Teate, mida ma 14. veebruaril ärgates esimesese asjana aknast nägin? Hirvede perekonda ületeenaabri juures lume alt õunu söömas. Kõigepealt ühte hoovis lonkimas, seejärel teist tema jälgedes, ning lõpuks kolmandat nendega liitumas. Üks ilusamaid ning süütumaid vaatepilte, mida sel külmal ja närusel talvel üldse näinud olen. Ühtlasi ka üks lootustandvamaid asju sellesse muidu ületähtsustatud päeva. Ning kuigi õues tol hetkel üsna tuisune oli, tekkis mul kohutav isu jalutama minna.
Kes veel ei tea, siis ma armastan üksi pikki jalutuskäike ette võtta. Veedan tavaliselt kevade sulavetest esimesene lume tulekuni vähemalt ühe päeva nädalas väljas loodusest energiat ammutades. Talv on selles suhtes minu jaoks päris piirav aastaaeg, et iga kord ei saa jalutama minna just siis, kui ise tahan. Kuid seekord ei lasknud ma end ilmataadil takistada. Kasukas selga ja kaks paari pükse jalga ning olingi uksest väljas ja teel joa poole. Uskumatu, kui palju meeli üks väike jalutuskäik üles äratada suudab. Kui elavana ta üht inimest tundma panna suudab. Kui mind parajasti mingisugused mured kimbutavad, on loodus just see koht, kus kõiges selgusele jõuan. Erandiks polnud seegi kord. Poolteist tundi kõiksugu kohtades käimist ja ma tundsin end tugevamana ning õnnelikumana kui kunagi varem. Oleksin võimeline olnud maailma vallutama! Selle asemel vallutasin aga ühe mugava tugitooli Raini juures. Nimelt tulid poisid mulle juhtumisi poolel teel tagasi vastu ning pärast veel mõningast jalutamist nendega lõpetasime Ekuga õhtu Raini laua ääres piparmünditeed juues ja moosisaiu süües. Ning vähe sellest, et mul juba niigi tore õhtu oli olnud, siis ühel hetkel tegi Jürmann meile kõigile üllatuse ja sõitis tuisuse ilmaga umbes neli kilomeetrit autoga maha ainult selleks, et igaühele väike maius pihku pista ning kalli teha. How sweet is that! Tundub, et kui sul on ühe päeva ees madalad ootused, siis seda meeldivam ta tuleb.
Te ei kujuta ette kui väga ma tahaks jälle teetass käes trepil päiksetõusu ning linnulaulu saatel uut päeva vastu võtta. Linnulaulus on minu jaoks midagi nii rahustavat ja puhast ja süütut ja ürglikku. Loodusehelid üldse tekitavad minus alati sellise tunde, et mis iganes ka ei juhtuks, elu läheb edasi. Maailm ei lõpeta keerlemist, päike ei põle ära - lootus säilib ka kõige lootusetumas olukorras. Kevad on tulekul. Tunnen seda iga oma keharakuga.
Miks inimesed üle mõtlevad? Miks nad nii palju teiste arvamusest hoolivad ning kellelegi endast vale muljet jätta kardavad? Ning mis kuradi fenomen see on, et nad kõigile alati ideaalseina näida tahavad ja oma olemust ning absoluutselt iga oma viga põevad? Ahjaa, tere tulemast perfekstionistide ning liiganalüütiliste inimeste maailma!
On alasid, kus hea analüüsimisvõime kasuks tuleb, näiteks psühholoogias. Võib isegi öelda, et see on hea psühholoogi eeldus. Kuid mis saab siis, kui inimene seda võimet vaid oma eraellu rakendab? Olles üks neist õnnelikest, keda sellise võimega "õnnistatud" on, võin sellele küsimusele isegi vastata: tulemuseks on totaalne üleanalüüsimine. Kui enamik inimesi asjad kiiresti ära unustavad ning oma eluga võimalikult ruttu edasi liiguvad, arutlevad needsammused "õnnistatud" alles selle üle, miks nii juhtus ning kes olukorra põhjustas. Ja mis kõige hullem, nad leiavad vahel probleemi seal, kus probleemi tegelikult ei olegi. Ühesõnaga seal, kus keskpärane inimene mõtlemise lõpetab, on üleanalüüsiva inimese jaoks alles algus. Kui te vaid teaksite, kui mitut erinevat stsenaariumi on võimalik paari minuti jooksul ette kujutada või kui palju järeldusi ühest ainukesest lausest ja liigutusest teha saab. See on tegelikult hämmastav, milleks üks inimaju võimeline on. Ning mis sellise käitumise taga peitub? Loomulikult vähene enesekindlus ja eneseusu puudumine. Ning mis omakorda nende puuduste taga on? Loomulikult pidev püüdlus olla ideaalne ning harjumus end nö "vigade" tegemise korral nuhelda.
