Ho ho ho!

Dashing through the snow in a one horse open.. aah, fuck it. Või vähemalt selline tunne oli mul 25. detsembri hommikul, kui ma ligi viis tundi järjest tugeva maovalu käes vaevlesin. Glöggi + coca-cola = never again.

Aga üleüldiselt olid jõulud olid täitsa nauditavad. Pika vingumise peale saime endale 23. detsembril siiski kuuse (sest ilma selleta pole õiged jõulud!) ning mulle jäi au see oma maitse järgi ära ehitida. Jõululaupäeval sai terve päeva jõululaulude taustal sööke vaaritada. Oleks muidugi hea meelega ka lauas istudes muusika mängima pannud, kuid telekat oli suure nõudluse tõttu lihtsalt võimatu välja lülitada. Miks on nii, et peres ei suudeta kasvõi ühte päeva ilma telekat vaatamata mööda saata? Kas tõesti saab vestlusi arendada vaid parajasti eetris olevatest filmidest ja saadetest? Vot just sellepärast polegi mul midagi selle vastu, kui elekter vahel ära kaob. Sest siis vähemalt ei saa iga pereliige vastavalt arvutisse või teleka ette põgeneda, vaid on sunnitud koos olema. Kõige naljakam on see, et need elektrita õhtud/päevad on tavaliselt kõige mõnusamad. Kõik leiavad midagi koos teha ning on rõõmsad. Niimoodi võiks alati olla. Vähemalt läks õhtu edenes asi perekesksemaks. Välja sai võetud lauamängud ning nalja sai hiliste õhtutundideni. Pole midagi paremat kui üks ajusid ragistama panev sõnamäng ning kõrvale tass kuuma glöggi (although nii suurtes kogustes ma seda enam küll kunagi tarbida ei julge).

Jõulukinkide koha pealt nii palju, et otsustasin see aasta teha kingi kogu perele - sellesama sõnamängu. Kuna minu jaoks ei seisne jõulud ammugi enam kinkides, siis leidsin, et ei tasu üle pingutama hakata. Ema mul kurtis mõned päevad tagasi, et jõuludest on tema jaoks see lapsepõlves eksisteerinud maagia ammu kadunud. Kuid jõuludel ei olegi ju oluline maagia, vaid pere, ja koosviibimine, ja üksteise hindamine. That's what it's all about! Ja seda ei tohi kunagi ära unustada. Loodan, et kõigil olid mõnusad pühad ning et uus aasta toob endaga kaasa veel värvikamad ja põnevamad ajad!

Love and peace, yo.

 

The dog days are over

Häbi. Häbi. Häbi. Häbi. Häbihäbi. Häbihäbihäbi. Häbi. 

Nüüdseks on vast kõik aru saanud, et mul on.. häbi. Häbi sellepärast, et ma niiiii pikka aega siia kirjutada jõudnud pole. Ja ometi on niiiii palju juhtunud.

Kõige tähtsam uudis on vast see, et holy fckn god, I have a job!!!! 

Teie ees on Laseringi plaadi- ja videopoe töökollektiivi uusim liige. Ehk teisisõnu - maailma lahedaim klienditeenindaja. Ever. Lisaks sellele, et minu tööks on terve päev muusikaga kokku puutuda (mis on ilmselgelt jube!), on mul ka mõnusad töökaaslased. Ei teagi kumb raskem on, kas 9 tundi järjest jalul olla või päev otsa sarkasmi tulistada. Igav seal igaljuhul veel hakanud pole.  

Teine (ja sugugi mitte vähem tähtis) saavutus oli jala välja väänamine. Jeeeee! Vähe sellest, et kevadel omaenda 20. sünnipäeval parema jala pahkluu murdsin, väänasin ma nüüd Tauri 20. juubelil oma vasaku jala ka välja. Järeldus: Kristina ja sünnipäevad lihtsalt ei sobi kokku. Tooliga üles loopimisel ja tantsimisel on nüüdsest veto peal. Scratch that. Toole võin ma vältida, aga tantsimisest ei loobu ma iial.

See ya later, alligators!

Pöfftastic

PÖFF võib küll juba läbi olla, kuid sealt saadud filmielamused on mul sama värskelt meeles kui eilne päev! (tavaliselt oleks siin naerukoht, kuid filmide peale on mul tõesti üllatavalt hea mälu)
 

Esimene kahest filmist, mida vaatamas käisin, oli Never Let Me Go. Lugu futuristlikust ja utoopilisest ühiskonnast, kus organidoonorluse eesmärgil kloonitud inimesed pole sugugi ebatavaline nähtus. Hoolimata selle filmi fiktsionaalsest taustast on rõhk aga hoopis draamal. Olulisim mõte, mis minu arvates sellest filmist  läbi kumab on see, et klooniks olemine ei tähenda tunnete puudumist. Ka neil on hing. Ka nemad tunnevad rõõmu. Ka nemad tunnevad valu. Ka nemad armastavad. See lugu on ideaalne näide sellest, kuidas maailm toimiks siis, kui inimesed üksteist enam inimlikult ei kohtleks. Ehk siis kahtlema peaks hakkama hoopis inimese enda hinge olemasolus, mitte vaid klooni omas.

