Vabad päevad on kui taevane kingitus (tööinimesed teavad, millest ma räägin). Kui tavaliselt saadan need magades ning absoluutselt mitte midagi kasulikku tehes mööda, siis vahel harva tuleb ette ka erandeid. Ja need erandlikud päevad on tavaliselt erandlikult head.
2x Kristina
Üks selline kolmapäev sai mööda saadetud Greta seltsis, esimene pool päevast koos sarju vaadates ja juttu rääkides ning teine pool päevast linna peal ringi jalutades. Oi, kuid mitte ainult. Nimelt tuli mulle poole päeva pealt spontaanne idee paar uut kõrvaauku teha. Ning loomulikult ei jäänudki see vaid idee tasandile, vaid sai Salocentris teostatud. Paar väikest sutsu ja voila, oligi kaks uut kõrvaauku juures! Ma ikka suudan vahel iseennast üllatada, rääkimata siis teistest. Igaljuhul tulemusega jäin ma väga rahule. Õhtule pani ilusa punkti vanalinnas jalutamine ning pildistamine.
Taaskord kõik uus on jaanuarikuus
Teine täiesti fantastiline päev oli fantastiline suuresti tänu ühele fantastilisele inimesele - Kristinale! Ning ei, mul ei ole uskumatult kõrge ego ega isiksusehäired, vaid mul tõesti on üks väga hea sõbranna, kes juhtumisi ka mu nimekaim on. Päev sai alguse ühe korraliku juusutueinega Hesburgeris. Kõhud korralikult täis, läksime tipa-tapa läbi lumise vanalinna juuksurisse, kus ma oma elu esimese radikaalse soengu tegin. Või noh, kõigist eelnevatest soengutest radikaalseima. Ning ma ei saaks tulemusega rohkem rahul ollagi! Päris värskendav oli üle poole aasta taas juuksurit külastada, mitte koduste vahenditega midagi kokku klopsida, nagu mul viimastel aastatel tavaks on saanud. 48 euri läks nii kui niuhti, kuid see-eest totaalselt asja ette! Seda ma muidugi mainima ei hakka, mis reaktsioon mu emal kõige selle peale oli. Ütlen ainult, et see ei olnud just kõige heakskiitvam, lol. Igatahes pärast juuksurit suundusime Coca Cola Plaza'sse kinoaegu vaatama. Kuna seal aga ei tundunud mingit head filmi normaalsel kellaajal näidatavat, seadsime sammud hoopis Solarisse ning meie üllatuseks saime piletid The Ides Of March'i eellinastusele!
Niitmine väsitab nii ära, et vahel on vaja keha kinnitada
Uskumatult rahul ning uskumatult õnnelikud, oli meil nüüd filmini aega umbes kolm tundi. Esimene asi, mida tegime, oli Pärnu maanteel asuva kangapoe külastamine. Sitsid-satsid ostetud, läksid kõhud taaskord tühjaks. Nii leidsimegi end peagi Karjakeldrist kuuma tee ning friikartulite lummuses. Nii mõnus oli lihtsalt kuskil soojas kohas maha istuda ning juttu rääkida. Veetsime seal vähemalt tunnikese enne kui taas õue ning sealt edasi kinno suundusime. Film oli meile, kui kahele suurimale Goslingu hullule, nagu rusikas silmaauku. Seetõttu ei pidanud kumbki meist end ila tilkumisel ning jumaldavate häälitsuste tegemisel tagasi hoidma. Ja uskuge mind, neid häälitsusi jagus selle tunni ja 34 minuti peale ikka omajagu. Ning vaimustust peale filmi lõppu veel vähemalt tund aega. Kui peaksin selle päeva kuidagi kokku võtma, siis ma ütleksin, et see oli üks värskendavamaid väljaskäike üldse. Ning seda kõike tänu Kristinale. Uskumatult mõnus on ühe oma parima sõbrannaga mööda lumiseid tänavaid ringi jõlkuda, litsitürasid pilduda, ilusaid võõraid mehi piidelda ning kõva häälega naerda.
