Shiny happy people

Üleeile oli uskumatult hea päev. Tõesti oli. Toredad sõberid, suurepärased tasuta kontserdid, põnevad uued tutvused ning vaatemänguline äikese ja päikese heitlus on vaid mõned selle päeva märksõnadest. Spontaansus pole kunagi varem end paremini ära tasunud.

Kohe pärast tööd ehk veidi peale nelja seadsin sammud Greta juurde. Greta kapis sobratud, kleit laenatud ja küüned värvitud, suundusime Lauluväljakule, kus leidis aset viimane Bändcämp festivali eelkontsert. Murul pikutamine, kohtumised vanade hääde sõpradega, chill atmosfäär, hea akustiline muusika - mida veel tahta! Kui tuju oli juba enne sinna saabumist hea, siis kohapeal olles tõusis see lausa taevakõrgustesse. Kõik olid nii sõbralikud! Kõik olid nii positiivsed! Ja ma sain selle õhtu jooksul üllatavalt palju komplimente. Ju siis annab asjaolu, et mul viimasel ajal nii hästi läinud on, silmadesse mingisugust sõnuseletamatut sära. Ning peale selle, et head muusikat kuulda sain, tegin ka kahe esinejaga tutvust - üks britt, üks austraallane (bändist Garden of Floyd). Esimene neist, Sean, oli meeleldi nõus mulle mu lõputöö jaoks intervjuud andma. Kuna ta on peale britiks olemise ka väga osav kitarrist, siis ma kahtlustan, et meil tuleb juttu muustki kui intervjuud puudutavast. Igaljuhul kõik, kes tahavad head klassikalise rock'i ja blues'i vahepealset muusikat kuulata, minge kindlasti pühapäeval Euphoria hostelisse, kus härrasmehed ühe kaasahaarava ja energilise kontserdi plaanivad anda. Jonathani mitmekülgne vokaal kombineerituna kitarrihelidega peaks iga muusikat hingava inimese sees midagi äratama. Äärmiselt intrigeeriv duo. Ootan juba huviga Seaniga vestlemist!

Pärast vapustavale päikseloojangule tunnistajaks olemist oli aeg Piritalt vanalinna suunduda. Teirit, Oliveri ja Janetit oli ju vaja kenasti heade soovidega Londonisse ära saata! As if my day couldn't get any better, nägin nende ärasaatmispeol veel hulka toredaid sõpru! Kallistasime, vestlesime ja kuulasime kõik koos head muusikat. Meeletult suure positiivse laengu sai kätte! Ei olnud ühtki momenti, kus ma oleks end kurva või väsinuna tundnud. Olgugi, et olin eelmisel öösel saanud vaid 4 tundi magada ning pikk tööpäev seljataga oli. Suurepärane seltskond! Kahju ainult, et niivõrd vara lahkuma pidin, aga järgmisel päeval oli ju vaja elusana tööle jõuda. Vahel ehk ongi parem peo tipphetkel  lahkuda - niiviisi jääb kogu elamus positiivsena meelde. Isegi öine jalutuskäik Maria juurde läbi vihmaste Lasnamäe tänavate oli kuidagi meeldiv. Teisisõnu päev, mis pikaks ajaks (kui mitte terveks eluks) mällu salvestub.

Nüüd ootab mind ees Viljandi Folk. Olen nii folgi kui ka Viljandi neitsi nii et tõotab tulla huvitav nädalavahetus. Kaaslasteks ikka omad ja armsad koogikad, kes mind seal juba ees ootavad. Kui eelmisel aastal jätsin töö pärast minemata, siis seekord ei kavatse ma millestki ilma jääda. Loodan, et need kaks päeva tulevad vähemalt sama huvitavad kui esmaspäev ja teisipäev Siimu juures, kus kõik end hästi tundsid ning olenemata sellest, kas tarvitati alkoholi või mitte, päevavalges täie energiaga tantsu vihtusid.

Alkoholivaba lõbu terviseks!