Jah, kõik teavad, et ideaalset inimest pole olemas, ka perfekstionistid. Samuti teavad nad, et ideaalsuse poole püüdlemine tähendab ebaõnnestumiste korral paratamatult enese altvedamist, mis on teadagi kohutav tunne, kuid ometi ei takista see neid ideaalsuse poole edasi püüdlemast. See on nagu sisseprogrammeeritud enesehävitusprogramm, millele "on/off" nupp külge on unustatud panna. Sellegipoolest tean ma omast käest, et olukorda on võimalik suure töö ja vaevaga leevendada. Mitte likvideerida, aga just leevendada. Tuleb õppida enesehävituslikke mõtteid blokeerima ning enesekindlust sisendavaid mõtteid julgustama. Kuigi paljud selle kasuks räägivad, on ekslik oletada, et enesekindlus ning eneseusk vaid kaaslaste tunnustusest ning ühtekuuluvustunde saavutamisest kasvavad. Viimased küll mängivad selles suurt rolli, kuid eneseusk ning enesekindlus on lõpuks siiski midagi sellist, mis kusagilt sügavalt sisimast tulema peavad.
Saan siiani elult selle kohta õppetunde, kuid ometi ei suuda ma ikka veel vahel oma mõtlemist täielikult kontrollida. Loomulikult ei vii ülemõtlemine kedagi mitte kuhugi. Isegi ülemõtlevad inimesed teavad seda. Teoorias on kõike lihtne teha - mitte hoolida, mitte üle mõelda, mitte karta - kuid tõeline pähkel on see, kuidas kõiki neid teoreetilisi teadmisi praktikasse rakendada. Eelmine nädalavahetus pani mind selles suhtes päris korralikult proovile. Ma ei ütle küll, et ma õnnestusin, kuid vähemalt väljusin olukorrast järjekordselt targemana.
Võtsin eelmisel nädalal pühapäeva vabaks, et Briti täisealiseks saamist rahuliku südamega hommikuste tundideni tähistada. Kuna sain iseendalegi üllatuseks ka laupäeva vabaks, siis ettevalmistusteks oli aega küll ja enamgi. Saabusime peo asukohta Villa Onni Puhkekeskusesse umbes poole kaheksa paiku õhtul. Ning nii pea kui õnnitlused edastatud ning kingid üleantud said, korkisime lahti rummipudelid ning tõeline pidu saigi alata. Uskumatu, kui palju see õhtu mulle vanasid aegu koogikatega meenutas! Seda ilmselt sellepärast, et kohal oli ka meie armas sõdalane Joosep, kes oli ja on siiani minu jaoks meie seltskonna hing. Dude, you have no idea how much I've missed you! Kui paar tagasilööki välja arvata, oli üritus minu jaoks üsna edukas. Voodisse maandusin kergelt ähmaste mälestuse kohaselt umbes viie paiku hommikul ning uni oli mul, tänan küsimast, väga magus.
Peojärgsel hommikul olin aga tagasi reaalsuses ning enesekriitilisem kui kunagi varem. Kas ma ikka käitusin selles olukorras ideaalselt? Miks ma ütlesin seda, mida ma ütlesin? Miks ma ei oleks võinud hoopis nii teha? Miks ma käitusin nii nagu ma käitusin? Miks ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida? Õppetund, mida sellest õhtust sain, oligi see, et enda üle ei tasu koguaeg nii karm olla. Selline käitumine on küll perfekstionistlikel inimestel veres, kuid seda tuleb õppida maha suruma. Tuleb leida see sisemine jõud, see sisemine enesekindlus. Keskenduda positiivsele ning lasta negatiivsel jääda eilsesse. What's done is done, ja seda ei saa enam muuta. Muuta saab vaid oma suhtumist juhtunusse. Perfektsionismipüüdlustest paranoiani on vaid paar sammu, seepärast on oluline oma olemust ning reaalseid (ja mitte ettekujutatavaid) vigu aktsepteerida ning mitte endale asju ette kujutada.
