Give up the ghost

My friend, my love, it's over

I'll never be the same

These are the words I thought 

but 

I never got to say

I'm sorry that I missed it

and did not want to see

the way that you had drifted

so far apart from me

I'm sorry that you felt like

you could not come to me

I'm sorry that you lied

and 

I'm sorry I believed

I'm sorry how it ended

and that it made you cry

but most of all I'm sorry

I never said goodbye

You can always come back home

Kui pean õue minnes saapad jalga tõmbama ja veidi rohkem kihte selga võluma, siis tean, et sügis on saabunud. Pärast sellist tegusat suve ei ole mul isegi kahju, sest jõudsin teha kõike, mida plaanisin ja kõike, mida ei plaaninud. Kui ma tavaliselt suvel oma laiskuse tõttu mitte kuskile ei jõua, siis sel aastal ületasin end igati ja külastasin kolme puhkusenädala jooksul lausa kolme väga toredat paika - Hiiumaa, Saaremaa ja Pärnu.

Esimese linna kohta ütlen nii palju, et Pärnu on tõesti oma suvepealinna tiitli vääriline. Neil päevil, mis ma seal veetsin, aeg justkui peatus. Kellelgi polnud kuhugi kiiret, keegi ei tundunud kurb ega ükskõikne ning inimesed lihtsalt kulgesid ühest hetkest teise, nautides head sööki, head seltskonda ja head ilma - ühesõnaga võttes ühest suvepäevast kõike, mida on võimalik võtta. Sain nende kolme päeva jooksul Pärnu rannas ujuda ja siidrit juua, jalad oma lemmiktennistes villi kõndida, Steffani pitsat ja Caesari salatit süüa, öösel linna peal valeliku GPSi järgi ära eksida ning Greta ja Tõnise juures kodust grillliha mekkida, nilbeid lauamänge mängida ja üleväsinuna pisarateni mittenaljakate laulude üle naerda. Tol pühapäeval, kui ma bussiga taas Tallinna poole tagasi sõitsin, oli esimene kord, kui ma tõesti ei tahtnud koju minna. 

Hiiumaa oli nagu alati - maagiline! Suutsin seekord väärtustada isegi perega koosveedetud aega. Eriti mõnusaks harjumuseks kujunesid meil ühised hommikusöögid tädi Valli köögilaua ümber, kuid äärmiselt nauditav oli ka ühel õhtul magusa veini saatel ema ja tädi Valli lapsepõlvelugusid kuulata ning oma vanavanemate ja isegi isa kohta uusi fakte teada saada. Sain ka Hiiumaal ise autot roolida ja Kaluripäevadel hiigelsuurte kalalaevade pardal ringi uudistada. Sellest hoolimata oli reisi parimaks osaks siiski Hiiumaa rannapidu. Peoeelne suplus rannapaargus ning eriti toredate tegelastega seiklemine Kärdla linna peal tegid sellest ööst ühe selle suve maagiliseima. Oh seda naeru, sarkasmi, kraavi kukkumist, siniseid silmi, pitsa söömist ja muidugi ostutšekile inproviseeritud intrigeerivat luulet. Isegi purjuspäi praamisõit koju oli täis ootamatusi ning rõõmsaid taaskohtumisi öiste kaaslastega. 

Selle aasta teine rannapidu, millest osa võtsin, toimus Saaremaal, Mändjalas. Piletid said ostetud juba mitu kuud varem, et teha minek võimalikult kindlaks. Kui enamik sõpradest said auto peale, siis kolm lonerit alustasid oma teekonda Muhumaale hoopis bussijaamast (Muhumaal oli Siimu maakodu, kus enne õigesse peokohta jõudmist leidis aset väike soojenduspidu). Juba järgmisel hommikul võtsime ülerahvastatud autodes suuna Saaremaa poole. Saime teel sinna kõhud kõveras oma positsioonide üle autos naerda (kujutage ette kolme inimest tagaistmel ning ühte nende jalgade peal isteme vahel lamamas), naistega Kuressaares kaltsukaid reidida ja hiljem oma väärtuslike kaltsukaleide täis kottidega kultuurses restoranis pastat süüa. Kuna tegemist oli eriti toreda seltskonnaga, kellega autot jagasime, siis jõudsime kõik Mändjalasse õnnelike ja naerusuistena. 