Mõte inimeste kloonimisest ja nende kasutamisest organidoonoritena kuni nad aeglaselt ja valuliselt surevad on küll õõvastav, kuid minupoolne respekt samanimelise raamatu autorile Kazuo Ishiguro'le, kes kloonimise ideele niivõrd originaalselt läheneda oskas, et see film isegi mind vaatama kutsus. Kui see oleks action või sci-fi võtmes kirjutatud, siis poleks see mu silmini ilmselt kunagi jõudnud, aga draamaga tabas ta küll kümnesse.

Teist filmi, nimega That Evening Sun, saaks mõningal määral saaks isegi Never Let Me Go'ga võrrelda, kuna mõlemad räägivad sellest, kui raske on kaotusega leppida ning eluga edasi minna. Hallipäine Hal Holbrook  tegi vaatamata kõrgele eale suurepärase etteaste. Eriti mõnusaks tegi selle kinoelamuse veel asjaolu, et seanss Kosmose väiksest saalist Coca Cola Plaza A.le Coq-i sviiti tõsteti. Karta on, et kasutasin juhust ja tõmbasin end suures tugitoolis mõnusasti kerra. Väga sümpaatne indie film.

Ja lõpetuseks üks pöffiväline film, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta - Shutter Island. Üks muljetavaldavamaid psühho-thrillereid, mida siiani näinud olen. Ma armastan filme, mis suudavad mind kogu aja ootusärevuses hoida ning mille lõppu ette ennustada ei oska. Kõik, mis ma ütlen on see, et tahaks juba näha, mis filmirolli Leo järgmisena vastu võtab, sest viimasel ajal on ta valikud laitmatud olnud!

Heade filmide terviseks!

We can dance until we die

Tantsimine, kuldaväärt seltskond, lumeinglid, pisangi kokteilid - need on vaid mõned märksõnad kirjeldamaks selleaastast Arbavere pidu!

Ei mäletagi millal viimati terve õhtu naeratus näol oleks olnud. Samuti ei mäleta ma millal viimati end tantsupõrandal täiesti vabaks oleks lasknud (minu siiras vabandus nende ees, kelle silmadele mu totrad tantsuliigutused valu põhjustasid). See õhtu oli just see, mida ma vajasin. Midagi maagilist. Midagi, millele tagasi mõeldes naeratus näole tuleb. Võib öelda, et väljend 'Kes pole Arbaveres käinud, pole tudengielu näinud!' peab kenasti paika.

Ning kui eile öösel sai Arbaveres sai lumeingleid tehtud, siis täna öösel tuli ka selle talve esimene kelgusõit ära. Ei, te ei lugenud valesti. Kell 1:40 tuli õnnelik lumeinimest meenutav Kristina õnnestunult väljast kelgutamast. Elu tuleb endal ise põnevaks teha!

Cause life without fun is a meaningless one!

Aia!

August Hundi, Iirise ja Aidese kontsert ehk muusikasotsioloog välitöödel.

Kui Aidese ja Iirise kontserdid minult suuremat tähelepanu ei pälvinud, siis August Hunt sai seda piisavalt kõigi kolme eest. Lõppude lõpuks olingi ju just huntide pärast sinna kohale läinud. Ja pettuma ma ei pidanud. Catchid lood, muhedad bändipoisid, mõnus lavaline olek ja isegi natuke vabastiilis tantsu ja räppi. Kokkuvõttes, igati viis pluss esinemine. Minu arust väga austusväärne, kui artistid oma töö ja vaevaga oma asja tehes kusagile jõuavad. Sest sellise töö viljad on teadagi kõige magusamad! Ja ma olin juba täiesti unustanud, kui vabastav tantsimine olla võib. Äitäh, et mulle meelde tuletasid, Korter!

Väike shout out ka Piretile ja Egele, kes mu väsimusest tingitud oh-so-awesome huumorit kella pool 7ni hommikul pidid kannatama! I love it when I make absolutely no sense!

Järgmise korrani!

Aiden Grim Show

Hey Aiden, give us a smile!

And finally.. 

Cheers, mate!

(PS. Love you with all my intensity)

My gift is my song and this one's for you

Viimase aja parim filmileid on kohe kindlasti Pride and Prejudice. Kuigi tuleb tunnistada, mul olid selle linateose ja üleüldse story kohta omad eelarvamused. Ja nii nagu Miss Elizabeth Bennet eksis Mr Darcy suhtes, eksisin ka mina selle filmi suhtes. Arvasin sealt tulevat palju arusaamatut vana inglise keelt, igavaid situatsioone, klišeelist ülemängitud lovestory'it, kuid sain hoopis kõige ilusamate looduskaadrite ja kõige romantilisema ja siirama ja tõelisema loo osaliseks. Ja seda kõike ilma ühegi suudluseta filmis.

Kui tavaliselt on nii, et enne loetakse raamatut ja pärast vaadatakse filmi, siis seekord toimisin ma täpselt vastupidi. Nüüd võtsin riiulis tolmu koguva Pride & Prejudice'i inglisekeelse raamatu pärast mitut aastat uuesti kätte ja pole seni enam käest suutnud panna. Ju ma siis olin tookord pisut noor ning ebapädev sellist ilukirjanduslikku vana inglise keelt lugema, et see raamat lõpuks nukralt riiulisse konutama jäi.

