Sain selle nädalavahetuse jooksul vastu vahtimist, suudluse käele, mitu kallistust, köha, kiita oma laulmise eest, sõbraliku kägistamise osaliseks, seksuaalse ahistamise ohvriks, tantsisin nagu hullumeelne, kaotasin oma hääle ära, vigastasin sõbrale peale hüpates säärt vastu diivaniäärt nii et nahk tuli maha, olin tunnistajaks maailma kõige lahedamale epilepsy dance'ile + 'piparmünditeekarp-püksis' tantsule, ja mängisin kõige nilbemat varianti aliasest, tänu millele ei suuda ma seda mängu enam kunagi sama pilguga vaadata. Ja ometi oli see üle pika aja üks parimaid nädalavahetusi!
Kallid koogikad, te olete hullud, ja ma armastan teid selle eest!
Ka kõige parema tahtmise juures ei suudaks sõnadesse panna seda kui närvekõditavalt hea on laval olla ja oma asja teha.
Kuigi tegemist oli võistlusega võtsin mina Tudengi Eurovisiooni rohkem kui esinemisvõimalust. Ning jäin vist esimest korda elus oma esitusega 100% rahule. Olin täpselt see, kes ma esinejana olla tahaks ning tundsin end laval totaalselt vabalt. Seda ilmselt tänu sellele, et olin laval mina ise ja mitte keegi teine, kuid natuke aitas ilmselt kaasa ka see topsitäis konni, mis täpselt enne esinemist alla kulistatud sai. Lisaks andsid mulle glämmijakk + soeng + meik väga suure enesekindluse süsti (sähh kooki moosiga neile, kes mu glämmijakki üle kunagi naersid!). Üks asi on selge - nüüd kus ma olen oma niši leidnud, ei ole ma mingi hinna eest nõus ennast kellegi pärast muutma. Kui ma eksperimenteerin, siis vaid sellepärast, et ma isetahan seda teha. Ning seda ka ainult nende inimestega, kes sellist mõtlemist julgustavad.
Ps. Aitäh Külli, Liis, Greta, Kait ja Johannes!Tuleb välja, et mul siiski on inimesi, kes minusse usuvad.
The-Little-Things-That-Made-My-Day List (23.04 edition)
Paul laenas eksami ajal mult mu princess correction pen'i.
Toomas Kalm mängis McDonaldsis mu kitarri ja tõmbas sellega kogu rahva tähelepanu meie lauale.
Greta alkoholileti ees (parmu häälega): 'Kus laua viin on?!?!' (otsisime oma inglastest sõpradele kingitusi)
Juhtusin kogemata kokku vähemalt viie sõbraga.
Nägin ühte neist üle pika aja laval esinemas.
Ja tegin talle kalli.
Ja kutsusin ennast ise talle külla.
Jõime Gretaga Vabaka mäe otsas pingil hääd pirni siidrit.
Sõbrad kutsusid mind veini jooma.
Saime Kaidu juures hakkama niivõrd võimsa prooviga, et ülevalt korruselt hakati klobistama.
Kõik tundsid ennast üksteise seltsis mugavalt ja õhtu möödus nilbuste ja naeruga.
Sõber tuli mulle vastu oli nõus mind õhtul hilja Kostiverest koju sõidutama.
Bussiga koju sõites oli naeratus näol kuna klappides mängis hää muzz ja kõik päeva insidendid tulid ükshaaval meelde.
Dear friends, thank you for being born.
Monday, March 21, 2011
Don't let your mind get weary and confused
Your will be still, don't try
Don't let your heart get heavy, child
Inside you there's a strength that lies
Don't let your soul get lonely, child
It's only time, it will go by
Don't look for love in faces, places
It's in you, that's where you'll find kindness
Be here now, here now
Be here now, here now
Don't lose your faith in me
And I will try not to lose faith in you
Don't put your trust in walls
'Cause walls will only crush you when they fall
Kuna mu blogi on viimasel ajal totaalses filmivaeguses olnud katsun seda viga nüüd kenasti parandada, rääkides kahest uuemast filmist, mida vaadanud olen.