Kui enamikule külastajatest jäi Saaremaa rannapeost meelde eelkõige ossitümps ja purjus inimesed, siis mina mäletan hoopis teistsuguseid asju. Seda lõputut telkla ja peoala vahel sõelumist, mille vahemaaks oli küll 200 meetrit, kuid mille läbimine võttis iga kord aega rohkem kui pool tundi. Ma mäletan neid toredaid inimesi, keda alati sellel teelõigul kohtasin, sealhulgas Margust ja Jack Danielsit. Mäletan seda, kuidas meie poisid liitusid suvalise paariga rannajoonel, kes vastamisi kätekõverdusvõistlust korraldasid ja sellest massiürituse tegid. Mäletan kuidas me tantsupõrandal "saagi käima tõmbasime". Mäletan selles väikses rannaäärses majakeses tantsimist. Mäletan oranže päikeseprille. Mäletan, kuidas liiv mu tennistes krudises ja ma lõpuks seda enam tähele ei pannudki. Veetsin seal küll pooliku unega öid, külje all vaid maa ning peavarjuks vaid telk, kuid need olid ühed selle suve nauditavamad päevad. Tagasiteel saime Skrillexi taustal läbi Kuressaare Reijo telefonile järgi sõita, jõudsime eriti bossidena praamile eelisjärjekorras, mängisime jäätee purgiga tõde ja tegu ning tantsisime autos DJ Cammy kaasahaaravate biitide järgi. Tahtsime oma reisi veel nii väga pikendada, et maandusime lõpuks mu aiamaal ja grillisime viimasedki lihad ära. Nende nelja päeva jooksul sai selgeks vähemalt üks asi - iga hea reisi aluseks on hea seltskond.

Nüüd olen aga hoopis neljandas paigas, kuid siin ei kvalifitseeru ma pelgalt turistina ega harva külalisena. Ma elan siin. Jah, täpselt kaks nädalat tagasi sai minust Tartu linna elanik ning ei, ma ei käi siin ülikoolis. Ma käin siin hoopis elukoolis (ja natuke ka keeltekoolis). Iga päev on mul uued ained, uued loengud ja uued õppetunnid nii et saan siin linnas ühte või teistpidi targemaks, kui ma kodust lahkudes olin. Ema võib küll kurb olla, sest milline armastav lapsevanem ei oleks, kuid sellel väiksel linnupojakesel oli viimane aeg pesast välja lennata ning ükskõik kui hirmutav see ka ei oleks, ta on valmis oma tiibu sirutama.

Tartus näeme!

Clarity, peace, serenity

Elu on irooniline. Just siis, kui kõik tundub paika loksuvat, juhtub alati midagi sellist, mis kogu olukorra pea peale keerab. Olen avastanud, et ei suuda enam teatud laule kuulata või teatud pilte vaadata, sest nendega seotud mälestused on lihtsalt niivõrd sügavad, et need tekitavad minus emotsioone, millega ma ei taha või ei ole veel valmis silmitsi seisma. Jah, olulistest asjadest elus on raske lahti öelda. Eriti kui kõik nii kiiresti juhtub, et ei jõua veel õieti seisukohtagi võtta. Elu läheb küll edasi, aga mida teha kõikide nende lahendamata tunnete ja mõtetega, mis sellest ajast õhku rippuma jäid? Ma olen alati uskunud, et kõike on võimalik selgeks rääkida ning alati ka selle põhimõtte järgi toiminud, kuid ometi mitte seekord. Küsin endalt pidevalt, et miks just nii, kuid vastuseks on alati vaikus.

Viimased kuud on olnud korraga nii sündmusterikkad kui sündmustevaesed. Jõudsin vahepeal uuesti kahel jalal käima õppida, tervislikumat toitumist proovida ning isegi rohkem spordiga tegelema hakata. Uskumatu, millise suure elumuutuse üks väike vigastus endaga kaasa võib tuua. Täielikult taastumine võtab küll aega, aga mul pole kunagi rohkem motivatsiooni olnud. Rattasport, vesi ning juurviljad on nüüd minu igapäevaelu lahutamatu osa. Samuti jõudsin kuu aega tagasi 24. aastaseks saada. See oli muide üheksa aasta jooksul esimene kord kui ma sünnipäevapidu ei korraldanud ning ma ei kahetse oma otsust hetkekski. Kes tahtis mind isiklikult õnnitleda, sel oli selleks võimalus. Kes ei tahtnud, see lihtsalt ei tahtnud. Vähemalt oli see aasta teistsugune kui eelmised. Sain sünnipäevale eelneval õhtul oma kahe tüdrukuga hostel Euphorias jämmimas käidud ning õigel päeval järgmise hommikuni huvitavatel teemadel vesteldud.