Lõpetuseks midagi ilusat ja südantsoojendavat vihmasesse päeva:

I bet that you look good on the dancefloor

Kui nädalavahetus algas Greta sünnipäevamölluga Salvadoris (peaks mainima, et kell seitse hommikul sünnipäevalapse maja pimedas trepikojas istuda oli äärmiselt.. huvitav), siis pühapäevane Sleepwalkersi filmiõhtu Seltsikas pani sellele ilusa punkti! Tasuta lühifilmid, tasuta õunakook, tasuta karask - what more could you want! Filmiõhtule eelnes ka eriti mõnus aja parajaks tegemine raamatupoes huvitavaid raamatuid lugedes (ja ma veel mõtlesin, et raamatupood on koht, kust raamatuid ostetakse). Viru Apollo, sa hakkad mind edaspidi palju tihemini nägema! Ja ma luban, et ostan ükskord raamatu ka.

Elagu kultuursed nädalavahetused!

Pull me down hard and drown me in love

Teate ju küll, et kõige lihtsamad asjad võivad vahel tuju märkimisväärselt tõsta. Samamoodi võivad need väiksed asjad ka mõnel juhul tuju täielikult nullida. Ning kui sa oled väga emotsionaalne inimene on nii positiivne kui negatiivne emotsioon vähemalt 2x intensiivsem. Nii et sellise ülitundliku inimese tuju rikkuda on kergem kui endale võileiba teha. Küll mul on hea meel, et ma üks neist 'õnnelikest' inimestest olen!

Mu tujud on nende paari päeva jooksul kõikunud rohkem kui temperatuur Eesti suvel. Olen jõudnud oma sõprades nii üllatuda kui pettuda ja see kõik on nii ära väsitanud, et lülitaks oma emotsioonid hea meelega lihtsalt nupust välja (kui vaid selline on/off nupp olemas oleks). Samas mõtlen ma, et kui poleks emotsionaalseid inimesi, kes teadupärast kunsti ja muusikat sügavamalt tunnetavad, oleks maailmas palju vähem andekaid artiste ning neid, kes nende loomingut hindaksid ning iga oma ihurakuga naudiksid. Nii et igal omadusel, nagu ka igal lool, on kaks poolt. Tuleb lihtsalt osata oma pahed voorusteks muuta.

Minu nädala avastusteks on Peter Bradley Adams ning Matt Nathanson. Folk pop/rock pole kunagi nii hästi kõlanud.

Hea muusika terviseks.

Just say yes

'Kuule sorri, ma täna ei viitsi.'
'Ei, muidu tuleks küll, aga üldse ei ole tuju praegu.'
'Kuule täna ei mängi välja, ma mõtlesin varem magama minna'
'Eiii, nalja teed või??'
'Ei, aitäh.'

Aitab küll 'ei'-dest! 'Ei' on mugav. 'Ei' on ebatervislik. 'Ei' on saatanast! Ma tunnistan, et mul on probleem, aga see pole miski, mida oleks võimatu lahendada. Vaatasin just hiljuti filmi Yes Man ja see tuletas mulle meelde, kui palju uksi üks lihtne sõna nagu 'jah' avada võib. Nii et lubasin ennast edaspidi parandada. Say yes to life!

Ja juba ma teengi edusamme! Veetsin väga mõnusa neljapäeva õhtupooliku oma ilusa sõbranna Liisi seltsis, keda polnud reaalselt mitmeid kuid näinud. Ja kuna õhtu veel poisike oli, jõudsin ka Tallinna Ülikooli lammutamas ning sodimas käia! Aah, there's nothing like drawing syntax trees (of love) on university walls on a Thursday evening! Ja seda kõike 2 tunnise unega eelmisel ööl!

Vähem tobedaid vabandusi ja rohkem avatust uuele!

I feel my luck could change

Aitäh neile inimestele, kes mind oma muusikaga tegelema on inspireerinud (te teate, kes te olete)! Olen laulukirjutajana palju enesekindlamaks muutunud. Nüüd on vaja vaid sihikindlust, et asi järgmisele tasemele viia. Ja senikaua kuni vähemalt üks mulle oluline inimene minusse usub, I'm good. Aitäh mu emale, kes on minu heaolu nimel valmis kõigeks ning tänu kellele pole ma kunagi isa olemasolust puudust tundnud. Aitäh Tiidule, kes on alati olemas, kui mul on vaja kedagi kallistada. Aitäh kõigile neile, kes on kunagi tekitanud minus tahtmise olla parem inimene. 

Aitäh ka neile inimloomadele, kes mind ikka ja jälle alt vedada on suutnud! Palju õnne! Just tänu teile ei julge ma kedagi usaldada ega kellelegi peale enda loota. Sellega on siis kõik tervitatud. Tähtsad ja tähtsusetud. Sest ebavõrdus on ju üks kole asi, kas pole?

Blessed be the holy Radiohead!

