Double rainbow all the way!

'Oi, kui mul oleks oma korter, siis..' ja nii hakkas see mõtete jada lahti hargema pärast eilset, kui käisin vaatamas õe värskelt ostetud remondijärgus olevat korterit. Tulemuseks see, et olen juba 3 tundi üürikorterite kuulutusi sirvinud. Sirvin ja nutan, sest kolimissoov on vot NIIIIII suur ja raha on vot nii vähe. 

Tahan, et mind tervitaksid koju tulles rahu ja vaikus, mitte 11 valjuhäälset sugulast. Tahan astuda korras tuppa, mitte seapessa. Loomulikult pole ma teab mis korralikuse etalon ja aitan teinekord segadusele kaasagi (ja kodukorrajumal vaid teab, et vahel näeb mu tuba välja kui kõrbestseen, kus suured tolmutuustid rahulikult tuule saatel teed ületavad), kuid vähemalt mõistan, et igal asjal on oma koht ja mis peamine, et tarbetud esemed käivad prügikasti (mida mu vanu ajakirju ja väikseid nipsasjakesi korjav ema ilmselgelt ei mõista). Jah, mul saab olema väike hubane valgusküllane 1- või 2-toaline minimalistlikult sisustatud korter Tallinna kesklinnas või selle vahetus läheduses. Minu isiklik heaoluoaas. Nagu ütlevad laulusõnad: 'Somewhere over the rainbow skies are blue, and the dreams that you dare to dream really do come true.' Ainuke asi, millest tõsiselt puudust tundma hakkaksin, oleks looduslähedus. Miski ei trumpa üle soojal suveööl paljajalu rohu peal kõndimist või vihmaga lompides plätserdamist. 

Ja rääkides vikerkaartest.. olgu ma nii looduslaps kui olen, selle mehe tasemele oleks minulgi raske jõuda. And he's not even on drugs! (at least not in this particular video..) Who needs them drugs anyway when you can get high on mother nature!

Võtkem eeskuju.

Live high, life mighty, live righteously

3 põhjust, miks tegi Pärnu laupäeval Tallinnale silmad ette.

• Ilm Pärnus: ligi 28 kraadi sooja ja päike. Samal ajal Tallinnas: 18 kraadi ja vihm
• Veesoojus Pärnus: kena 21 kraadi. Samal ajal sombuses Tallinnas: kuuldavasti 10 või vähemgi kraadi.
• Vaatamisväärused Pärnus: kleitides musklis briti rugbymängijad. Samal ajal armsas pealinnas: ?
  

Case closed.

Random ideed on alati kõige õnnestunumad, see on fakt. Ma ei mäleta millal viimati (või üldse) oleksin kell 12 päeval alkoholi tarvitama hakanud. Või 3 korda päeva jooksul ujumas käinud. Või 7 tundi järjest spordivõistlusi jälginud. Või nii palju ühe päeva jooksul inglaste üle ilastanud.

Nom nom nom. I feed on adventures.

Tahan käia kohtades, kuhu varem pole sattunud. Nautida loodust. Magada lageda tähistaeva all. Hingata sisse värsket ööõhku. Õõtsuda sumedal suveõhtul võrkiiges, kõrvus vaid merekohin. Jämmida lõkkekumas kitarriga. Tahan käia teatris. Kolada ringi väikestes tundmatutes pubides. Astuda lennukile ja maanduda kõige paeluvama keele ja mahedama atmosfääri keskel. Maitsta kõiksugu tundmatuid roogasid. Maalida kõige looduskaunimaid pilte. Tahan ärgata. Tahan elada.


Ainult, et päris üksi ei oska. Ega taha. Kes tuleb kaasa?

