On möödunud mu esimene üleni töine nädalavahetus (18.- 20. november) ehk kolm pikka päeva uuel tööl ja nende kolme öö peale kokku maksimum kümme tundi und. Kokkuvõtvalt: üks suur katastroof.
Pole siis ime, et mul laupäeval Eku sünnipäeval nii kiiresti üle käte läks. Tegin terve päeva selle õhtu ja oma sõprade nimel usinalt tööd ja olin südamest elevil, et saan lõpuks ometi kõiki näha. Sattusin isegi Liisiga Kaubamajas enne bussile minekut kokku. Arvasin, et see on hea enne, kuid loomulikult läksid asjad ikka omasoodu. Pohmelliga olin ma arvestanud, kuid mitte teiste asjaoludega. Nii ma siis kord tantsisin kogu hingest ning kord elasin oma kurbust kuskil pimedas nurgas välja. Pidu lõppes sellega, et jooksin kella viie paiku hommikul koju, et kasvõi paar tundi enne tööd magada saaksin. Need paar tundi magatud, ärkasin endiselt mittekainena ning seadsin vastumeelselt sammud töö poole. Kerge energiajook Prismast ja arvasin, et elan isegi pühapäeva üle. Oi, kuidas ma eksisin. Umbes kolme tunni pärast võttis võimust selline väsimus, et kartsin püstijalu magama jääda. Ning nagu sellest veel vähe ei oleks olnud, saabus lõpuks kohale ka härra Pohmelus (või oli see mu tavaline energiajoogist tingitud iiveldus, ei ole siiani päris kindel). Nii et oh, joy! Hoolimata energiajoogist ning koffeiinitablettidest, mis ma endale pausil soetasin, olin vahepeal nii väsimusest nõrkemas, et pilt eest ära kaduda ähvardas. Väga hirmutav kogemus. Kartsin reaalselt kasvõi hetkekski seisma jääda, sest arvasin, et mu keha lihtsalt lülitab end ühel hetkel välja. Õnneks halastas juhataja mulle ning lasi mind tervelt kolm tundi varem koju. See oli kui taevast sülle sadanud kingitus, ma ütlen. Ma ei suutnud teda ära tänada.
Teel koju võitlesin unega nii kuis jaksasin. Pidasin pea et terve bussisõidu vastu, kuid suutsin ikkagi viimase minuti sees umbes viis korda magama jääda. Great success! Aga uskuge või mitte, ma ei läinudki koju jõudes kohe magama. Oh ei, mul oli ju vaja veel cribi sõpradega filmi vaatama minna. Filmi vaatamisest oli asi minu jaoks muidugi väga kaugel, sest ma ei usu, et paar korda voodist pea tõstmine sellena kvalifitseerub. Aga mul oli lihtsalt vaja see kohutav nädalavahetus positiivsel noodil lõpetada. Õnneks sain ma sellega ka hakkama. Või noh, sõbrad said sellega hakkama. Igatahes kui lõpuks magama jõudsin oli uni ikka uskumatult magus. Sellegipoolest ei tahaks mingi hinna eest sellist nädalavahetust korrata. Õpime vigadest ja oleme järgmine kord targemad. Loodetavasti.
Drink to that!
No comments:
Post a Comment