Kolmas suurem sündmus oli mandlioperatsioon, mis sai pärast mitut kuud edasi lükkamist 13.mail lõpuks ära tehtud ning mis osutus imekombel palju valutumaks, kui ma oodata oskasin. Ainuke tõeliselt raske päev oli operatsioonipäev ise, sest verd alla neelata ei tohtinud ning kui mulle öelda, et ma ei tohi midagi teha, siis see on ainus asi millest mõelda suudan. Õnneks olin õhtuks juba paremas vormis ning sain üksinda oma kaheses palatis rahulikult arvutist filme vaadata. Ülejäänud päevad ma lihtsalt ootasin seda meeletut kurgu- ja kõrvavalu, millest kõik internetis kirjutasid, kuid mis mul tulemata jäigi. Kokkuvõttes usun, et kui ma selle operatsiooni tulemusena saan nüüd edaspidi valulike tagajärgedeta külma jooki tarbida, suvel väljas ilma kaelarätita käia ning ei pea pidevalt väikse palaviku käes vaevlema, siis see oli seda väärt. Hoolimata sellest, et mu põlv pidi kaks nädalat trennita olema ning ma ägeda silmapõletikuga traumapunktis lõpetasin - still worth it. Neljas suur saavutus minu jaoks oli esimest korda elus oma laulu esitamine suuremale publikule. Muidugi tuli ette tehnilisi viperusi ja hääle murdumisi ja tuhat teist asja, kuid kui aus olla, siis mind isegi ei huvitanud, et kõik ideaalne polnud. See tunne, mida ma laval olles tundsin end ise kitarriga saates ja enda kirjutatud laulu lauldes, oli kirjeldamatu.

Ma ei tea kas asi on vanuses või milleski muus, aga ma olen selle aasta jooksul palju rohkem tulevikule hakanud mõtlema ning pere rohkem väärtustama. Püüan kodus vastutustundlikumalt käituda ning teiste pereliikmete huvisid ja otsuseid rohkem toetada, maksan kõik oma arved ja kulutused ise kinni ning isegi kogun hoogsalt raha, kuigi ma ei tea veel täpselt mille jaoks. Paljud käesoleva aasta sees asetleidnud sündmused on mind mõistma pannud, et võibolla ma olen liiga kaua valedele asjadele rõhku pannud ja andnud liiga palju energiat sinna, kus seda tegelikult vaja polnudki. Kõik need aastatepikkused suhtedraamad on põhjustanud vaid liigset stressi ja südamevalu ning jätnud mind lõpuks vaid halbade kogemuste võrra rikkamana. Muidugi ma olen tänu sellele sotsiaalsete situatsioonide kontekstis vaimselt kõvasti arenenud, aga kuhu jäid kõik teised eluvaldkonnad? Ma olen nii kaua keskendunud suhetele, olgu need siis romantilised või sõprussuhted, et ma ei tea siiani, mis alal ma karjääri teha tahaksin või mis mind üldse elus õnnelikuks teeb. Kõik see on olnud sekundaarne, kuigi oleks võibolla pidanud olema esmatähtis.

Tõsi on see, et me ei saa kunagi kindlad olla, kas me käitume 100% õieti või teeme millegi suhtes selle ainuõige otsuse, aga me peame õppima end sellega kaasnevast koormusest vabastama. Võibolla oli see viimane emotsionaalne löök ja minu vaikiv reaktsioon just märk sellest, et minu limiit on lõpuks täis. Ma ei viitsi seda suhete pagasit järjekordsete draamadega täiendada. Ma ei jaksa ega taha enam selgitusi kuulata ja koguaeg millegi eest asjatult võidelda. Ma tahan selle asemel teada, mis maailmal mulle pakkuda on, millised huvid ja iseloomujooned võimaldaksid mul tööturul edukas olla, mis tunne oleks elada võõral maal võõraste inimeste keskel ja kus ma kümne aasta pärast olla tahaksin. Ma tean, et ka selle vaimse teekonnaga võivad kaasneda omad raskused ja pisarad, kuid vähemalt on need uutmoodi raskused ja uutmoodi pisarad - midagi, mis hiljem tulevikus end mitmekordselt ära tasuvad. Ma tahan olla iseseisev, ja asjalik, ja aktiivne, ja tegeleda millegagi millesse ma kirglikult suhtun. Ma tean juba kes ma olen, kuid nüüd on aeg järele uurida, mis see on, mida ma õieti elult tahan.