Sellised päevad on hea meeldetuletus sellest, et I've actually got it good. Et mul on asju, mille üle rõõmus olla ning inimesi, kes minu jaoks nii heas kui halvas olemas on. Ja nende pärast tasub alati end vabal päeval maast lahti upitada ning linna vedada.
Rohkem kui kaks kuud ootel olnud filmipostitus on nüüd kogu oma hiilguses teie ees.
Kõigepealt, Oranges And Sunshine, võrratu, uskumatult südamlik tõsielul põhinev film sotsiaaltöötajana elatist teenivast Margaret Humphreys'st, kes paljastas aastal 1987 UK's 'lapsmigratsiooni skeemi' ning aitas isiklikult paljudel üksteisega kontakti kaotanud pereliikmetel teineteist taas üles leida. Veider, aga enne selle filmi nägemist ei olnudki ma kordagi sellise insidendi asetleidmisest kuulnudki, mis näitab kui osavalt Briti võimud seda skeemi vaka all hoida suutsid. Kokku saadeti Suurbritanniast lapstööjõuks Austraaliasse, Kanadasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse üle 100 000 lapse. Seda kõike läbi suurte valede ning pettuste. Lastele öeldi, et nende vanemad surid või nad jätsid neid maha ning vanemad ei saanud tihtipeale teadagi, mis nende sotsiaalhoolekandesse antud lastest edasi sai. Paljud neist lastest olid nii füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla ohvriteks. Aga hoolimata sellest, et lapsmigratsiooni skeem juba 1869. aastal alguse sai, vabandasid Briti ja Austraalia valitsused lapsmigrantite ja nende perede ees avalikult alles kumbki 2010. ning 2009. aastal (samas kui Kanada võimud väikest avalikku huvi ettekäändeks tuues vabandamast keeldusid). Kindlasti viimase aja üks liigutavamaid ning südanlõhestavamaid filme.
Teiseks, The Tree Of Life, midagi impressionismi ning visuaalse kunsti austajaile (kuid tõesti ainult neile, sest filmi sündmused arenenevad tavavaataja jaoks veidi aegalselt ning film ise on üdini sümbolistlik). See linateos räägib 50ndatel Texases elavast perekonnast ning näitab pere vanima poja Jacki teekonda süütust lapsepõlvest küsimustest tulvil täiskasvanuellu. Üsna huvitav film, mis mulle, kui impressionismivõhikule, kohati üsna ajusid ragistama panevaks osutus. Kavatsen selle filmi kindlasti veel ühe korra ära vaadata, sest nii palju kui ma ka ei proovinud, ei saanud ma filmi keerulisuse ning tugeva peavalu kombinatsioonil ekraanil toimuvast alati täielikult aru. Küll aga võin öelda, et see oli tõeline kunstiline nauding ning visuaalne pärl.
Kolmandaks, Incendies, üks väheseid välismaised filme, millele võimaluse olen andnud ning minu üllatuseks üks väheseid filme üldse, mis on suutnud mul suu imestusest (ning hiljem vaimustusest) ammuli ajada. Tõeliselt uskumatu lugu vennast ja õest, kes ema surma järel viimase palvel oma kadunud venda Lähis-Idast otsima lähevad ning naise rada pidi käies tema varjatud elu tasapisi avastama hakkavad. Kuna dialoog on aga prantsuse, araabia ning inglise keeles ning ainukesed internetist allatirivad subtiitrid annavad soovida, võib tekstist arusaamisega vahel raskusi tekkida, kuid soovitan seda filmi sellegipoolest. It will blow your mind! Ekraaniteos, mis välismaiste filmide mainet minu silmis kindlasti vähemalt poole võrra tõstis. Ja pealegi, seal kõlas Radiohead'i laul!