Beautiful people

Oleme sõpradega viimasel ajal nii palju filmiõhtuid teinud, et võime endid varsti juba parajateks filmigurudeks nimetada. Leiame mitme peale kokku alati mingi variandi, mis kõigile sobib. Viimati nähtud linateoste sekka kuuluvad näiteks Butterfly Effect 3, American Psycho, The Prestige ja Little Miss Sunshine. Meie filmiõhtute juures meeldib mulle aga kõige rohkem, võibolla et enam kui filmid ise, asjaolu, et saab koos sõpradega lõbusalt aega veeta. Seega ei pane ma seekord rõhku mitte filmidele, vaid sellele kuidas mu nädalavahetus möödus. Ning möödunud nädalavahetusel olin ma täienisti sõprade päralt.

Reedel tegime korraliku filmiõhtu. Vaatasime ühe õhtu jooksul ära lausa kaks filmi - The Prestige ja Little Miss Sunshine; mõlemad head, viimane veidi parem kui teine. Pärast järjekordse väsitava töönädala lõppu oli jumalik koos sõpradega maha istuda ning avada üks väljateenitud väike õunasiidri pudel. Esimene film venis veidi pikale. Ei oskagi täpselt öelda, kas rahutust põhjustas too 30-kraadine põrgukuumus või väsimus, aga keskenduda ma sellele filmile igatahes ei suutnud. See muidugi ei tähenda, et see film halb oleks olnud, vastupidi, väga huvitav tundus. Pärast kerget suplust jões olin taas valmis end arvutiekraani ette sättima, seekord siis Joosepi, mitte minu juures. Ning selle filmiga tabasime küll kümnesse. Little Miss Sunshine oli ideaalne film koos seltskonnaga vaatamiseks. Sundance filmifestivalil osalenud filmid on minu jaoks alati kaemistväärt olnud ja see linateos ei olnud siinkohal erand. Üle pika aja üks tõsiselt humoorikas komöödia. Naersime mõne koha peal ikka täitsa südamest. Koomilised situatsioonid, tabavad dialoogid ning väga sümpaatsed ja värvikad tegelased. Ühesõnaga kõigist nimetatud filmidest meeliköitvaim.

Kuna aga kõigil hakkas filmidest tasapisi koppa ette viskama, otsustasime laupäeval lauamängude kasuks. Veetsime terve õhtupooliku Steni terrassil Imagot ja Focust mängides. Loomulikult suutsin ma pea et terve topsitäie jooki kaartide peale maha ajada. Täiesti kogemata. Loomulikult. Hiljem kolisime külma eest siseruumidesse, kus sai, veiniklaas kõrval, mängitud nii piljardit kui ka pokkerit. Tundub, et hakkan viimases iga mänguga osavamaks muutuma nii et hoidke eest, mehed! Uni pärast klaasikest veini tuli kah päris magus nii et lasin kenasti hommikuni (loe: lõunani) välja. Kokkuvõttes igati väärt kaks puhkepäeva ja palju positiivset energiat uude nädalasse!

Olge ilusad!

Wash your winky!

Hoidke alt, sest siit tuleb midagi eriti filmist. Seekord siis 2011 eri. Täitsa juhtumisi. Suvi on kinode külastamiseks ideaalne aastaaeg, ma ütlen teile. Nii et marss kinno!

Käisin mõni aeg tagasi Solarise kinos sci-fi põnevikku Super 8 vaatamas. Kõik, millele mu valik toetus, oli väike sisuülevaade ning Rotten Tomatoes'i kõrge skoor. Tundub, et valik õigustas ennast, sest kuigi film oli hoopis teistsugune kui ette kujutasin, sümpatiseeris see mulle väga. Esiteks hämmastas mind lapsnäitlejate näitlemisoskuse tase, mis oli üllatavalt hea. Teiseks meeldisid mulle eriefektid. Mõned küll väidavad, et see rongiõnnetuse stseen oli pisut ülepingutatud, kuid minu jaoks oli see filmi kõige muljetavaldavam minut (ilmselgelt annab meeste seltskonnas viibimine tunda, sest kokkupõrked pole minus kunagi varem nii palju elevust tekitanud). Olgu, ma tunnistan, et see on suhteliselt ebareaalne, et üks maastur nii suurt kahju tekitada võiks, kuid see lummav lendavate vagunite vaatemäng sai minu puhul loogikast võitu. Super 8 on kindlasti üks neist filmidest, mis kinos palju efektsemana mõjub, esiteks kuna helisüsteem on juba palju vägevam. Arvutist vaadatuna polnud rongiõnnestus pooltki nii vaatemänguline. Kuna ma läksin seda ilma suurtemate eelteadmisteta vaatama, siis soovitan teilegi sama. Kui oled sci-fi ja thrilleri fänn ning hindad ka korralikult muigamapanevat huumorit, siis Super 8 on oma piletihinda väärt. Kinoelamust tegi veel mõnusamaks asjaolu, et saalis olid vaid üksikud inimesed ning see loomulikult tähendab seda, et istuda sai kõige mugavamates poosides, kasvõi täielikult kerra tõmmatuna.