Esiteks 127 Hours, mille nägin ära tegelikult juba rohkem kui kuu aega tagasi, kuid kuna see on niivõrd hea film, siis ma lihtsalt pean kuhugi oma positiivsed muljed talletama. Lugu siis hobikorras mägironimisega tegelevast Aron Ralstonist, kes oma järjekordsel seiklusel Blue John Canyon'is kaljude vahele kinni jääb, kaasas vaid mõned abivahendid, pudel vett ning ellujäämise nimel tegutsemiseks vaid üks vaba käsi. Seda filmielamust võib kokku võtta ühe tabava omadussõnaga: võimas. Uskumatult kaasa elama panev linateos, mis sisaldab endas nii meelelahutuslikke ja koomilisi, kui ka põnevaid ja traagilisi elemente. Ning kuigi võiks arvata, et 94 minutit järjest James Franco nägu vaadata on võibolla natuke liiast, oli tema tegelane Aron Ralston niivõrd sümpaatne, et mul ei tekkinud kordagi filmi jooksul tüdimust, vastupidi - põnevus koguaeg kasvas.
Loo kulmineerudes tulid mulle endalegi põskedelt alla voolavad pisarad üllatuseks, sest lõpp ju siiski polnud üldsegi nii kurb. Vähesed põnevikud suudavad minus niivõrd tugevat emotsiooni tekitada, kuid 127 tundi sai sellega hakkama. See imes mind nii endasse, et kulus tükk aega enne kui täielikult reaalsusesse tagasi jõudsin. Suurepärane töö režisööri Danny Boyle'i poolt, kes Aroni biograafial põhineva loo ekraanil tõeliselt ellu äratas. Plusspunktid õigete kaameranurkade ja hea montaaži eest. Kiiduväärt on ka soundtrack. Ma kusjuures plaanisin seda PÖFFile vaatama minna, kuid kahjuks olid piletid üks hetk kõik läinud. Kujutan ette, et kinokogemus oleks veel võimsam olnud.
Hiljuti sai ära vaadatud ka much-discussed psühhothriller Black Swan, mis põhineb kuulsal luikede järve balletil. Mulle on alati sellised psüühikaga mängivad filmid meeldinud. Kõige rohkem avaldas selle filmi juures muljet ilmselt Natalie Portman, kes elas mõlemasse rolli väga hästi sisse. Samuti kasvas mu huvi balletti vastu. Ma ei ole kunagi sellesse eriti soojalt suhtunud, kuid õnneks on olemas sellised filmid nagu Black Swan, mis balletti taas noortemate vaajate tähelepanu alla toovad. Kuna vaatasin seda koos karja sõpradega oli vahepeal raske filmile 100% keskenduda (eriti Natalie ja Mila erootilise stseeni ajal, kui poiste suust kõlas midagi sellist: 'Oi kurat.. see on vist mu lemmikfilm nüüd!'), kuid elamuse sain siiski kätte. Ja tegelikult oligi mõnus vahelduseks teistega oma elamust jagada.
Ma ei imesta, et mõlemad filmid nii mitmele oscarile, baftale ja igasugustele muudele auhindadele kandideerisid - tegemist on ju tõeliste kaasaegse filmimaailma pärlitega.
Nüüd tuleks veel ette võtta The King's Speech ja Blue Valentine.
Nii palju head muusikat on vahepeal välja tulnud, et ma lihtsalt pean seda teiega jagama! Mõned plaadid on küll eelmise aasta lõpust, kuid siiski väärt mainimist.
Esiteks Vaiko Epliku & Kristjan Randalu Kooskõla. Kuigi ma ei ole suurem asi jazzi fänn, siis üllataval kombel ei häirinud mind selle plaadi jazziliku vibe'iga lood absoluutselt. Vaiko vokaal võib vist iga laulu kuulatavaks teha. Eriti avaldas mulle muljet uus versioon loost Hei Sebastian. Kristjani jazzklaver ning Vaiko erinäoline hääl olid ideaalses harmoonias. Eriti mõnus oli, et Vaiko suutis laulda ühel hetkel nii pehmelt ja teisel täie poweriga. Igatahes aranžeeringud olid väga huvitavad ja teistsugused sellest, mis Vaiko & Eliidi plaatidel kuulda võib. Ja kui veel mõelda, et tegemist on laivesitustega, siis on kooskõla tõesti muljetavaldavalt hea.