Tuleviku terviseks.

Invincible

Ma teadsin, et tuleb aeg, kus ma oma nina raamatutest välja pistma pean ning oma meeldivalt tuimast ja pohhuistlikust olekust välja olen sunnitud tulema. Aeg asjade üle järele mõtlemiseks. Õnneks või kahjuks, see aeg on praegu, sest üks asi, mida mul hetkel suurtes kogustes on, see on aeg. Jah, ma olen taas mõtlema hakanud - raske on mitte mõelda, kui enamus viimasest neljast nädalast on möödunud üksinda oma toas voodis lebades ja kaks täpselt samasugust nädalat on veel ees. Lükkasin seda aega tahtlikult edasi, arvates, et sealt ei tule midagi head, kuid ma eksisin. Mu järeldusid tulid ja tulevad siiani üllatusena mulle endalegi.

Täna on mu 29. päev karkudel. Imekombel on aeg hakanud jälle kiiremini liikuma, mitte nagu esimestel õnnetusejärgsetel päevadel, kui ma võisin vanduda, et kuulsin iga jumala sekundi tiksumist. Üks. Teise. Järel. Jälle. Jälle. Ja jälle. Huvitav kuidas vaikus võib vahel ihaldatud pelgupaika pakkuda ja lohutada ning teinekord täiesti hulluks ajada. Ma vihkan neid päevi, kui vaikus on kurdistav. Liiga palju tundeid ja liiga palju aega mõtlemiseks. Võiks arvata, et põlvekedra nihestus ja sidemete rebend on iseenesest piisavalt valusad. Isegi ortopeedil oli kaastundlik ilme, kui ma talle oma jutu ära rääkisin. Kuid mis on veel valusam, on see, et päeva lõppedes olen ma üksi. Jah, mul on perekond ja sõbrad ja ma tean, et nad püüavad mind igal neile teadaoleval viisil aidata, kuid päeva lõpuks olen ma ikkagi üksi. Üksi oma mõtetega. Üksi ja hirmunud. Arstide jutu järgi on mul 50% tõenäosus, et praegune vigastus korduma jääb. Muidugi ma saan trenni tehes lihaseid tugevdada ja seda tõenäosust natuke vähendada, kuid arvestades seda kuidas vigastus algselt aset leidis - tantsides - siis ma ei või mitte kuidagi ette näha teist sama naeruväärset situatsiooni, mil see uuesti juhtuda võiks. Ma olen ettevaatlik inimene. Vahel küll piinlikusttekitavalt kohmakas ja suudan isegi omaenda jala taha koperdada, kuid siiski ettevaatlik. Teinekord liigagi. Ning siin ma nüüd siis olen, kolmas jalavigastus kolme ja poole aasta jooksul. Ja mida ma kõige rohkem kardan, ei ole mitte asjaolu, et ma seda võibolla uuesti läbi elama pean, vaid asjaolu, et ma seda võibolla üksi tegema pean. Ma olen viimase paari-kolme kuuga üsna hästi omapäi hakkama saanud. Võib vist öelda, et ma pole kunagi varem vaimselt nii iseseisev olnud. Kuid sellised ootamatud sündmused ja koormavad tagajärjed võivad ka kõige iseseisvamad inimesed kellegi abikäe järgi sirutama panna. Ja seda mitte ainult sõna otseses mõttes. Vahel aitab lihtne käest kinni hoidmine, kinnitamaks, et oled olemas, palju rohkem kui käe ulatamine inimese trepist alla aitamiseks.