Ehitajate tee 74

Tegin täna nostalgiat ja kõndisin mööda kunagise kodukandi, Mustamäe, tänavaid tööle. Kõik oli muutunud, aga samas ikka nii kodune. Nii teistsugune, aga nii sama. Iga sammuga tuli mingi lapsepõlvega seotud seik meelde (endale üllatuseks ka pisarad silma). Unes lähen tihtipeale koju just Mustamäele. Vist jätsin osakese endast sinna maha.

Ja see jalutuskäik poleks kaugeltki maailma parim olnud ilma maailma parima filmi maailma parima film score'ta.

Veenduge ise:

Don't go changing

If this is the last song,
That I ever play,
Then I guess it's time to take
My curtain call
I'm dying to thank you all 

Ehk mõnes mõttes jäigi see nende viimaseks looks, vähemalt neile omases vanas heas tuttavlikus žanris, sest see muusika, mida mu kõrvad eile BBC Radio 1'st esimest korda kuulsid, ei meenutanud mulle küll kusagilt otsast McFly'd. Pigem Lady Gaga't. Ja seda mitte heas mõttes. Mul pole Lady Gaga vastu midagi, aga kui ehtne pop-rock band hakkab pärast 7 aastat järsku tegema Gaga ja 3OH!3 vahepealset tantsulist electro pop'i, siis on küll põhjust natukene shaken olla.

Come on, guys! Kus on särisevad kitarrisoolod (või üldse kitarrisoundid, for that matter), korralikud bassikäigud ja õiged trummid, mitte mingid sünteetilised helid? Ma saan aru, et bändid muutuvad ajaga, aga sellist kannapööret ei osanud ma küll ette näha. Aga kuna see on kõigest üks laul nende Novembris ilmuvalt uuelt albumilt, siis ma veel ei anna nende muusika suhtes alla.

Pärast 6 aastat nendega üleskasvamist võib öelda, et they're the most awesome people I've never met. Ja kui selline muusika on see, mida nad tõesti teha tahavad, siis go for it, guys! Mu kõrvad ei pruugi teid küll kuulata, kuid mu silmad jäävad alati teie tegemisi jälgima. Cheers, mates!

Meanwhile, kui jutt juba uuest kraamist käib, siis ka David Cook'il on varsti teine album ilmumas. Loodame, et tema ikka rocki lainele jääb.

Seniks aga meenutame, miks meile DC meeldib:

Aa, ja muusika on tal ka hea!

Shine, shine, shine on

Oleks keegi nii hea ja läheks keeraks päiksel kuumust väheke maha? Aitäh ja palun jne. Don't get me wrong, päike on tore, aga ainult senimaani kui mu kehaosad üksteise vastu ei kleepu. Ühe väikse vihmase päeva võiks ju kuskile vahele visata, eks? EKS? Oeh, vihmainimesest naljalt paari päevaga päikseinimest ei vorbi.

Pole ime, et ma end Inglismaal koduselt tunnen. Plaan sinna kolimisest peab saama teoks varem või hiljem. Jah, just nii. Selline plaan on mul mõlkunud peas juba aastakese. And leaving it as a plan is NOT an option!

Aga ühe asja eest saab päike küll pai - et ta merevee nii soojaks on teinud! Jaa, merega olen ma väga suur sõber, mis sest, et suutsin eile oma käe ujudes ära venitada. Happens to the best of us (right???). Kui mind üldse rannast leiab, siis ilmselt veest.

Minu teooria kohaselt: Lagipähe päike + päevitamine + Kristina + infinity = a BIG nono. 

Ehk siis kokkuvõtvalt - I suck at sunbathing. Kui keegi arvab, et ta suudab mind ümber õpetada, siis laske käia, seda päikest tuleb ju kuidagi enda kasuks ära kasutada.

Elagu leitsak!

Oh, how I love you Jesus!

Kristina seiklused Soomes vol 0,1

DAY 1

6:45 - Sadamasse maandumine, olles maganud kahel eelmisel öö mitte rohkem kui 3 tundi. Ehk siis great success.

7:30 - Väljasõit Soomemaale.