Cinema Sunday

Mulle meeldib pühapäeviti linnas käia. Linn on siis alati kuidagi kummaliselt rahulik, maagiliselt isegi. Kuhugi kiirustavate ja rüselevate inimeste asemel astuvad vastu puhanud näod. Inimesed üldse liiguvad hoopis teise rütmi järgi. Mina ise liigun teise rütmi järgi. See on niisugune päev, kus isegi kõige külmema ja tuulisema lehti näkku lennutava ilmaga on mingisugune mõnus soe sees. Vähemalt minul.

Ja mida paremat veel ühest kenast pühapäevaõhtusest linnaskäigust tahta kui mitte väärt kinoelamust! Esiteks nägin ära Step Up 3D, mis mulle üllataval kombel isegi meeldis. Storyline erines piisavalt eelnevate osade stuck up rich kid vs the poor 'imma-mothafuckin-beat-your-ass-up-if-you-don't-get-the-hell-outta-my-face' gangsta teemast. Oh wait, see oli täpselt samasugune. Lol. Igaljuhul selles loos oli midagi põnevamat kui eelmistes. Lisaks olid tantsud nii ebareaalselt hea koreograafiaga, et hakka või kahtlema, kas need igasse ilmakaarde ja veelgi kaugemale väänlevad ja hüppavad tegelased ikka inimesed on. Ning tänu 3D efektile tundsin ka ennast kui filmi sees olevat. Aah, sellised filmid äratavad minus alati selle 'sisemise tantsija'!

Teist filmi käisin vaatamas juba armsaks saanud vanas heas Uue Maailma Seltsimajas. Isegi pärast joogist vähese unega eelmist ööd poleks ma tahtnud olla kuskil mujal kui just seal, tugitoolis, käes tass rohelist teed, ümberringi toredad inimesed ja ees ekraanil film 24 Hour Party People. See 2002 aasta Briti linateos räägib Manchesteri muusikaelust sel ajal, kui olid radaril tegijad nagu Joy Division, Happy Mondays jt. Kuigi tegelased ja situatsioonid pool-fiktsionaalsed on ja film ise peenest huumorist kubiseb, oli see minu jaoks siiski hariv. Muusikaliselt. Ja juba muusika pärast tasus seda filmi vaadata. Avastasin ennast pärast kodus ka Joy Divisionit kuulamas. Läbi linna jalutamine ja kerge burks panid õhtule ilusa punkti.

Nothing like a cinema sunday!

This is the time of my life

Elu on ilus. Jah, kohe täitsa ilus. Pange see päev kalendrisse kirja kui tahate, sest minu suust selliseid avaldusi tihti ei kuule.

Ma tean, et paljud kasutavad seda väljendit üsna kergekäeliselt, kuid mina üldiselt väldin selliste väljendite loopimist hetkeemotsiooni ajel. Minu jaoks avaldub elu ilu siiski pikema aja vältel ja selleks, et sinna olen-oma-eluga-rahul faasi saada, tuleb vaeva näha. Kui ma olen midagi selle viimase aasta jooksul õppinud, siis just seda, et õnn ei kuku käed rüpes istudes sülle. Need, kes mind kaua ja teistest enim tunnevad (või pigem tundsid?) võivad kinnitada, et olen aastaga palju muutunud. Just sisemiselt. Mõttelaadilt. Aga seda kui palju vaeva ma nägema olen pidanud ei kujuta vist keegi ette. Nii et neile, kes vana Kristinat taga leinavad - don't! I never liked her. Mis mulle aga meeldib on see, et saan nüüd lõpuks öelda, et keegi ei tea mind paremini kui mina ise. Ma võibolla pole küll veel täpselt see inimene, kes ma olla tahaks ja 100% enda eluga rahul, but I'm getting there.

Kui juba jutt enseseavastustest käib, siis jõudsin just hiljuti järeldusele, et peod + alkohol ei ole päris minu jaoks. Tegelikult tegin selle avastuse juba tükk aega tagasi, kuid selle õigsuses veendusin alles nüüd. Mitte, et ma ütleks, et ma neid kahte enam mitte kunagi kokku ei sega, aga kindlasti vähenevad kogused, nii nagu on vähenenud üleüldine vajadus alkoholi järele. Call me crazy, aga mulle meeldib mäletada iga hetke, iga sõna, olgu need kui tahes tähtsusetud. Mu sõber küsis mult täna, et mis see siis on, mis mu elu nii lilleliseks teeb? Minu vastus: see, et oskan seda nautida sellisena nagu ta on. Ja selleks pole tarvis mingeid mõnuaineid. Vaja on vaid ärkvel olla ja võtta igast hetkest kõike, mida võtta annab.
 
Nautigem elu!

Underworld

'When everybody's dancing I feel like I'm all alone in a sea of faces.'

Passion, like the fruit

Vahel juhtub, et unustan, mis mind kitarri mängima motiveeris, miks ma üldse selle pilli kätte võtsin. Ja siis vajub kogu harjutamine soiku. Õnneks piisab mulle vaid väiksest turgutusest, et inspiratsioon uuesti üles leida.