Samuti õppisin seda, et sõprade nähes võib oma nõrkusi välja näidata. Kui nad on tõelised sõbrad, siis nad on sulle toeks ning ei arva sinust juhtunu pärast vähem; nad juba teavad su vigu ning suure tõenäosusega ka aktsepteerivad neid. Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad nagu mul on. Ning nii nagu ma sooviksin vahel, et nad end minu silmade läbi näeksid - et nad näeksid kui hämmastavaks ma neid pean - sooviksin ka mina end ükskord läbi nende silmade näha, sest ma usun, et olen nende silmis palju ilusam, kui ma ise arvan.
Suured miinuskraadid. Kohutavad autoõnnetused. Inimesed surevad. Meanwhile in Estonia... Kell 7 õhtul: 5 sõpra. -27 kraadi. Number 45 uisud. Stennu jääplats. Kuum tee. Muusika. Strobotuli.
Ma ei ole eriline õhtul/öösel väljaskäija inimene. There, I said it. Ma ei ole, kuigi ma vahel püüan end veenda, et võiksin olla. Kui ma tahan sõpru näha, siis ma eelistan kedagi enda juurde kutsuda või nende juurde minna. Mulle meeldib hubane ning intiimne keskkond. Kui ma tahan tantsida, siis ma eelistan tantsida ainult omade seas ning ainult oma lemmikmuusika järgi. Mulle meeldib tantsida nii totakalt kui võimalik ning mitte võõraste arvamuse pärast muretseda. Samuti meeldib mulle õhtu lõpul oma voodisse maanduda, mitte võõra kaissu ronida. Ma vajan turvatunnet. Ma vajan meeldivat, familiaarset seltskonda ning rahulikku, võimalikult mitteähvardavat keskkonda. Kui kumbki neist komponentidest mu õhtust puudub, tunnen end automaatselt rahutuna. Nii mu väljaskäigud tavaliselt nurjuvadki. Ma tean, et see kõlab tobedalt ja lapsikult, kuid see on paratamatu tõde. Ma eelistan heaolu ning turvatunnet ükskõik millisele metsikule ööle linna peal. See muidugi ei tähenda seda, et mulle ei meeldiks aeg-ajalt riske võtta, oh ei. Ma võtan tihtipeale riske, kuid ainult siis kui mu sisetunne need heaks kiidab. Olen aastatega õppinud seda väikest värelevat häält enda sees aina rohkem kuulama ning tean nüüd, et kui see ütleb, et tänasest ei saa asja, siis tõenäoliselt nii ka on. Paljud arvavad, et see on enda õhtu algusest peale valele lainele häälestamine, ning mõne inimese puhul võib see isegi tõsi olla, kuid ma võin kinnitada, et siinkohal on tegemist reaalse sisetunde usaldamisega. Ning see sisetunne, see on nagu mingi veider ettenägemisvõime, mis võimalike ebameeldivuste korral kohe väikseid ohumärke silme ette viskama hakkab. See on osa mu kõige kainemast mõistusest ning seetõttu üks paganama efektiivsemaid kaitserelfekse.