Suuuuuur laev + meri + Kristina = !!!!sdsgnisduhgisu1!!!ksidugfis!!dg!föglhojwaääää!!11 (inimkeeli: ahvivaimustus)

Eriti kuna Kristina pole nimelt kunagi sõitnud üle mere suurema asjaga kui seda on Hiiumaa praam. Kui muidu pole ma suurem asi pildistaja, siis merest pean alati kasvõi mõned pildid tegema.

Suurem osa päevast möödus aega surnuks lüües. Samal ajal kui teised kesklinnas šoppinguhullusega võitlesid, võitlesin mina oma suurima vaenlase - unega (ilmselgelt ei aidanud muru peal pikutamine sellele kaasa). Päeva tipphetk oli loomulikult kontsert (või siiski Paraguai - Hispaania mäng??). Aga see ei olnud mitte lihtsalt kontsert, vaid kontsert kristlikul üritusel, kristlikule publikule. Nii, et loomulikult asendus fraas 'Oh, how I love you, baby!' Tina Turneri laulus 'River Deep Mountain High' sellise toreda fraasiga nagu 'Oh, how I love you, Jesus!' Jah. Ja rohkem sõnu pole vajagi.

Minu lemmik osa kontserdist oli loomulikult hiinlase ja soomlase kõne. See meeldis mulle eriti palju sellepärast, et ma ei saa kummastki keelest sõnagi aru. Ja veel paremaks tegi selle kõne fakt, et see kestis tund aega (ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see polnud mu elu kõige targemini veedetud tund). Ja kõige parem osa selle kõne juures oli see, et me saime rõõmsalt kogu selle aja laval veeta, kuna meil oli veel üks laul laulmata. Jejeje. Kui lõpuks lavalt pääsesime, oli põhjust Jumalat tänada. Ja, oo, kuidas me tänasime. Edaspidi respekteerin usku hea meelega eemalt, palun aitähh. Õhtupoole sai end jalgpalli nimel kohalikku pubisse veetud. Totally worth it!!!! Ja siis unele kohalikku kristilikku lasteaeda, kus olime üksteise kõrval magamiskottides rivis kui silgud karbis. Kommuuni elu ftw!

DAY 2

Mul on teile vaid üks sõna - Linnanmäki!!!!!!!!

Ja kõik, mis me päevapileti eest tegema pidime, oli kaks 20-minutilist set'i. Päris hea diil või mis? Needless to say, et hääl järgmisel päeval karjumisest ragises. Pärast trammis istudeski oli veel tunne, et kohe peaksime allamäge kihutama hakkama. Kõige naljakam on see, et ma arvasin, et seal on ainult ühed Ameerika mäed. Imagine my surprise. Vahepeal sai ka kesklinna kaubamaja külastatud, kuid olgem ausad, ostlemisest oli asi kaugel, kuna enamus ajast kulus sellele, et leida väljapääs.

Ja mis on üks reis ilma napikateta! Kõik meie väikse armsa WAFi pere inimesed teavad, et WAF ja ajataju pole just kõige suuremad sõbrad. Aga pole hullu - kui WAFi inimesed hilinevad, siis teevad nad seda stiilselt! Seekord siis tormates sadamasse veerand tundi enne laeva väljumist. Beat that! Nii hilinejatel kui nendel, kes sadamasse õigeks ajaks saabusid (including moi) olid närvid ilmselt mitte enam krussis, vaid lausa sõlmes.

Aga all's well that ends well. Laevale me lõpuks siiski jõudsime, ning lisaks kõigele olime tunnistajaks ka imeilusale päikseloojangule. Poleks nii tugevat tuult olnud, oleksin vist istunud terve selle kaks tundi välistekil.

01:00 - Home, sweetness, home.

WAFi inimesed, palun ärge olge enam nii kuradi lahedad!! Niimoodi ei suuda ma teid kunagi jätta.

Peace 'n' shizzle

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx