I see a rhinoceros

Pole nii ammu filmidest kirjutanud ja ometi olen nii palju neid viimasel ajal vahtinud. Tsk-tsk. Aga olge mureta, kohe teeme kõik tasa.

Minu viimaste vaadatud filmide hulka kuuluvad The Fountain, The Whistleblower, Pirates Of The Carribean: On Stranger Tides (aka part 4), Crazy, Stupid, Love, Lars And The Real Girl, Friends With Benefits, The Kids Are All Right, Midnight In Paris, Bridesmaids, Submarine ja Year Of The Carnivore. Lühidalt mõnest neist siis. Kui Pirates Of The Carribean oli oodatult keskpärane (kuigi minu arust siiski mitte nii halb kui kriitikud väidavad), siis The Kids Are All Right üllatas oma orignaalse plot'i ning südamlikkusega. Pluss ma jumaldan Mark Ruffalot. Igatahes igati oma kõrget hinnangut väärt film. Naljakas on see, et tahtsin juba ammu seda filmi endale saada ja mõtlesin, miks ma seda internetiavaratustest üles ei leia. Noh, tuleb välja, et olin koguaeg pealkirja valesti kirjutanud. So much for being an excellent

philologist. Samuti üllatas mind oma orininaalsusega Submarine. Armsalt veider ja humoorikas film (and I could have sworn, et peaosalist mängis filmi soundtracki autori Alex Turneri noorem variant!). Kahjuks ei saa Year Of The Carnivore kohta sama öelda, sest tegemist oli väga imeliku (ja seda halvemas mõttes) filmiga, mille veidrused mitte ei 

ajanud naerma, vaid panid kohati kulmu kergitama. Mäletan, et tahtsin seda Pöffile vaatama minna. Mul on hea meel, et ei läinud. Jätkates pettumustega, ka viimati kinos olnud Friends With Benefits ei avaldanud mulle just kõige rohkem muljet. Kuigi peosalistevaheline keemia oli olemas ja situatsioonid, millesse nad sattusid mõjusid somewhat lõbustavalt, jäi see miski siiski puudu, jättes lõpp-produktiks tüüpilise mitte-eriti-paeluva Hollywoodi romantilise komöödia. Viimati äranähtud Bridesmaids oli aga oma žanri kohta juba palju muljetavaldavam film. Üks tõsiselt naerutav ja sümpaatne erkaaniteos, mida kindlasti vaadata tasub. Kellele aga lähevad draamad peale, siis The Whistleblower on üle pika aja üks selle kategooria ausamaid ja kaasahaaravamaid filme, mis käsitleb sekskaubanduse probleemi selle kõige julmemas reaalsuses. Tõeliselt silmiavav teos, mis võib mõnel nõrganärvilisel vaat et südamegi pahaks ajada.

However, tahaksin nüüd mõnel filmil veidi pikemalt peatuda. Esimene neist on The Fountain. Lihtsalt suurepäraste visuaalsete efektidega film! Olin terve aja lummatud nendest hingematvatest kaadritest, mida  filmis näidati. Uskumatu, kuidas keegi midagi nii ilusat ekraanile suudab tuua. Ilumeeled said ikka täiega naudelda. However, kuna filmi tegevus toimub kolmel paralleelsel tasandil jäi sündmustekäik mulle  vahepeal veidi segaseks ja lõpp veelgi segasemaks. Filmi probleem seisneb selles, et see üritab jutustada korraga lugu armastusest, surmast ja spirituaalsusest ning teeb sellega arusaamise võibolla mitte nii spirituaalsusega kursis olevale tavavaatajale väga keeruliseks. Õnneks aga kaaluvad plussid siiski miinused üles. Lisaks tugevale visuaalsele poolele on filmil ka täiesti jumalik skoor. Eriti ilus on lõputiitrites kõlama jääv pala. See muusika insipireeris mind nii lausa palju, et kirjutasin pärast filmi lõppu selle soundtracki emotsioonil uue laulu. Ja see ei koosne mitte ainult mõnest reast, vaid paarist salmist ja kaheosalisest refräänist. Vaat, kui õigetele nuppudele üks film vahel vajutada oskab!