Ning seekordne tänu kuulub filmi Once muusikalistele autoritele. Kui film ise minus kõige suuremat vaimustust ei tekitanud, siis soundtrackiga oli vastupidi. See, kui hingestatult meespeategelane muusikat tegi oli lihtsalt niivõrd inspireeriv, et film polnud veel poole pealgi, kui enda kitarri kätte haarasin ja seda tinistama hakkasin. Ja ma polnud seda ammu juba teinud. Lihtsalt mänginud. Ja mängimist südamest nautinud. Nüüd on ind vähemalt kuuks ajaks garanteeritud.

Kui jutt juba filmidele läks, siis käisin ühel vihmasel pühapäeva õhtul Uue Maailma Seltsimajas  Elektrikapi kino nimelisel üritusel vaatamas Itaalia linateost nimega I Fidanzati (The Fiances), mis räägib kahest armastajast, kes püüavad oma kaugsuhet toimima panna. Kuigi film ise oma pikalivenimise  ja dialoogivähesuse poolest suurem asi minu maitse  polnud, siis kuuma tee ja mõnusa atmosfääri pärast tasus ikka kohale minna. Gotta love that place!

Päris korraliku filmielamuse sain aga eile, kui vaatasin samanimelisel raamatul põhinevat filmi Snow Angels. Üle pika aja kõige depresiivsem, aga ka kõige realistlikum film, mida näinud olen. Palju keerulisi suhteliine, segaseid emotsioonipuntraid ning suurepärast tööd näitlejate poolt - just the way I like it! Nagu keegi nutikas inimene internetis oma filmiarvustuses ütles: See on masendav, aga sa ei suuda kõrvale vaadata.

Omamoodi huvitav oli ka Humbouldt County, mis jutustab lugu arstitudengist, kes satub tüdrukule järgnedes Humbouldti maakonna metsade sügavuses elavate kanepikasvatajate seltskonda. Väga silmiavav film, mis portreteerib kanepikasvatajaid kui inimesi, mitte pelgalt illegaalse äriga tegelevaid kurjategijaid.
(Ps. See film sisaldab endas ka väga ilusaid looduskaadreid!)

Ühesõnaga, olge lahedad ja vaadake häid filme! Kunagi ei tea, võibolla leiate mõnest midagi sama tähenduslikku nagu mina leidsin Once'st inspiratsiooni.

Little cracks they escalated

See on huvitav, kuidas asjad ööpimeduses hoopis kurjakuulutavamana tunduvad, kui nad tegelikult on. Seda eriti üksi ringi seigeldes. Siis ei ole midagi imestada, kui isegi heinapall sulle kallale kargavat näib, rääkimata varjudest, mis vahel su kõige kardetavamate õudusunenägude tegelaste kuju võtavad. 

Yep, you guessed it, väike öine jalutuskäik tuli jälle ära. Marsruut: Maardu järv - Koogi ehk 10 kilomeetrit puhast kõndimisrõõmu! Teekond sisaldas endas muuhulgas vihaste ilmaoludega võidu jooksmist keset Peterburi maanteed, kihutavate autode eest teeäärsetesse lompidesse hüppamist, pulgakommi söömist, hulganisti ebaõnnestunud hääletamiskatseid ning aeg-ajalt ka iseendaga rääkimist. All in all, great success! Kui välja arvata see, et avastasin ennast huvituvat päris jalgsimatkale minemisest, siis midagi head sellest öisest jalutuskäigust ei tulnud. Pigem halba, sest mu usaldus meeste vastu on nüüd veelgi kahanenud. Ja selleks on vahel veelgi vähem vaja kui sõbra lubadusest taganemist.

Loodan vaid, et maailmas siiski on mehi, kes ei vea teisi inimesi alt. Oleks ju tore, kui saaks vahelduseks loota ka kellelegi teisele, mitte ainult iseendale.

Teie terviseks!

Hold on

Haige olemine, haiglad, trauma - sellised on viimaste päevade märksõnad. Ilmselt sõnusin ära, kui ütlesin eelmise nädala algul, et pole ammu tõelist haigust tunda saanud, sest nädala lõpul olin kui jalust niidetud. Ja selle teo taga polnud mitte üks valge prints hobusel, vaid üks väga kuri viirusenärakas! Haigla territoorumile ma loomulikult selle pisiku tõttu ei sattunud. Arstile oli minek teises asjus. Ja kui mul varem polnud mitte vähimatki hirmu haigla ees, siis pärast tänasele õõvastavale vaatepildile tunnistajaks olemist ma ilmselt nii hea meelega polikliiniku ustest enam sisse ei astu. Nimelt, leidsin ennast reaalselt keset Dr House'i osa (nõrganärvilistel lugeda omal vastutusel).

Olin just parajasti haigla koridoris ootamas arsti vastuvõttu, kui minust vaevalt meetri kaugusel istuv mees sai (epilepsia?) hoo. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui minu süütud silmad taolist asja pealt näinud on. Kui asi oleks ainult kontrollimatu tõmblemisega piirdunud, siis poleks šokk ilmselt nii suur olnud. Kuid kuna ta veel oma pea ära lõi nii, et sellest ojadena (ja ma ei liialda!) verd purskama hakkas, siis olin ikka päris korralikult ära hirmutatud. See vaatepilt söövitas end vist nii selgelt mu mälusse, et näen tõenäoliselt täna öösel unes kuidas iseenda vereloigus tõmblev näost hall täiskasvanud mees mulle silmisse vaatab. Sest seda ta ju tegigi. And it creeped the hell out of me. Ilmselgelt on reaktsioon selliste asjade peale täiesti individuaalne. Olen kindel, et mõni poleks teist nägugi teinud, kuid mina kui kõige õrnahingelisem, kõige empaatilisem ja veidike nõrganärviline inimene lihtsalt ei oska ennast mitte häirida lasta. Mulle ei ole vaja selliseid pildikesi oma pähe. Piisab sellest, et olen taoliste asjade toimumisest teadlik. Ülejäänu jätan professionaalide hooleks. Minust ei saa kunagi arsti, that's for sure, kuid õnneks on inimeste abistamiseks ka teisi viise.