Neljandaks, eestimaine dokumentaal Uus Maailm, mis räägib Kristiine lähedal asuvast Uue Maailma piirkonnast, selle erinäolistest asukatest ning nende töödest ja tegemistest. Minu jaoks vägagi aktuaalne film, sest olen selle sama kandi ning nende inimestega viimase kahe aasta jooksul meeletult palju kokku puutunud. Tore oli lõpuks teada saada, kuidas Selts ning Seltsimaja alguse said; kuid ka milliste raskuste ning takistustega nad kõik nende nelja aasta jooksul hakkama on pidanud saama; samal ajal kui mina vaid Uue Maailma Seltsiga seonduvatest positiivsetest asjadest rääkida oskaksin. Kummardus filmi tegijatele Jaan Tootsenile ning Jaak Kilmile. Väga ehe, väga mahe ning väga entertaining dokumentaal. Ainukene asi, mille üle natuke norida tahaks, on lõpp. Kahtlaselt kurval noodil lõppes kõik. Muidu igati viis pluss.
Viiendaks, samanimelisel raamatul põhinev The Help,mis räägib mustanahaliste teenijannade elust 50ndatel. Uskumatult hea adaptsioon ning uskumatult hea töö näitlejate poole pealt (ja ma ei mõtle siinkohal vaid kõigile tuntud Emma Stone'i). Eriti sümpaatseks osutusid Aibileeni (Viola Davis) ning Minny (Octavia Spencer) karakterid. Samuti meeldisid mulle dialoogid, mis kord eriti sügavamõttelisi tõeterasid sisaldasid ning mis teinekord lihtsalt kuradima naljakad olid. Pisarad ja naer garanteeritud. Väga inspireeriv ning armas film. Ning see filmiskoor. See jumalik filmiskoor! Taaskord väga thomasnewmanilikult hea muusika. Ega ta ilmaasjata Hans Zimmeri kõrval mu lemmik filmimuusika helilooja pole.
Kuuendaks, kurbnaljakas indie film 50/50, mille keskmes olev Adam Lerner (Joseph Gordon-Levitt) saab 27-aastaselt teada, et ta põeb eriti harulast tüüpi vähki ning ta ellujäämisšansid on täpselt pooleks. Võiks ju arvata, et film, mis räägib vähist, on automaatselt kurva alatooniga, kuid selle linateose puhul ei saaks te rohkem eksidagi. Kogu teema tõsiduse juures on see üks väga värskendav ja muigamapanev komöödia. Ma ei ütleks küll, et see film nüüd päris mu lemmikute hulka oma tee leidis, kuid märkimisväärt on ta igaljuhul. Igati mõnus vaatamine, isegi suurema seltskonnaga. Ning Joseph Gordon-Levitt on kindlasti oma generatsiooni üks andekamaid ning sümpaatsemaid näitlejaid ja vääriks palju suuremat tähelepanu!
Seitsmendaks ning viimaseks, poliitiline draama The Ides Of March. Kust alustada? Esiteks ei ole tegemist tavalise poliitilise filmiga, sest kui oleks, siis ma jääks juba esimestel minutitel magama. See film aga paelus mind avatiitritest lõpuni välja, osalt Ryan Goslingu ning osalt stsenaariumi enda pärast. Lugu siis noorest presidendikampaania meeskonnaliikmest Stephen Meyersist (Ryan Gosling), kes valimiste ajal esimest korda elus tõeliselt räpase poliitikaga kokku puutub ning oma kandidaadi Mike Morrise (George Clooney) kaitseks kõiksugu tagajärgi likvideerima hakkama peab. Eriti huvitavate käikude ning pööretega linateos, mis isegi minusuguse vähim poliitikahuvilisema inimese endasse imeda suutis. Ning Gosling. Kas mul üldse on veel midagi muud vaja lisada? Didn't think so.
Järgmiste muljeteni!
(Although don't hold your breath, mul läheb teinekord paar kuud, et oma mõtted kirja panna).