Loomulikult, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tänulikumaks. Mu austus nende inimeste vastu, kelle elu ongi päevast päeva selline, on tohutult kasvanud. Pärast sama jala pahkluu murdmist peaaegu neli aastat tagasi õppisin varem iseenesestmõistetavaks pidanud asju tõeliselt hindama ja olen üsna kindel, et hindan neid peale praegust kogemust veelgi enam. Kuid see ei tähenda, et teekond paranemiseni selle teadmise võrra kergem oleks. Läheb nädalaid enne kui taas kõndida saan, kuid enne kui lonkamine lõpeb, pool aastat enne kui joosta saan. Sellest tuleb väljakutse. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Ma tean, et ma saan hakkama, kuid see ei takista mind soovimast, et asjaolud teistmoodi oleksid. Kuigi tuleb tunnistada, et nüüd, kus mul on olnud aega mõelda, olen ka märganud palju asju, mis minu kasuks on toiminud. See oli ju vaid jaanuaris, kui meie kontor kinni pandi ja ma kodust töötama hakkasin. Kodust oma voodist, kust ma praegu vaevata töö tegemist jätkata saan. See oli vaid kuu enne, 25. jaanuaril, kui ma oma sõidueksami läbisin ning load kätte sain ja kuu enne kui ma jälle WAFis laulmas käima hakkasin. Tänu sellele on mul nüüd vähemalt üks kord nädalas põhjus väljas käia, et ma kodus istudes täiesti hulluks ei läheks ning mis kõige toredam - ma olen võimeline end sinna ise sõidutama. Kui varem olid jalutuskäigud mu aeg iseendale, siis praegu on selleks linnasõidud. Mitte päris sama, aga parem kui ei midagi. Vähemalt rooli taga olles ei vaja ma ühegi teise inimese abi. Samuti oli mul plaanis raha kõrvale panema hakata, et endale pärast juhilubade kättesaamist auto soetada. Näib, et mul on nüüd selleks võimalus, sest tänu pidevale kodus olemisele on mu pangakontole juba omajagu raha kogunenud. Elu on täis kummalisi käike, kas pole? Tundub, et isegi kõige selle kaootilisuse keskel võib leida mingisuguseid korrapärasusi.

Kui aga rääkida isiklikest probleemidest ja suhetest teistega, siis olen neil viimasel paaril päeval igasuguste erinevate inimeste ja sündmuste üle püüdnud mõelda ning leidnud end järelduselt, et äkki mul ei olegi vaja nii palju asjade üle mõelda, kui ma arvasin. Äkki mu mõtete vähesus viimasel ajal ei tähendagi seda, et ma probleeme ignoreerin, vaid seda, et mul ei ole tegelikult nii palju probleeme, kui arvasin - et mu elu on lihtne. Seda on imelik öelda, kuid see on tõsi. Kui vigastus välja arvata, on mu elu tagasivaates viimasel ajal tõesti lihtne olnud. Mul on minevikus teab kui palju probleeme asjadest lahti laskmisega olnud - olen üks suurimaid ülemõtlejaid ja -analüüsijaid, keda tean - kuid tundub, et ma olen lõpuks oma tasakaalu leidnud. Saan nüüd aru, et vahel tuleb asi sinnapaika jätta, vahel tuleb olukorda aktsepteerida ja vahel tuleb lihtsalt sel minna lasta. Millegipärast ei osanud ma kunagi arvata, et me kasvame inimestena eluaeg. Uskusin võibolla natukene naiivselt, et inimese mõttemaailm kujuneb täiskasvanuea algusaastate jooksul peaaegu täielikult välja ning siis vaid täieneb aastatega. Kuid tõsi on see, et me muutume koguaeg. Me kasvame asjadest välja, me kasvame inimestest lahku ja me leiame end nii pidevalt võimaluste eest, mida kunagi varem kaalunud pole. Nii et teadvustagem oma tundeid, aktsepteerigem olukorda ja laskem siis kõigel negatiivsel minna. Elu viskab meile kodaratesse piisavalt kive - milleks neid veel ise juurde lisada.

Elutervet mõtlemist!

Some stories aren't black and white

Kes ma olen? Kus ma olen? Kuidas ma siia sain? See on kurb reaalsus, kui avastad üks hetk, et ei tunne enam ennast ära. Sa küll vaatad peeglisse ja näed tuttavaid näojooni, kuid peale selle? Suurt midagi. Ainult tühi kest ja kellegi teise võõrad mõtted. Olen juba pikemat aega enesele kadunud olnud, kuid too moment, kui see mulle täielikult kohale jõudis, ei saabunud kiiresti. Oh ei, see saabus aeglaselt ja hiljem. Palju hiljem. Alles siis, kui ma selle kõva häälega välja ütlesin, sain ma aru just kui kadunud ma olin. Ma ei olnud enam milleski kindel. Ma ei olnud enam mina. Ma kaotasin isegi muusika, ja see oli miski, mis mind siiani kunagi jätnud polnud. Sõbrad, tuttavad, mehed - need tulevad ja lähevad, kuid muusika, ma arvasin, see jääb. Nii et kui ma sellest ka lõpuks ilma jäin, ei tundnud ma enam midagi. Ma lihtsalt olin ja ujusin ühest päevast teise, märkamata mis kell või nädalapäev on. Võiks öelda, et ma jäingi lõpuks oma soovitud talveunne. 

