The most wonderful time of the year

M-m-m-m-madness

Muse, Tallinn 11/12/2012. Dreams really do come true.

As we roll down this unfamiliar road

Ahjaa, ma veetsin augusti lõpul/septembri algul kaks nädalat Moldovas. Huvitav, et nüüd kus reisist paar-kolm kuud möödas on, vaatan ma sellele tagasi hoopis teise pilguga. Palju helgema pilguga. Mõttega, et tahaks isegi mõnd seal veedetud õhtut tagasi. Mis on irooniline, arvestades seda, et kõik millest ma seal olles mõelda suutsin oli see, millal ma sealt minema pääsen. Jah, aeg teeb mäluga kummalisi trikke. Paneb ebameeldivaid kogemusi unustama, muudab suhtumist tol ajal aset leidnud olukordadesse ning ärgitab asju positiivsemas valguses ja suuremas pildis nägema. Ma olen tegelikult pingsalt seda hetke oodanud, millal ma sealkäigu tõelisest tähendust mõistma hakkan. Miks ma pidin just Moldovasse minema ja oma unistuste reisi Põhja-Iirimaale muusika seminarile katki jätma. Ning (eneselegi üllatuseks) tuleb välja, et põhjuseks on perekond. Ning perekond just nimelt sugulassidemete mõttes. Need inimesed, keda ma (oh seda topeltirooniat) kunagi päris esikohale oma elus seadnud pole. 

Ma olen alati arvamusel olnud, et sõbrad on perekond, kelle endale ise lood. Ja ma arvan seda siiani. Kuid ma olen hakanud ka aru saama, kui oluline on oma päritolu mõista ning sugulussidemete kohta õppida. Ning seda ma ka selle reisi jooksul tegin. Ma õppisin oma tädi tundma. Ning tema kaudu ka isa, kelle kohta ma, olgem ausad, kunagi suurt midagi teadnud pole. Ma ei ole kunagi temaga päriselt koos elanud (välja arvatud see esimene eluaasta, millest mul ühtegi mälestust pole). Samuti pole ma temapoolse suguvõsaga kuni viimaste aastateni üldse läbi käinud. Mitte sellepärast, et me ei tahaks suhelda, vaid sellepärast, et kumbki pool ei ole lihtsalt eriti kontakti otsinud. Seega ma ei ole kunagi täielikult mõistnud, kust ma tulen või kellelt ma teatud näojooned ja isikuomadused pärinud olen. Arvasin pikka aega, et isa puudumine ei ole minu ellu mingit jälge jätnud. Et ma ei ole millestki ilma jäänud. Kuid tuleb välja, et ma olen päris toredate inimeste olemasolust siiani pimeduses olnud. Olnud pimeduses sellest kui palju ühist mul isapoolsete lähedaste sugulastega on. Sellest kui kuradima tore tädi mul on! Mõistsin kohe, kust ma nii mõnegi omaduse pärinud olin. Sain ka ülevamal pool oleva foto järgi tõestust, et ma olen ikka täitsa issi, mis issi tütar (issi vasakul, tädi Valja paremal). Nii et kõikidest ebameeldivatest situatsioonidest hoolimata on mul hea meel, et ma Moldovas ära käisin. See ei tundunud küll tol hetkel kuigi tähenduslik, kuid selgub, et tagasi vaatamine toob vahel asjadesse rohkem selgust, kui arvata oskad. 

Ja PS. ma ei koli kunagi soojale maale. Pärast Moldovas 38 kraadises põrgukuumuses (varjus!) viibimist võin julgelt öelda, et eelistan pigem külmetada, kui õhupuudusesse surra. Jep, mina olen selle Eesti "sita suusailmaga", nagu vanarahval kombeks öelda on, päris rahul.

Tervitused Moldovasse!