Lumi on maas. Jah, ilus paks valge lumekiht on lõpuks ometi maas, kuid kus on soojus? Kus on rahu ja vaikus? Tavaliselt on nii, et lume tulekuga muutuvad asjad imeväel lihtsamaks, seest läheb soojemaks, mõtteisse saabub selgus ning probleemid hakkavad tasapisi iseenesest laabuma. Seekord on teisiti. Lumi on endaga kaasa toonud vaid külma, ebakindluse ning veel rohkem probleeme. Miski justkui näriks koguaeg sisimas ja ei laseks rahulikult olla. Oh, kuidas tahaks tagasi aega, mil mu suurimaks mureks oli see, mida oma barbie-nukule selga panna. Aega, mil vaid õues turnikatel ronimine tuju heaks võis teha. Aega, mil kõik lihtsam oli.
Meenutasime just Stennuga ühel neljapäevasel õhtul cribis vanu häid aegu. Neid aegu, millal meie maja kõrvalhoone pööningust koogikate lemmik kohtumispaik sai. Ehk cribi algusaegu. Uskumatu, kui palju asju nende nelja aasta jooksul juhtunud on. Nii häid, kui halbu, kuid enamuses siiski häid. Ja mälestusväärseid. See oli nii mõnus aeg, kui cribi põrand praktiliselt ainult madratsitest, tekkidest ja patjadest koosnes. Mäletan neid suveõhtuid, kui me kõik lihtsalt teki alla filmi vaatama pugesime. Ja seda õhtut/ööd, kui me tuled kustus ja hirmust kanged teki alla peitusime, kuna väljast varemetest imelikke kraaksuvaid helisid kuulsime. Ja neid meeletuid suviseid pidusid, mil tants ja hea tuju hommikul kella seitsmeni kestsid. Ja seda talvist aega, mil me kahe nädalaga kilo vesipiibutubakat ära tõmbasime. Aega, mil cribis ainult omad ja kõige paremad inimesed käisid. Vot see oli alles aeg! Kahju, et asjad muutuma peavad või õigupärast juba muutunud ongi. Jah, elu cribis käib edasi, kuid see ei ole enam endine. See ei ole enam sama hea. Vanad näod on asendunud uute ja võõrastega. Õhkkond on teistmoodi. Ka crib ise on aastate jooksul muutunud. Võiks arvata, et muutused on positiivsed, kuid ometi igatseme taga just neid aegu, mil kõik need muutused veel olemata olid.
Läksin eelmisel reedel juba poole kaheteist ajal koju, sest peotuju ei olnud. Ja see pole juba esimene kord, kui nii juhtunud on. Tunnen viimasel ajal aina suuremat vajadust keskkonnavahetuse järele. Ma küll armastan neid tüüpe surmani ja ei jätaks neid kunagi, kuid mul on vaja tihemini sellest väiksest külast välja saada. Mul on vaja vaheldust. Jalutasin just ühel päeval peale tööd lumises vanalinnas ringi, sõin McDonaldsist ostetud friikaid ja kuulasin Michael Buble'd. See tunne, mis mind selle jalutuskäigu ajal valdas, oli nii vabastav. Ma tundsin esimest korda üle pika aja, et saan jälle hingata. Ja ma ei tahaks, et see jääks viimaseks korraks. Mul on vaja õhku. Mul on vaja jälle hingata. Loodan, et uus aasta sisaldab endas neid hingetõmbehetki. Loodan, et saan proovida asju, mida kunagi varem proovinud pole. Et 2012 tuleb the year if firsts. Tegelikult see juba hakkabki vaikselt selliseks kujunema. Sain näiteks esmaspäeval endale oma elu esimese nutitelefoni. Samuti istusin esimest korda elus autorooli. Ja sõitsin. Ja ei ajanud kedagi alla! Nii imelik, aga samas nii loomulik oli autot juhtida. Nagu ma oleks seda juba varem teinud. Palun teeme nii, et autojuhiload saavad üheks neist uutest asjadest, mida osaliseks sel aastal saan. Teeme nii, et see aasta tuleb parem kui eelmine, sest god knows I deserve a break.