Olge terved!

Luke, I am your father!

Nii. Nüüd sain siis ka ametliku kinnituse oma kahtlustele - asthma it is. Õnneks on see nö 'parim' astma vorm, mida üks astmaatik tahta võiks. Ehk siis kerge astma. Küll aga pean arsti ettekirjutusel järgmised 3 kuud regulaarselt inhalaatorit kasutama. Eks siis aja jooksul selgub, kas see ka mingeid muutusi toob. Muide, arst kinnitas mulle, et see ravim on soodne. Oleks kohe pidanud aimama, et meie arusaamad soodsast võivad 'natukene' üksteisest erineda. Üks selline väike asjandus läks mulle maksma 220 krooni. Ja seda 75% soodustusega! Kujutage siis ette, mis see veel ilma soodustuseta maksta võiks, sel juhul küsitaks astmaatikult sõna otseses mõttes hingehinda!

Vahetades aga sujuvalt teemat (okei, võibolla mitte nii sujuvalt), esimene koolinädal on suhteliselt märkamatult lõpule jõudnud. Ja endiselt pole koolirütmist jälgegi. Ikka ja jälle avastan ennast kell 3 või kell 4 öösel ikka arvutis olevat. Te võite ju aimata, kui raske on oma filmilembusest loobuda. Aga ma isegi ei luba, et hakkan järgmisest nädalast korralikuks, sest ma tean end natuke liiga hästi. Selle eest luban hoopis kaks uut filmi ära vaadata, mis ma endale mõned päevad tagasi tõmbasin. Säh teile kooki moosiga! PS. tahaks Viru katusekino ka lõpuks külastada.

Rääkides Virust, what are the odds, et ma jälle Vaiko Epliku nägema juhtusin, seekord siis Viru tänava läheduses. Kuna tean isegi ühtteist stalkimisest, siis ei pane ma seda talle pahaks. Olen ju siiski noor ja ilus. Ja astmaatik. What more cudcha ask for?

Veel 15 minutit

Tere. Minu nimi on Kristina. Ja ma avastasin kaks päeva täiesti maagilise maailma!

Maailma, kus inimesed sulle tänavail soojalt vastu naeratavad, kus osatakse ja tahetakse olla sõbralikud. Maailma, kus hinnatakse kvaliteetset muusikat. Maailma, kus inimesed julgevad olla nemad ise ning kus ei olda võõrad stiilile. Maailma, kus iga naaber on ühtlasi ka sõber. Maailma, mis hoiab ühte. Maailma, kuhu tunnen, et südames kuulun. Jah, sa võid aeg ajalt puust plangugu vastu pead saada, kuid seda mitte kunagi meelega! Ja kui sa arvad, et keegi su ratta ära varastas, siis võta rahulikult Seltsimajas tass teed ja loe raamatut, sest küll su naaber, kes ratast väikseks käiguks poodi laenas, selle mõne hetke pärast tagasi toob!

Tere tulemast Uude maailma!

Kahest päevast Uue Maailma tänavafestivalil piisas täiesti, et ma sellesse mõnusalt boheemlaslikku kommuunilaadsesse paika armuksin. See küll asub Tallinna kesklinnas, kuid saan omast kogemusest rääkida, et sinna sisenedes on uskumatult lihtne unustada, et üldse Tallinna piirides viibid. See on tõesti maailm omaette. Kummaliselt sooja ja paeluva atmosfääriga paik. Nagu kodu. Ainult, et veel parem!

Tänavafestival sisaldas endas äärmiselt sõbralike inimestega tutvumist, koogisöömis- ja teejoomisnaudingut, sutsu alkoholi, Seltsimaja hoovis diivanil lösutamist and last but not least, hindamatut kontserdielamust! Trio, koosseisus Jaan Pehk, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar, oli lihtsalt fenomenaalne! Lugude valik, lavaline olek, vokaal, improvisatsioon - see kõik oli kümnesse! Ka Lenna sai mõnusa hubase kontserdiga hakkama (Go Ahven ja Masso! See tähendab.. ee.. mida?), aga nii kustumatut muljet ta siiski mulle jätnud kui eelmainitud 'kuldne trio'.

Saatuz!!!