Uputasin end pigem teiste kui enda elusse ning leidsin end peagi inimeste seast, kellest ühelgi nägu polnud - ma hakkasin raamatuid lugema. PALJU raamatuid lugema. Nimelt, ma olen suutnud pooleteise kuuga läbi lugeda üheksateist (kaugeltki mitte nii lühikest) inglisekeelset teost. Mõned head, mõned mitte nii head, ning mõned lihtsalt fenomenaalsed! Arvasin varem, et minust ei saa iial lugejat, kuid tundub, et ma lihtsalt ei olnud seda õiget žanrit leidnud. Nüüd, kus ma selle leidnud olen, ei ole ma kunagi raamatutest ja lugemisest rohkem vaimustuses olnud. Nendest üheksateistkümnest raamatust on eriti erakordsed olnud viis ning ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, kui suurepärased autorid C.J. Roberts ja S.C. Stephens on! Mu absoluutsed lemmikud ja eeskujud juhuks, kui ma ise kunagi raamatut otsustaks kirjutama hakata. Ma olen lummatud teostest, mis mu sisemust vastuoludega ribadeks kiskuda tahavad ning kannatust viimse piirini proovile panevad.

Kui algul oli lugemine mu jaoks pelgalt eneseväljalülitamismeetod, siis ajaga sai sellest hoopis mu eneseväljendusviis (või pigem väljaelamisviis). Tundsin raamatute kaudu seda, mida ei suutnud enam tegelikus elus tunda. Ma võisin reaalselt tunde lugeda. Ükskord lugesin lausa seitse tundi järjest ning paaril teisel korral täpselt nii kaua kuni mul pea ringi käima hakkas ja pilt eest ära kaduda ähvardas. Aga ma olin selleks ajaks lugemisse juba nii armunud, et väsimus ei olnud enam mingi faktor selles lugeda-või-mitte-lugeda dilemmas. Ja nii ma jätkasin. Hiljem avastasin, et lugemisel on ka enesearendamise ja meelte avardamise funktsioon, sest ma leidsin end korraga mõistmast ja tundmast asju, mida poolteist kuud tagasi kindlasti mõistnud ega tundnud poleks. Ja siis sai raamatutest mu päästja. See pikk ja kaugeltki mitte nii ergastav talveuni oli läbi. Või vähemalt ma hakkasin taas jää sulamist nägema. Ja see sulab siiani, tasa ja targu, sundides mind vaikselt uniste silmade tagant välja piiluma. Olen kindel, et mul on veel pikk maa käia enne, kui taas silmad täielikult avada saan, but I'm getting there. Mul on mu raamatud. Ja ma ei kavatsegi lugemist jätta, eriti nüüd, kus see mind nii palju aidanud on. 

Ning isegi muusika hakkab vaikselt mu juurde tagasi tulema. Käin nüüd jälle saatuse (või pigem sisetunde) tahtel WAFis laulmas ning ei saaks oma otsusega rohkem rahul olla. See oli esimene tähenduslikum samm tagasi muusika poole ning üks mu selle aasta targemaid valikuid. Jah, muutused on siiani küll väikesed olnud, kuid kindlasti mitte olematud. Tundsin eile Grammy'sid vaadates ja The Black Keys'i kuulatas üle pika aja taas seda kirge, mida muusika minus kunagi tekitas. Tundsin sama ka täna oma vanemaid rocki albumeid kuulates. Ja see oli imeline. See oli tuttav. See oli mina. Ning ma sain aru, et vahel tuleb tagasi algusesse minna, et mõista kus kõik kaduma läks, et leida taas õige tee ning lõpuks ka see kauakadunud tegelane nimega Mina.

Lõpetuseks üks mõttetera mehelt, kelle sõnad mind hiljuti insipreerisid:

"The wrong way of doing business is the right way of doing art"

-Jack White