Your hands are cold

Ma olen nagu kõik teisedki. Tõsi, ma oskan ehk vihmasest ja sombusest ilmast rohkem rõõmu tunda kui keskmine eestlane, kuid see ei tähenda, et ka mina aeg-ajalt päiksepaistet ei vajaks. Nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - ja me kõik teame, et see on tõsi - ilm mõjutab vahel inimese meeleolu. See lihtsalt on nii. Vahel positiivselt ja vahel negatiivselt. Veider, aga iga sügise tulekuga löövad mul lained natuke üle pea. See meeletu entusiasm ja lootusrikkad mõtted taanduvad ning muretud päikesepaistelised suvekuud asenduvad äkitselt üksikute ja külmade sügisvihma kuudega. Kuid mida ma viimasel ajal endale teadvustama olen hakanud, on see, et see kole must maa ja need külmad tuuled ei ole tegelikult need asjad, mis mind kurvaks teevad või end üksikult tundma panevad. Ei, need emotsioonid on minus juba algselt olemas. Ilm lihtsalt vahel võimendab neid, tuletab meelde teatud tundeid, seostab ebameeldivate perioodiga elus. Ütlen ausalt, et sügis on alati mu vähim lemmik aastaaeg olnud. Ma isegi ei mäleta, millal viimati sügises värve nägin. Neid päris erksaid ja kirevaid. Kõik, mida olen tundunud, on see, et on külm ei ole enam see meeldivalt karge külm ning värskus ei ole enam see pead hetkega selgeks lööv värskus.

Aga, et mitte väga masendava ja tänamatuna tunduda, tunnistan, et selle kõleda ja porise sügise vahele eksis ära ka mõni päris tore hetk. Näiteks see, kui Siim esimest korda sõjast välja sai. See nädalavahetus, kus me lihtsalt autoga trippima läksime ja hiljem veinist ja rämpstoidust filmi taustal kenasti kõhud ääreni täis saime. Mainimata ei saa ka jätta Crib 2 sündi, mis paar külma sügisest nädalavahetust eriti kuumaks küttis ja meie sisemised tantsulõvid taas valla päästis. Kõige meeldejäävamad olid aga kõik need toredad sünnipäevapeod - Roltsi, Eku, Steni - pluss üks ärasaatmispidu, mis hoolimata asjatutest draamadest (ja selle sügise suurima pohmelli tekitaja tiitli pälvimisest) endas siiski päris siiraid hetki ja meeldivaid jutuajamisi sisaldas. Nendest üritustest omakorda meeldejäävaim oli Steni sünnipäev. Meie kalli Steni kaheksateistkümnes. Peaaegu kõik parimad sõbrad koos, naer, tants, karukallid, totaalne avatus, uued tuttavad, rääkimine varajaste hommikutundideni ning see uskumatu soojustunne, mis sellisel külmal ajal, kui üleüldse, nii harv tulema on. Jah, sügishooaeg on meil alati sünnipäevade poolest väga tegus olnud. Ning see on ainult hea. Sest parimate sõprade seltsis olemine tuletab mulle meelde, et senikaua kui mul on nemad, ma ei ole kunagi täiesti üksi.

Vahel soovin, et saaksin talveunne vajuda ning need külmad ajad lihtsalt maha magada. Magada seni kuni tunnen, et midagi jälle oodata on. Magada seni kuni lootus taas tärkab. Kuid tõsiasi on see, et unedemaailmas elamine ei too mitte tagasi maa peale, vaid just lükkab reaalsusest eemale. Süvendab naiivsust ja suurendab ootusi, mis juba niigi kõrgeks aetud on. Iga sügise minekuga mõtlen, et millal küll nukralt pimedast, masendavalt porisest ja jäiselt külmast sügisest ühtäkki soe ja pehme talv saab. Närvesöövast rahutusest kergelt meeldiv närvekõditav rahutus, just hetk tagasi lootusetust olukorrast midagi lootusandvat ning koledast midagi ilusat. Ja iga kord kui lumi maha tuleb on kõik endine. Külm on ikka seesama jäine külm ja värskus midagi sellist, millega seonduvat tunnet justkui kunagi tundsid, kuid enam millegipärast meelde tuletada ei suuda. Aga võib olla nii ongi parem. Sest selleks, et lootus taas tärkaks on esmalt vaja, et see kustuks. Vaja on reaalsusesse naasta. Vaja on oma tundeid endale tunnistada, reflekteerida, asju analüüsida ning taastuda. Ainult nii on kevadel jõudu uuesti otsast alata.

Ilusat talve saabumist!