jäid tõesti väljaarendamata, poolikuks. Kuid millegipärast see film ikkagi kokkuvõttes sümpatiseeris mulle. Jah, see oli veider nii dialoogide, situatsioonide kui lõpplahenduse poolest, kuid nende samade asjade pärast oli see ka originaalne. Igaljuhul täielik ajaraiskamine see ei olnud. Samas uuesti ka ei vaataks.
Nüüd on kõik viimseni sulest (klaviatuurist) välja imetud. Pean veel ära mainima, et ootan huviga juba Viru Katusekino ja Artise külastamist!
Lõppu veel üks hea movie score ühelt healt filmilt:
See on lihtsalt hämmastav kui palju energiat loodusest ammutada võib!
Kui on vaja mõtteid selgeks mõelda ja tunnetes selgusele jõuda või end lihtsalt välja elada ei ole midagi etemat ühest rattasõidust põldude vahele, kus saab murul pikutada, teha kukerpalle, jalutada mööda põlde, ronida heinapallide otsa, karjuda täiest kõrist, laulda kogu südamest ja kõva häälega ning tantsida kirjude liblikate keskel. Tantsida nii nagu keegi ei vaataks. Tähelepanelikumad autojuhid ilmselt märkasid mind ja saatsid mõtetes Seevaldisse, but I could care less. Päeva parimad kaks tundi. Akud laetud, väntasin värske ja puhanud vaimuga jälle kodu poole tagasi.
Dance like no one's watching and sing like no one's listening.