And what are the odds, et Vaiko Eplik mulle ja Gretale Viru keskuses järgmisel päeval vastu juhtus jalutama? Vahel on selliseid päevi, kus kõik asjad mingil maagilisel moel paika loksuvad ning see oli üks neist päevadest. Paneb mõtlema, et äkki saatus siiski on mingil määral olemas. Aga ainult mingil määral, sest mõningate soovide ja unistuste täide minemise nimel peab ju ise ka natukene vaeva nägema, eks? Igatahes, Uue Maailma elanikud, ärge siis väga välja tehke kui üks vaene tudengist Koogi küla kodanik teie kodutänavaile edaspidi natukene liiga tihti ära eksima hakkab. Kui stalkimisharjumused kõrvale jätta on ta tegelikult täitsa vahva inimene!

Ja rääkides saatusest, selline armas lookene siia lõppu: klikin selle lingi peale, sest see viib mind kuulama Orelipoisi lahedat lugu

Music is our freedom

Uskumatu, aga ma tõesti ootan, et kool juba pihta hakkaks! See kolmas ja viimane aasta. See aasta, kus enam pole mingeid segadusi ja sellest tingitud asjatut stressi, vaid on maa ja ilm aega, et rahulikult kogu ülikoolikogemust nautida. Ja oi, kus ma kavatsen seda teha!

Ootan praktiliselt iga uut ainekursust suure huviga. Eriti excited olen aga muusikakriitika erikursuse pärast. Kujutage ette, see aine lausa nõuab kontsertite ja festivalide külastamist ja loomulikult ka kuuldu kritiseerimist. Kaks minu lemmiktegevust ühendatud. Mis võiks olla ideaalsem? Ainuke asi, mis teeb kurvaks on see, et ma sel aastal enam WAFis ei jätka. WAF on nende kahe aasta jooksul, mil ma seal käinud olen, saanud kui teiseks koduks. Imelik on mõelda, et ma sinna enam vähemalt kord nädalas pead sisse ei pista, et häälepaelu teritada või siis, et lihtsalt toredate inimestega lõbusalt aega veeta.

Laulujumal vaid teab, kui tänulik ma olen kõige eest, mis sealsed pedagoogid ja kaaswafikad mulle andnud on! Ja kui te varem juba ei teadnud, siis nüüd teate, et just teie olete mu enesekindluse ja eneseusu allikad; need tegelased, kes on teinud minust nii parema laulja kui ka parema inimese. Ma armastan teid kõikide nende hetkede eest, mil maailm tundus ilusam paik puhtalt sellepärast, et teie ja muusika mul olemas olite. Laululahing kuulub igavesti ühtede mu elu parimate kogemuste hulka. Ja teie kuulute igavesti mu südamesse.

Take care. Bye bye. See ya around. Aeg on uuteks kogemusteks. Ja ma olen valmis. Ning kus iganes suunas ma ka ei liiguks, üks asi on kindel - minu muusika jääb minuga.

Veel üks kord, for old time's sake:

 

Chica bomb!

See on huvitav, kuidas muusika mu kõrvaklappides peab alati vastama olustikule, ümbruskonnale ja meeleolule. Võiks öelda, et igal väiksemal või suuremal sündmusel mu elus on oma soundtrack.

Minu lemmikosa Hiiumaale mineku juures on alati olnud praamisõit. Ma ei suudaks vist sõnadessegi panna kui väga ma merd jumaldan. Ja poolteist tundi praamiga sõitmist, see tähendab one on one time'i merega. Ning mis oleks kvaliteetaeg ilma kvaliteetmuusikata. Selle praamisõidu sountrackiks sai Islandi päritolu Jónsi sooloalbum Go. Maagilised aga samas mõnusalt karged põhjamaised saundid segunesid ideaalselt müstilisel merel möllavate taltsutamatute lainetega ja tekitasid tunde nagu kõik oleks võimalik ning et parim ootab veel ees. Oleks siis ülejäänud reis sama nauditav olnud.

Ema igaöised norskamismaratonid ja sellest tingitud magamatus kutsusid esile väga pahura Kristina. Loomulikult ei aidanud kaasa ka tühjast tähjast tekkinud vaidlused ja tunne, et sinuga eriti ei arvestata. Note to self: mõtle tulevikus kaks korda enne kui perepuhkusega nõustud. Rõhk sõnal 'puhkus'. Kuid vähemalt oli hiidlastest sugulaste seltsis toredaid hetki ning tädi Lydia hoovis muru peal pikutada äärmiselt meeldiv!

Viimane õhtu sõpradega Kärdlas ja quality time Gretaga tema ütlemata toredate vana(vana)emade juures panid seekordsele Hiiumaa tripile siiski positiivse punkti. Eriti mõnus oli hommikul päiksepaiste saatel soe teetass käes ja hea muusika klappides mere äärde jalutada. See juba meenutas mulle seda puhkust, mille järgi ma Hiiumaale olin läinud.

Tõeline puhkus oli aga lõpuks siiski see, kui sain pärast viite pooleldi unetut ööd maanduda oma mõnusasse (norskamisvabasse) voodisse ja magada seal õndsalt kuni kella kolmeni päeval, ainsaks soundtrackiks peas mu enda hingamine.

Nagu Vaiko enda ja Eliidi esimese plaadi lõpusõnas ütleb: Sänx a lot ja näeme tulevikus!

