Ho ho ho!

Dashing through the snow in a one horse open.. aah, fuck it. Või vähemalt selline tunne oli mul 25. detsembri hommikul, kui ma ligi viis tundi järjest tugeva maovalu käes vaevlesin. Glöggi + coca-cola = never again.

Aga üleüldiselt olid jõulud olid täitsa nauditavad. Pika vingumise peale saime endale 23. detsembril siiski kuuse (sest ilma selleta pole õiged jõulud!) ning mulle jäi au see oma maitse järgi ära ehitida. Jõululaupäeval sai terve päeva jõululaulude taustal sööke vaaritada. Oleks muidugi hea meelega ka lauas istudes muusika mängima pannud, kuid telekat oli suure nõudluse tõttu lihtsalt võimatu välja lülitada. Miks on nii, et peres ei suudeta kasvõi ühte päeva ilma telekat vaatamata mööda saata? Kas tõesti saab vestlusi arendada vaid parajasti eetris olevatest filmidest ja saadetest? Vot just sellepärast polegi mul midagi selle vastu, kui elekter vahel ära kaob. Sest siis vähemalt ei saa iga pereliige vastavalt arvutisse või teleka ette põgeneda, vaid on sunnitud koos olema. Kõige naljakam on see, et need elektrita õhtud/päevad on tavaliselt kõige mõnusamad. Kõik leiavad midagi koos teha ning on rõõmsad. Niimoodi võiks alati olla. Vähemalt läks õhtu edenes asi perekesksemaks. Välja sai võetud lauamängud ning nalja sai hiliste õhtutundideni. Pole midagi paremat kui üks ajusid ragistama panev sõnamäng ning kõrvale tass kuuma glöggi (although nii suurtes kogustes ma seda enam küll kunagi tarbida ei julge).

Jõulukinkide koha pealt nii palju, et otsustasin see aasta teha kingi kogu perele - sellesama sõnamängu. Kuna minu jaoks ei seisne jõulud ammugi enam kinkides, siis leidsin, et ei tasu üle pingutama hakata. Ema mul kurtis mõned päevad tagasi, et jõuludest on tema jaoks see lapsepõlves eksisteerinud maagia ammu kadunud. Kuid jõuludel ei olegi ju oluline maagia, vaid pere, ja koosviibimine, ja üksteise hindamine. That's what it's all about! Ja seda ei tohi kunagi ära unustada. Loodan, et kõigil olid mõnusad pühad ning et uus aasta toob endaga kaasa veel värvikamad ja põnevamad ajad!

Love and peace, yo.

 

The dog days are over

Häbi. Häbi. Häbi. Häbi. Häbihäbi. Häbihäbihäbi. Häbi. 

Nüüdseks on vast kõik aru saanud, et mul on.. häbi. Häbi sellepärast, et ma niiiii pikka aega siia kirjutada jõudnud pole. Ja ometi on niiiii palju juhtunud.

Kõige tähtsam uudis on vast see, et holy fckn god, I have a job!!!! 

Teie ees on Laseringi plaadi- ja videopoe töökollektiivi uusim liige. Ehk teisisõnu - maailma lahedaim klienditeenindaja. Ever. Lisaks sellele, et minu tööks on terve päev muusikaga kokku puutuda (mis on ilmselgelt jube!), on mul ka mõnusad töökaaslased. Ei teagi kumb raskem on, kas 9 tundi järjest jalul olla või päev otsa sarkasmi tulistada. Igav seal igaljuhul veel hakanud pole.  

Teine (ja sugugi mitte vähem tähtis) saavutus oli jala välja väänamine. Jeeeee! Vähe sellest, et kevadel omaenda 20. sünnipäeval parema jala pahkluu murdsin, väänasin ma nüüd Tauri 20. juubelil oma vasaku jala ka välja. Järeldus: Kristina ja sünnipäevad lihtsalt ei sobi kokku. Tooliga üles loopimisel ja tantsimisel on nüüdsest veto peal. Scratch that. Toole võin ma vältida, aga tantsimisest ei loobu ma iial.

See ya later, alligators!

Pöfftastic

PÖFF võib küll juba läbi olla, kuid sealt saadud filmielamused on mul sama värskelt meeles kui eilne päev! (tavaliselt oleks siin naerukoht, kuid filmide peale on mul tõesti üllatavalt hea mälu)
 

Esimene kahest filmist, mida vaatamas käisin, oli Never Let Me Go. Lugu futuristlikust ja utoopilisest ühiskonnast, kus organidoonorluse eesmärgil kloonitud inimesed pole sugugi ebatavaline nähtus. Hoolimata selle filmi fiktsionaalsest taustast on rõhk aga hoopis draamal. Olulisim mõte, mis minu arvates sellest filmist  läbi kumab on see, et klooniks olemine ei tähenda tunnete puudumist. Ka neil on hing. Ka nemad tunnevad rõõmu. Ka nemad tunnevad valu. Ka nemad armastavad. See lugu on ideaalne näide sellest, kuidas maailm toimiks siis, kui inimesed üksteist enam inimlikult ei kohtleks. Ehk siis kahtlema peaks hakkama hoopis inimese enda hinge olemasolus, mitte vaid klooni omas.

Mõte inimeste kloonimisest ja nende kasutamisest organidoonoritena kuni nad aeglaselt ja valuliselt surevad on küll õõvastav, kuid minupoolne respekt samanimelise raamatu autorile Kazuo Ishiguro'le, kes kloonimise ideele niivõrd originaalselt läheneda oskas, et see film isegi mind vaatama kutsus. Kui see oleks action või sci-fi võtmes kirjutatud, siis poleks see mu silmini ilmselt kunagi jõudnud, aga draamaga tabas ta küll kümnesse.

Teist filmi, nimega That Evening Sun, saaks mõningal määral saaks isegi Never Let Me Go'ga võrrelda, kuna mõlemad räägivad sellest, kui raske on kaotusega leppida ning eluga edasi minna. Hallipäine Hal Holbrook  tegi vaatamata kõrgele eale suurepärase etteaste. Eriti mõnusaks tegi selle kinoelamuse veel asjaolu, et seanss Kosmose väiksest saalist Coca Cola Plaza A.le Coq-i sviiti tõsteti. Karta on, et kasutasin juhust ja tõmbasin end suures tugitoolis mõnusasti kerra. Väga sümpaatne indie film.

Ja lõpetuseks üks pöffiväline film, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta - Shutter Island. Üks muljetavaldavamaid psühho-thrillereid, mida siiani näinud olen. Ma armastan filme, mis suudavad mind kogu aja ootusärevuses hoida ning mille lõppu ette ennustada ei oska. Kõik, mis ma ütlen on see, et tahaks juba näha, mis filmirolli Leo järgmisena vastu võtab, sest viimasel ajal on ta valikud laitmatud olnud!

Heade filmide terviseks!