Veel köitis mu tähelepanu üsna värske sci-fi thriller nimega Source Code. Keeruline idee, rahuldav teostus ning korralik 'wtf'' moment lõpus ehk nagu üks kriitik Rotten Tomatoes'i lehel tabavalt võrdles: Groundhog Day meets Inception. Kes mõlemat filmi näinud on, teavad millest ma räägin. Lugu keerleb kapten Colter Stevensi (Jake Gyllenhaal) ümber, kes kaasatakse tema teadmata programmi, mille eesmärgiks on jälile saada Chicago rongipommitajale, hoidmaks ära edasisi rünnakuid. Loomulikult ei kasutata tavapärast lähenemist, vaid uudset 'lähtekoodi' ideed, mis annab kapten Stevensile võimaluse elada läbi ühe rongis viibinud mehe elu viimased hetked. Iga kord on tal aega täpselt 8 minutit enne kui ta sealses paralleelmaailmas surma saab ning iga korraga jõuab ta lähemale pommitaja paljastamisele. Lisaks maailma päästmisele üritab kapten ka paralleelselt salajasest missioonist sotti saata ning oma asukohta välja selgitada. Filmi idee ehk lähtekoodi concept on nii huvitav, et ainuüksi mõte sellest suudaks ekraani ette naelutada. Lisaks saab karismaatiline Jake Gyllenhaal pinge ülevalhoidmisega erakordselt hästi hakkama. Põnevus säilib kuni viimaste minutiteni nind järelmõju lahtimõtestamiskatsete näol kestab samuti omajagu aega. Teisisõnu vägagi vaadatav film.

Ning mis oleks üks filmiblogi ilma karmi (kuid õiglase) kriitikata. Seda lennutaksin seekord Russell Brand'i komöödiafilmi Arthur pihta, mis oli Snoozefest 2011. Kuigi ma armastan Russell Brandi ning ta huumorimeelt, pean tõdema, et selles filmis see lihtsalt ei toiminud. Olgugi, et tema lapsemeelne karakter Arthur on väga sümpaatne, filmi mainet see siiski päästa ei suutnud. Storyline on hollywoodlikult odav ning teostus samavääriliselt igav. Tegemist peaks olema komöödiafilmiga, kuid ometi naersin ma terve filmi peale kokku vaid paaril korral ja need olid ka need samad naljad, mis traileris muigama panid (PS. wash-your-winky nali oli üle prahi!). Eelistaksin iga kell Get Him To The Greek'i Arthur'ile, sest esimeses mõjusid Brandi naljad palju asjakohasematena. Filmi au ei suutnud päästa ka kõik need suured A-listi nimed, kes linateoses oma etteaste tegid (kuigi ma usun, et neil oli väga lõbus seda filmi teha). Ühesõnaga, minu jaoks oli Arthur ajaraiskamine (huvitav kas 1981 aasta variant on parem?). Ja mõelda vaid, et ma veel ootasin seda filmi põnevusega. Vähenõudlikumale vaatajale vast kõlbab, kuid mulle siiski mitte. Loodan, et Russell tuleb järgmine kord millegi paremaga välja. Seniks aga piirdun tema stand-up comedy showde vaatamisega, mis on lihtsalt geniaalsed!

Täna lähen lõppude lõpuks ka Potteri viimast osa vaatama. 3D! Küll te pärast kuulete, kui mitu pisarat ma filmi jooksul valasin.

Järgmiste filmimulinateni!

What a wonderful world

Eile otsustasin lõpuks julguse kokku võtta ning oma kondid pööningule vedada. Päris keeruline oli  veenda kedagi endaga kaasa tulema, sest ükski meie pere liige  ei kipu eriti sinna kogu selle tolmu, ebastabiilse pinna ja no muidugi väidetavate kummituste pärast minna. Siiski õnnestus mul Maire nõusse saada ning mingi aja pärast oli ka ema sellele mõttele juba vähe vastuvõtlikum. Leidsin üles kastid, mida olin Mustamäelt ärakolimisest saati ehk põhimõtteliselt üle kümne aasta taga otsinud. Milline nostalgia! Panin taustaks mängima kõige vanemad lood, mis arvutisügavustest leidsin ning veetsin terve õhtu kõiki oma lapsepõlve asju uurides-puurides.