Edasi välismaale. Mõned kuud tagasi avastasin enda jaoks uue briti bändi nimega Mumford & Sons. NendeSigh No More ilmus küll plaadipoodidesse juba üsna tükk aega tagasi (2009 Oktoober UK's ja 2010 Veebruar USA's), kuid mina avastasin nad alles aasta lõpul nii et see ei loe!!!!!!! See album on lihtsalt ideaalne folk pop album! Sisuga sõnad, kummitama jäävad meloodiad, Marcus Mumfordi briti aktsendi ja käreda hääle kombinatsioon ning eriti mõnusad akustilised kitarriseaded. Kokkuvõtvalt: südamega tehtud muusika. Kuigi sellise hea plaadi pealt on patt lemmikuid välja tuua, teen ma seda ikkagi. Üheks selliseks lemmikuks on White Blank Page (nagu ka mu ühest eelmise aasta postitusest võis näha), aga ka plaadi nimilugu Sigh No More. Ilmselgelt on tegemist bändiga, kes veel palju tähelepanu pälvib ning seda teenitult. Juba on nad oma debüütalbumiga kandideerinud kahele Grammyle ning võitnud Brit Award'i kategoorias Best British Album. Jään huviga nende edasisi üllitisi ootama ning loodan, et jõuan neid kunagi ka Inglismaale kuulama, kuna nende energilised laivid tunduvad lihtsalt hämmastavalt head (veel üks põhjus, miks Inglismaale kolida - as if there weren't enough of those already!).
Samuti lasi uue plaadi välja üks mu lemmikuid artiste Sia.We Are Born puhul on tegemist veidike energilisema ning eksperimenteerivama albumiga kui Some People Have Real Problems, kuid see on siiski sama hea Sia. Tema puhul on mulle alati eriti meeldinud tema häälekasutus (see on üks selliseid hääli, mida on raske imiteerida ning seetõttu hakkab paeluma). Loomulikult on kiiduväärt ka see, et ta ise oma laule kirjutab (ilmselgelt võlgneb Christina Aquilera natuke You Lost Me populaarsusest Siale). Märkimisväärt lugude hulka kuuluvad Stop Trying ning Bring Night, Never Gonna Leave ning I'm In Here.
Ning mis oleks üks muusikane blogipostitus ilma McFly'ta. Nende Above The Noise ilmus müügilettidele küll juba eelmise aasta novembris, kuid kuna arena tour tuleb märtsis (ning ma lähen 1. aprillil Wembleyle nende kontsertile), siis on vast asjakohane neid mainida. See album on midagi hoopis teistsugust kui poisid varem teinud on. Kahjuks on sõna 'teistsugune' siinkohal natuke halva maiguga. Kunagisest heast ja rõõmsast pop rock'ist on saanud midagi tantsulist ja tühja. Õnneks on plaadil siiski paar head lugu, mis teevad üldmulje positiivsemaks. Näiteks I'll Be Your Man näitab Tom'i häid vokaale ja on üleüldse väga mõnusa sensuaalse vibe'iga ja meeldejääva meloodiaga laul. Hea lugu on ka viimati singlina välja tulnud That's The Truth. Kuid hoolimata nigelast albumist on raske mitte neid nelja tüüpi armastada, sest kuigi nende stiil on teistsugune, on nad ise ikkagi täpselt samasugused lahedad tegelased.
Ning lõpuks kauaoodatud Radiohead'i uus üllitis The King Of Limbs, mis alles mõned nädalad tagasi internetiavarustesse paisati. Sattusin mõni päev pärast albumi väljatulemist lugema ühte reviewd, millle autor väitis, et See on Kid A ja In Rainbows sünnitis ning et selle plaadiga pole 'mingit uut maad vallutatud'. Well, I beg to differ! See küll sarnaneb In Rainbows'le, kuid on siiski sellest edasiminek ehk siis veel eksperimenteerivam (kui see üldse võimalik on). Igaljuhul huvitav album, millele esimese kuulamisega kindlasti täielikult pihta ei saa. Meeldejäävamad lood on minu arvates Bloom, Lotus Flower, Codex ning Give Up The Ghost, mis on üks mu lemmikumaid tracke sellest albumilt. Haunting vocals, mõnus kitarr - põhimõtteliselt Thom Yorke oma tuntud headuses. Ning mainimata ei saa jätta ka Lotus Flower'i videot, mis taaskord tõestab, et Thom can never really go wrong (nagu üks kommenteerija andekalt nende YouTube'i video alla kirjutas). Epic Ian Curtis-like dancemoves! Sellest on juba ilmunud ka paroodiad (nt. selline, kus taustalooks Bird Is The Word), mis on minu arust päris naljakad. Mõni paandunud Radioheadi bänd ilmselt pahandaks selle üle, kuna kõik Radioheadiga seostuv on ju püha, kuid mina selline pole. Coverid on minu silmis ka täitsa teretulnud nähtus. Kokkuvõtvalt ootamistväärt album. Kõige vingem on see, et nad lasevad väidetavalt minu sünnipäeval, 9.mail, välja special 'newspaper' addition'i (guess I know what I want for mah birthday!).