Kahjuks ei suutnud see mind aga eelmisel nädalavahetusel õigeaegselt hoiatada. Või ma lihtsalt ei võtnud seda kuulda. Igaljuhul algas õhtu päris paljutõotavalt. Lõin end ilusti üles ning seadsin suurtest miinuskraadidest hoolimata sammud linna poole. Poolel teel võtsime peale ka Greta, kes pidi sel õhtul üheks mu peokaaslaseks olema. Enne aga kui mugavalt tema voodil sarju vaatama maandusime, astusime linnas olles läbi mõnest poest (kui juba siis juba, eksole?). Tänu sellele sattusin ühe ammuse tuttavaga rääkima. Uskumatult tore oli teda üle nii pika aja näha. Sellised pisiasjad teevad vahel totaalselt mu päeva. Nii tunduski, et sellest õhtust võis ka midagi päris head kujuneda. Jõudsime Greta juures vaid mõned tunnid olla, kui Külli meiega liitus. Safe to say, et naljad ja nilbused olid terveks õhtupoolikuks garanteeritud. Ning kuigi me olime end Greta juures üsna mugavalt sisse seadnud, otsustasime ühel hetkel siiski linna poole liikuma hakata. Kokkuvõttes käisime õhtu jooksul läbi üsna mitmest kohast - McDonald's, Valli Baar, Drink Bar, Lokaal Vabandust - kuid iga uue sihtkohaga tundus mul tuju aina rohkem kaduvat. Aimasin kohe, et õhtu varajase lõpu leida võib, kuid üritasin siiski teiste pärast oma halbu eelaimdusi veidike maha suruda. Tegin Gretaga isegi Vabandustis väikese tantsu enne kui kodu poole minema hakkasime, kuid me mõlemad teadsime tegelikult juba enne seda, et õhtu läbi on. Nii me siis panimegi end riidesse, jalutasime eriti näpistava külmaga Greta juurde, jõime tassi kuuma teed ning keerasime kerra ära.
Mõtlesin pärast pikalt, et miks see õhtu eriti ei õnnestunud ning hakkasin lõpuks üldiselt oma väljaskäimiste ajalugu meelde tuletama. Järeldus, milleni jõudsin, oli tegelikult see, mida sisimas juba ammu teadsin - ma lihtsalt ei ole öösel väljaskäija-tüüpi inimene. Ma ei salli lärmakaid ööklubisid. Ma ei salli purjus külgelöövaid võõraid mehi. Eriti ei salli ma aga sihitult ringiliikumist. Seega kui ma juba õhtul linna lähen, siis kindla plaaniga teatud kohtadest läbi astuda. Ning mis kõige olulisem, sellise seltskonnaga, kes mu veidraid eripärasid aktsepteerivad ning mu soovidega arvestavad; selliste inimestega, kes mu huvisid jagavad; selliste inimestega, kellega ma end alati turvaliselt ning koduselt tunnen. On kahte tüüpi inimesi: ratsionaalsed ning emotsionaalsed. Ehk need, kes end ebameeldivatest olukordadest välja mõtlevad ning need, kes situatsioonide lahendamiseks end kõigepealt emotsionaalselt välja elama peavad. Mina kuulun viimaste sekka. Ma ei mõtle tavaliselt mingis situatsioonis olles loogiliselt, vaid tuginen alati oma emotsioonidele. Ja tõtt-öelda usaldan ma neid emotsioone tavaliselt rohkem, kui teiste poolt ettesöödetud ratsionaalseid mõttekäike teemal 'miks-sa-end-nii-tunned' ja 'kuidas-sa-end-tundma-peaksid'. Kui tunne on ebameeldiv, kohatu või vale, siis mul on õigus end nii tunda ning järelikult tuleb midagi olukorra parandamiseks ette võtta.
Arvasin varem, et emotsionaalsus ning ülitundlikkus on negatiivsed asjad, kuid olen viimasel ajal hakanud nägema ka olukorra positiivsemat poolt. Mu tugev intuitsioon aitab mul pidevalt ebameeldivaid olukordi vältida. Järelikult on mul teiste ees hoopis eelis. Muidugi ma olen veidi nõudlikum, kui mõned teised inimesed ning ootan ühest õhtust vahel rohkem, kui see pakkuda võiks, kuid see pole sugugi alati halb asi. Vähemalt ma tean, mida tahan ning olen valmis selle vaeva nägema. Ühesõnaga kogu selle mumbo-jumbo jutu point oli see, et usaldage rohkem oma sisetunnet ning jääge alati endale truuks. Ma tean, et kõik räägivad, et vahel on vaja end sundida tegema asju, mida sa tegelikult teha ei taha, kuid mina leian, et see on ausalt öeldes puhas ****. Elu on lühike ning kui see ebameeldivate asjade tegemine ei aita sul oma suuri eesmärke saavutada ega tee õnnelikuks, siis ei ole sellel mõtet. Julge olla nõudlik; julge olla isekas isegi siis, kui see puudutab vaid ühte õhtut linna peal. Ning ära karda seda, mis inimesed sinust arvata võiksid. See, mida nemad negatiivseks omaduseks peavad, võib vahel hoopis salamisi sinu kasuks töötada.
Do more of what makes you happy. And do it every day.