Veider aga kui ma end rahutuna tunnen, siis leian alati lohutust koristamises. Mulle meeldib asju ära panna ja ringi tõsta, sest see on värskendav. Ma koristan, sest nii tunnen, et oman vähemalt millegi üle kontrolli. Tõstsin näiteks nädala algul oma toas jälle asjad ümber. Isegi vana, kohutavalt mittetahetud õmblusmasin sai muusikakeskuse ja CD'de hoidjana lõpuks rakendust. Mu elu võib küll vahel üks paras segadus olla, kuid mu tuba on see-eest alati korras. Ja juba see toob natukenegi rahu südamesse. Ei tahaks uskuda, et kõik head ajad läbi on (kuigi see hetkel nii tunduda võib). Loodan, et paremad on veel ees ja rabavad mind jalust just siis, kui seda kõige vähem ootan. Tahan ilutulestikku, tahan tormi, tahan äratust!
Enne kui uuest aastast rääkida saab, tuleb vana aasta viimased sündmused kokku võtta. Minu vana aasta lõpp kujunes siis selliseks.
Kõigepealt tuleb rääkida sellest, et käisin 21. detsembril kauaoodatud PÖFFi vabatahtlike tänuüritusel kohvik Wabaduses. Loomulikult ei pidanud ma oma otsust kohale ilmuda kahetsema, sest sinna oli kokku tulnud kamp kõige toredamaid filmihuvilisi, kelle jällenägemise üle mul siiras heameel oli! Nagu paljud teisedki, kogunesime ka meie oma Artise kambaga ühe väikse laua taha. Ning õhtu nende inimeste seltsis oli äärmiselt meeldiv ja meeleolukas! Väiksed tänukõned, väiksed jutuajamised ning suuuur praad, mille hõrku maitset ma veel siiani mäletan. Ahjukartul, hapukapsas, verivorstid ning punase veini kaste - kas see kõik juba mitte ei kõla kohutavalt isuäratavalt?! Lisaks sellele pakuti veel veini ning maailma kõige taevalikuma maitsega kreemitäidisega kooki. Seriously, palun retsepti! Kui nüüd aga söögist veidike eemale liikuda ja natuke rohkem üritusest endast rääkida, siis mingil hetkel toimus kõigi kohalolijate vahel väike loosimine. Armas oli see, et osa võtsid mitte ainult vabatahlikud, vaid ka põhimeeskonna liikmed ise. Võite juba arvata kui palju nalja meil sai, kui PÖFFi enda eestvedajad PÖFFi meenete uhkeiks omanikeks said või meessoost isikud endale PÖFFi kõrvarõngaid võitsid. Kõige meeldivama üllatusena tuli aga see, et ka minagi endale PÖFFi kõrvarõngad võitsin. Kuna tahtsin neid nii kui nii endale soetada, siis oli see võit igati asja ette. Kokkuvõtvalt väga mõnus õhtu! Ning kuigi ma pidin nende meeldivast seltskonnast juba kella kümne paiku lahkuma, jäi mu südant soojendama meie väike mõte korraldada jaanuaris Artise kambaga filmiõhtu. Till then, my friends, till then!
Vahetult enne aastavahetust jäin ma loomulikult haigeks. Kuid see ei takistanud mul ometi 28. detsembril Johnnyga kokku saamast. Meil oli juba ammu plaan üks mu lugu linti saada ning lõpuks oli meil mõlemal piisavalt vaba aega, et see teoks teha. Nii ma siis läksin oma meeletult valusa kurguga hommikul poole üheteistkümnese bussi peale, sealt edasi Johannese auto peale ning siis Pääskülla Sandri juurde, kelle pool kogu Johannese tehnika oli. Väike soojendav tee hinge alla ja istusimegi maha, et looga tegelema hakata. Mida rohkem me lugu kuulasime ja koos improviseerisime, seda rohkem vaimustusse ma sattusin. Eriti meeldis mulle Sandri improvisatsioon klaveril, mis oli lihtsalt nii hingematvalt ilus, et ma oleks selle lõppedes talle kalli tahtnud teha! Ma ei olnud selles loos varem klaverit ette kujutanudki, kuid nüüd leian, et ilma selleta ei saaks kohe mitte kuidagi. Kahjuks oli Sander sunnitud meid mõne tunni pärast üksi jätma, et tööle minna nii et jäime lõpuks oma ideedega kahekesi. Kui ma parajasti ei laulnud või kitarri ei mänginud, siis pikutasin põrandal
ja õgisin Mynthonit sisse, sest apparently mul oli mõne tunniga päris korralik palavik üles tõusnud. Lisaks sellele levis mu kurguvalu kõrvadesse ja lõpuks ka pähe. Aga hoolimata kõigest sellest saime umbes kaheksa tunniga linti algse versiooni sellest, millest loodetavasti kunagi üks väga hea lugu tuleb. So stay tuned! PS. Sandri emme, võileivad ja tee olid imemaitsvad!