Neist kastidest tuli välja ikka igasugu geniaalsusi.  Ühest näiteks avastasin terve karbitäie Kinder Surprise üllatusmuna mänguasju, hulga Barbie katalooge ja kunagi ammu-ammu (kurat teab kust) korjatud kivid, teisest ärakuivanud plastiliini junnid, iidsed joonistused, isetehtud lauamängud ning vana hüppenööri. Kõige huvitavamate leidude seas olid mu kuulikeste ning kommipaberite kollektsioonid. Siin tuleb esile selge vahe tolle aja lapse ning tänapäeva lapse vahel. Ei olnud meil arvutit ega mingi ajani telefonigi, seega pidi leidma muud tegevust. Ja ega ma vist polnud normaalne laps ka. Ei tea just paljusid, kes korjaks kõiksugu kommipabereid või väikseid kollaseid püstolikuulikesi. Tuleb vist õnnelik olla, et vähemalt ei tegelenud ma pahandustega. Igaljuhul mõtlesin, et sorteerin sellest kommipaberite hunnikust Kalevi omad välja ning saadan neile postiga väikse flashbacki minevikust. Saavad ka naerda. Rääkides naljadest, veel üks naljakas asi, mida kunagi tegin, oli emale kirjakeste saatmine. Leiutasin emale riidekapi ukse peale postkasti meenutava suure ümbriku, kuhu igal hommikul mingi kirja sisse pistsin. Leidsin üsna mitu sellist kirjatükki üles. Uskumatu fantaasia. Aga vähemalt kirjutasin iga kirja lõppu emale, et armastan teda, ja seda pole kunagi liiga palju öeldud. Tore teada, et olin väiksena palju ekspressiivsem kui nüüd.

Tulles leidude juurde tagasi, eriti õnnelikuks tegi see, et oma 1.-6. klassi koolipäevikud üles leidsin! Puhas huumor. Juba esimese klassi päeviku järgi võis näha, et numbrid polnud just mu tugevaim külg, sest halvemad hinded olid mul ainult matemaatikas. See-eest inglise keeles sain alati kiitusi, mida (tuleb tunnistada) oli päris meeldiv lugeda. Samuti sain teada, et murdsin juba teises klassis ehk 8-aastasena oma näpuluu. See ongi see kurikuulus insident, mis mind palle pelgama pani. Pole siis ime, et ma edaspidi nii kartlik olin, kui mind vaest väikest tüdrukut juba nii noorena vigastati! Välja tuli ka mu Barbie pinal, mille üle mäletatavasti kunagi väga uhke olin, ja sada muud asja, mille olemasolu ma totaalselt ära unustanud olin!

Osa asju läks muidugi prügisse, näiteks vanad äralagunenud kunstiprojektid ja McDonald'si lasteeine karbid (DON'T ASK, god knows why I kept that pile of crap). Kõige tähtsamad ning alleshoidmist väärt asjad leidsid endale aga puhtas ja sitikatevabas kastis uue kodu. Loodetavasti leian kunagi kõigile oma memorabilia esemetele pappkastide asemel korraliku panipaiga. Seniks aga seisavad kõik vanad kleepsualbumid, sõbrapäevikud, kirjad, kunagised prillid, üks viieline füüsikatöö ja muu mäletamistväärt kraam kenasti kappi ärapeidetuna. Sodist peab vabanema, kuid erilise emotsionaalse väärtusega asjadest tuleb kümne küünega kinni hoida.

Olge rõõmsad x

 

I'll be there for you 'cause you're there for me too

Esimene töönädal ootamatult seljataga, uus juba algamas. Tuleb välja, et aeg lendab ka siis kui lõbus ei ole. Nädalavahetuse kohta ei saa aga sama öelda, sest aeg lendas ja lõbus oli kah!