Teiseks tahtsin rääkida praegu kinodes jooksvast filmist Crazy, Stupid, Love. Teadsin, et tahan seda näha kohe, kui olin treilerile pilgu peale visanud ehk hetkel kui mu lemmik meesnäitleja Ryan Gosling erkaanile ilmus. Eriti suur oli mu huvi sellepärast, et ma ei olnud Goslingut pärast The Notebook'i üheski Hollywoodi romantilises komöödias näinud. However, kuigi Gosling on independent filmide kunn, ei pidanud ma tema etteastes Crazy, Stupid, Love'is pettuma. Lugu ise siis abielumehest Cal Weaverist (Steve Carrell), kelle naine temalt ootamatult lahutust palub. Oma muresid klaasi uputades tutvub Cal baaris aga naistemehe Jacob Palmeriga (Ryan Gosling), kes on nõus talle õpetama kõike, mida naiste võlumiseks vaja teada on. Pole ammu nii südamest mõne nalja peale naernud, kui seda filmi kinos vaadates. Lihtne ent tõeliselt võluv komöödia! Ja seda ütleb inimene, kes pole viimasel ajal just Hollywoodi komöödiate kõige suurem austaja. Ühesõnaga väga andekas kamp näitlejaid ning mõnus ja kohati isegi üllatusmomente sisaldav plot. Ja no Ryan Gosling.. mulle oleks vist kinosaali üks ämber ära kulunud, sest see mees oli igas kaadris nii drop-dead handsome, et mul põhimõtteliselt terve filmi aja tilkus ila.

Ning kuna mul ei saanud pärast Crazy, Stupid, Love vaatamist Ryan Goslingust veel päris isu täis, siis tõmbasin endale koju jõudes ühe ta veidi vanema filmi nimega Lars and The Real Girl, mis on hea näide sellest, kui suurepärane ümberkehastumise võime tal on. See 2007 ekraaniteos on jällegi üks neist armsalt veidratest filmidest, mis paljudele ilmselt meeltmööda pole, kuid mida tavavaataja siiski täielikult hukka ei mõista. Lars And The Real Girl Lugu keerleb ekstsentrikust mehe Larsi ümber, kes kujutab ette, et tal on suhe anatoomiliselt korretse seksnukuga, kelle ta endale internetist tellis. Sellise tutvustuse põhjal võiks arvata, et see draama/komöödia laskub rõvedustesse, kuid tegelikult on asjalood hoopis teistmoodi. Tuleb tunnistada, et isegi mina hakkasin filmi edenedes Biancale kaasa elama, olgugi et ta polnud tegelikult elusolend. Väga südantsoojendav film sellest, kuidas üks nukk aitab sotsiaaloskusteta mehel oma kompleksidest vabaneda.

Lõpuks tuleb juttu Woody Alleni uuest filmist Midnight In Paris. Äärmiselt võluv fantaasiaga vürtsitatud komöödia! Jah, intro võibolla oli kohati liiga pikk, kuid see seadis tervele filmile kuidagi nii õige meeleolu. Lugu ise räägib Hollywoodi stsenaristist ja lootustandvast kirjanikust Gil'st (Owen Wilson), kes saabub oma kihlatu Inez'iga (Rachel McAdams) Pariisi puhkusele. Samal ajal kui Inez linna luksuslikku poolt naudib, satub Gil, kes on veendunud, et on valesse aega sündinud, ühel öisel jalutuskäigul hotelli poole uskumatutesse seiklustesse ning leiab end ühtäkki oma lemmiksajandist. Midnight In Paris ei pruugi olla just kõige sügavamõttelisem film, ent ometi suudab see lugu vaatajat piisavalt paeluda. Pluss kõik need kaadrid 20.sajandi Pariisist andsid suurepäraselt edasi seda prantsuse õhkkonda, linna ilu ja kunsti, mis tol ajal valitses. Jällegi said ilumeeled täiega naudelda. Plusside hulka tuleb kindlasti lugeda ka selle humoorikat poolt. See film võibolla ei naerutanud vaatajat koguaeg, kuid kui ta juba naerutas, siis ikka korralikult. Äärmiselt sümptaane film ning kuigi ma Woody Alleni loominguga väga kursis ei ole võin siiski selle linateose põhjal öelda, et mees on õigel rajal.

Natsa seda jumalikku filmimuusikat ka siia lõppu:

Järgmiste mulinateni!