Kui keegi juba varem ei teadnud, et Ryan Gosling on mu lemmiknäitleja, ideaalmees ning hero, siis pärast selle postituse lugemist ei tohiks kellelgi enam vähimatki kahtlust olla. Ta väärib igasugust talle osaks saavat tähelepanu. See mees lihtsalt ei lõpeta oma publiku üllatamist.
Lugesin küll juba varem
Drive'i kohta juba häid arvustusi ning olin üpris uudishimulik, kuid see, mille osaliseks ma seda filmi vaadates sain oli enam, kui oleksin oodanud. Seda nimelt sellepärast, et ma ei oleks uskunud, et ükski action film kunagi mu lemmikfilmide hulka oma tee leiab. Ometi aga nii juhtus.
Drive, mis põhineb samanimelisel neo-noir romaanil, räägib mehest (Ryan Gosling), kes on päeval kaskadöör ja autoremondilukksepp ning öösel autojuht, kes kurjategijatel sündmuskohalt põgeneda aitab. Tal ei ole nime, teda teatakase vaid kui meest, kes sõidab. Ühel päeval aga armub ta oma naabrisse (Carey Mulligan) ning satub seejärel sündmustekeerisesse, millest on raske eluga välja tulla. See ekraaniteos viis minu jaoks action-filmid täiesti uuele tasandile. See on film, mis erinevalt paljudest teistest sama žanri esindajast paneb rõhku ka karakterite väljaarendamisele. Nagu Gosling ütles, režissöör Nicolas Winding Refn julgeb riske võtta ning see ongi see, millele see film kokkuvõttes oma edu võlgneb.
Drive on kui tundeline draama ja pingeline actionfilm ühes; kooslus, mis tihtipeale ilmtingimata ei toimi, kuid siinkohal edu saavutab. Kõik need aegluubis stseenid kombineerituna reiki healing muusikale saranavate lugudega lihtsalt mõjuvad. Isegi vägivaldsed stseenid (ja uskuge, mind neid on palju ning need on julmad) on tänu oma tõetruudusele head. Seda on küll imelik öelda, kuna tegemist on ju ikkagi kellegi tapmisega, kuid nii ta on.
Mainimata ei saa jätta ka näitlejate tööd. Ryan Gosling on oma rollis lihtsalt fenomenaalne. Järjekordne teistsugune ja väljakutsuv roll ning suurepärane ümberkehastumine. Ma mäletan, ta rääkis ühes intervjuus, et see on tema 'hero' movie. I couldn't agree more. Ta on küll technically kuritegude kaasosaline ning saadab filmi jooksul üsna verdtarretavaid tegusid korda, kuid vaatamata kõigele on ta kangelane. Tema tegelane ütleb küll filmi jooksul vaevu kolm sõna, kuid ometi on ta intrigeeriv. Kõige huvitavam on minu arust see, kuidas Ryan oma rollideks valmistub. Kui
Blue Valentine'i ajal elas ta samas majas ja sama eelarvega nagu tema filmi peategelane, siis selle filmi võtteplatsil ehitas ta näiteks auto ise nullist uuesti kokku. Uskumatu, kui pühendunud üks näitleja olla võib. Ta mitte ainult ei näitle, vaid kehastub täielikult ümber oma tegelaskujudeks. Nagu Ryan ise ühes intervjuus ütles, ta ongi kõik need tegelased, keda ta filmides mängib; lihtsalt mõne rolli jaoks tuleb teatud osasid endast maha keerata ning teisi rohkem esile tuua. Samuti meeldib mulle tema juures ta alandlikkus ja tagasihoidlikus. Mees, kes ennast ise väga atraktiivseks ja tohutult andekaks ei pea, on vaid selle võrra veel atraktiivsem ja ta talent selle võrra hinnatum. Ootan juba huviga
Ides Of March'i. Senikaua aga lahutan meelt tema vanemate filmidega, millest kaks on mul juba ootel.
Ja lõpuks tuleb mainida ka filmi soundtracki, mis on sama hea kui film ise. Selle autoriks on Red Hot Chili Peppersi trummar Cliff Martinez ning iga track sobib iga
Drive'iga nagu valatult.
Enjoy le awesomeness:
No comments:
Post a Comment