Lendasin reedel praktiliselt kohe pärast tööd sõpradega ujuma, ja mitte randa, vaid kanalisse. Nii mõnus jahutus pärast sõitmist bussiga, millel puudus igasugune õhutussüsteem. Kuna jõevesi oli üllatavalt puhas ning ükski kala mu teele ei eksinud otsustasin, et on ohutu teinekordki sinna ujuma minna! Õhtu poole korkisin sõprade seltsis lahti mõned värskendavad siidripudelid ning leidsin end lõpuks mänguväljakul keksu mängimas. Poleks uskunud, et selline mäng ka 22-aastasena nii lõbus olla võib. Elagu lapsepõlverõõmud!

Laupäeval käisin vanal klassiõel Marial esimest korda uues korteris külas. Kohal olid ka Niks ja Madli ehk üle pika aja girls night in. Igaüks varus natuke sööki ja jooki ning nii see õhtu meil mööduski: rääkisime juttu, tõmbasime vesipiipu ning mängisime aliast. Ja juttu jätkus hommikuni nii et magama saime alles kella viiest. Nii hea oli üle pika aja neid kõiki näha. Ma leian, et vanu häid sõpru ei tohi unustada ka siis kui uued peale tulevad ning üritan usinasti selle põhimõtte järgi elada.

Elagu uued ja vanad sõbrad!

Winter, spring, summer or fall

Mõned inimesed ei muutu vist kunagi. Seda heas mõttes. Veetsin mõned päevad tagasi terve õhtu Liisiga mööda linna ringi konnates. Käisime söömas, šoppamas ja üleüldse kõige üle muljetamas - polnud ju nii pikka aega korralikult maha istunud ja rääkinud. Ja räägitud sai tõesti kõigest, või vähemalt kõigest tähtsast: töödest, tegemistest, söögist, sõpradest, meestest ja muusikast. Ühesõnaga veendusin, et tegemist on ikka selle sama armsa Liisiga, kes varemgi. Tegelikult ütles sisetunne mulle juba algusest peale, et see tüdruk ei kao mul kuskile. Vahel ju on nii, et kuulsus lööb pähe ja selle tagajärjel jäävad sõbrad unarusse. Hea, et tema puhul sellise tegelasega tegemist pole, vaid kellegagi kellel süda õige koha peal on.

Cheers, mate.

Last Friday Night

Eelmisel reedel sai esimest korda sel aastal telkimas käidud. Või minu puhul esimest korda üle viie aasta. Ma ei ole küll endiselt telgis magamise fänn, kuid lõkke ümber hiliste tundideni sõpradega istuda võiks ma iga kell!



Telgid said püsti pandud Neeme randa, et saaks ikka aeg-ajalt end merevees jahutada, kuid nii mul kui ka mõnel teisel ei tulnud ujumisest midagi välja, kuna vesi osutus uskumatult külmaks. Poisid siiski kastsid end vette, kuid seda valju kirumise ning roppuste saatel. Vee testimisele eelnes ja järgnes lõputu võitlus kärbseparvedega, kes meid vaeseid telkijaid igast ilmakaarest ründasid, nii et veetsin esialgu rohkem aega rannaäärel kui laagriplatsil, sest seal oli kärbseid tunduvalt vähem. Huvitav, et isegi putukamürk neid eemale ei peletanud. Igatahes ütleme nii, et ka kärbsed olid omajagu roppuste sihtmärgiks.

Õhtu edenedes rahunesid aga nemadki.  Lõpuks sai põlema ka lõke. Nalja, naeru, huvitavaid vestlusi ning alkoholi jätkus hommikuni. Võtsin ühel hetkel isegi ette pikema jalutuskäigu mööda rannaäärt, jalad vees ning Bon Iveri muusika kõrvus. Tagasi pöördudes olid kõik juba vaikselt väsinud ning nii peagi otsustatigi end telkides kerra keerata. Kuna aga teadsin, et ei suuda niikuinii telgis korralikult magada, siis läksin öösel kõigi oma kodinatega koju. After all, see oli ju kõigest 6 km kaugusel, ning mõte oma suurest ja pehmest voodist tundus palju parem kui kõva maapind ning kimbutavad sääsed.

Ning jumal tänatud, et ma seda tegin, sest muidu ei oleks ma mingil juhul suutnud järgmisel päeval ärkvel püsida. Ja ärkvel püsida oli vaja, sest Siim sadas juba kella ühe paiku mu tuppa sisse ning vedas uuesti randa.

Mis siis järgmiseks ette võtame, sõbrad?