Honey, let's do your hair

Aga aitab filmidest ja filmijutust ja kõigest sellest monkeybisnjessist, sest mina lähen HIIUMAALE! Ja uskuge mind, seda kohta ei kutsuta ilma asja paradiisisaareks!
See ongi reaalselt maailma parim paik, kus käia akusid laadimas. Ja just seda mul plaanis teha ongi.

Is gonna be a week full of sweet joyfullness!!!!


Peace out, brothas!



xx
oo
ho ho ho

The greatest thing you'll ever learn is just to love..

.. and be loved in return.

Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi kui elan teiste elusid. Filmide vaatamine tundub mulle vahel sellena - kellegi teise elu elamisena. Mõneks tunniks tundmatusse reaalsusesse hüppamisena või põgenemisena, kuidas soovite. Ja nendeks mõneks lühikeseks tunniks kaovad kõik isiklikud mured, nagu imeks mingi nähtamatu kogu kõik su mõtted endasse. Justkui puhkus. Ainult, et iseendast. Tõsi, mitte küll kauaks.

Vaatasin eile filmi nimega Away From Her. See jutustab lugu mehest, kelle naisel diagnoositakse Alzheimeri tõbi. Ja selle filmi nägemine pani mind mõtlema, et kas mina suudaksin leppida sellega kui mu elu armastus mind ühel hetkel enam absoluutselt ei mäletaks? Raske on midagi oletada, kuid üks asi on kindel: see murraks mu südame miljoniks väikseks tükiks. Ja kui armastus on kui hapnik, siis kuidas õppida ilma selleta hingama? Loodan, et mu elus ei saabu kunagi hetke, kus pean tõdema, et olen vana, hallipäine, ja üksi.

Armastagem üksteist!

Good muzicxx

Tänasega algab "Kristina õpib tundma head Eesti muusikat (ja välismaa rokilegende)" kuu.

Jep, just nii!

Minu valduses on seitse albumit sellistelt toredatelt artistidelt nagu Vaiko Eplik & Eliit, Röövel Ööbik, Pink Floyd ja Nirvana ning minu ülesandeks on need ära kuulata ja positiivselt üllatuda. Olles juba ühe albumiga vaikselt tutvust teinud, tundub, et selle viimase ülesandega ei saa väga raske olema.

Aitäh toredale Joosepile, kes oli nii lahke ja mulle kõik need plaadid kuulamiseks tõi!

Let the listening begin!

Everything could have been anything else

Ma vaatasin eile ära filmi, mis kukub ilmselt kõige keerulisemate aga samas ka kõige lummavamate filmide kategooriasse, mida ma kunagi näinud olen - Mr Nobody.

Müts maha nende ees, kes sellise süžeega hakkama said ja filmi sellele vääriliselt teostasid! Järjekordselt suurepärased eriefektid, ajaga mängimine ja tegelaskujude olemuse portreteerimine. Ütleme nii, et see on üks neist filmidest, mille puhul oleks imelik mitte segaduses olla pärast selle äranägemist. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma ka kell 3 öösel veel mitmeid tunde üleval olla, et see film enda jaoks lahti mõelda nii et võtsin appi virtuaalse sõbra IMDb ning sealne message boardi postitus tõi soovitud selguse. Võite juba aimata, et neid 'aaaaa, nüüd ma saan aru!' momente jagus küllaga. Kui mu arvamus sellest filmist juba linateose lõppedes, ikka veel segaduses olles, oli hea, siis pärast vastuste saamist jõudsin järeldusele, et see film on ikka uskumatult hea.

Huvitav on see, et Inceptioni'l on facebookis 1,640,828 fänni ja Mr Nobody'l kõigest 6,691. Ja nüüd tuleb koht, kus ma ütlen, et loomulikult on inimesed erinevad, neil on erinevad maitsed ja seetõttu erinevad eelistused jne jne. Ja nagu ma lugesin, pole Mr Nobody isegi USAs esilinastunud (shame on you, U.S.. movie.. people!!!) Aga olgu nende arvude suure vahe seletus milline tahes, mina leian, et Mr Nobody vääriks suuremat tähelepanu. Samas pole Facebook mingi teab mis suur näitaja nii, et me ei saagi teada kui paljude uudishimulike vaatajate lemmikfilmide hulka Härra Eikeegi tegelikkuses jõudnud on. Aga olge mureta, Inception'it ma maha tegema ei hakka. Miks peaksingi? See oli hella good film! (pealegi kardaksin ma neid miljonit inimest, kes mulle ilmselt kallale tuleksid, kui ma selle kohta ühtegi halba sõna julgeks öelda.. just kidding!) Kõik, mis ma ütlen on, et kui sulle meeldis Inception ja selle keerulisus, siis ole Mr Nobody puhul valmis veel suuremaks segaduseks (aga ka põnevuseks!)

See film on kohustuslik igale inimesele, keda paeluvad sci-fi/fantasy tüüpi natukese draama ja romance'ga vürtsitatud linateosed, ja kes actually tahab ja viitsib mõelda. Sest olgem ausad, tänapäeva blockbusteriga pole muud peale hakata kui vaid vaadata ja reageerida, aga Mr Nobody taoliste filmide puhul tuleb kõigepealt vaadata, mõelda ja alles siis saab reageerida.

Aah, nii hea ikka kui vahel filmivalikuga kümnesse tabad!