29. detsember ehk järgmine päev saabus eriti raskelt, kuna valuvaigisti mõju oli kadunud, palavikku täpselt 38 ning iga kord neelatades tunne nagu keegi mulle viiskümmend nuga kõrri ja kõrvadesse torkaks. Värisesin pool tundi teki all enne kuni otsustasin siiski mitte oma tervisega mitte riskida ja töölt koju jääda. Magasin peaaegu terve päeva maha, üritades vähegi tervemaks saada. Õnneks oli mul ka järgmine päev graafiku järgi vaba nii et suutsin vähemalt palaviku alla saada. Õhtu poole tuli nagu kõige kiuste loomulikult Siimult kõne, et kas välja viitsin. Hakkasin juba kindlalt 'ei' ütlema, kui ta mulle väljas olemise asemel hoopis sooja autot pakkus. Sain kohe aru, et ta oli lõpuks oma autojuhiload kätte saanud. Palju õnne veelkord, mees! Nii ma siis pakkisingi end soojalt sisse ja hüppasin autosse. Saime ikka kõiksugu kohtades autoga ära käidud - Kostiveres, golfiväljakute juures, rannas, you name it! Ja ma olen üsna kindel, et me kõik tundsime end mingil hetkel kui ühed parajad ossid, sest me sõitsime enamuse ajast reaalselt sihitult ringi. Aga lõbus oli sellegipoolest. Õhtu sõprade seltsis seevastu väga lõbusaks ei kujunenud. Ainuke tore moment oli see, kui sain ühele härrale teenitult bitchslappi panna (ma usun, et kui Helena oleks näinud, siis ta oleks mu üle uhke olnud). Voodisse jõudsin ma juba kella kahe ajal öösel, kuid nagu ikka tuli uni alles kella poole kuue paiku hommikul. Nii et kokkuvõttes sain enne tööle minekut vaid tunnikese magada.
31. detsembril üles ärkamine oli üks raskeimate killast, teadagi miks. Õnneks pidin tööl olema vaid kella viieni nii et ostsin oma poole hinnaga kleidi ära ja tulin tulema. Aega kodus ettevalmistamiseks oli suhteliselt vähe, kuid suutsin kõigest hoolimata oma ühetunnise unega tuju kuidagi kõrgel hoida. See tähendab hetkeni, mil mu sõbrad otsustasid 45 minutit varem liikuma hakata ja minuga soovidega mitte arvestada. Tõesti tänks, sõbrad! Nii ma siis istusingi veel kaks tundi hiljem ikka kodus, sest kuskilt polnud enam ei autot ega kainet juhti leida. Kuigi olin endiselt üpriski tõbine ja lisaks kõigele ka üsna vihane, võtsin siiski lõpuks poest vajalikud asjad ära ja hakkasin miinuskraadide ja lumega Kätlini poole liikuma. Jumal tänatud, et Rolts mulle poole tee peale vastu tuli ja Uus-Rebalasse ära viskas, sest ma ei kujuta ette, mis tujus ma muidu sinna kohale oleks jõudnud. Igatahes minu saabudes oli suurem osa rahvast juba kohal ja lõbusas olekus nii et otsustasin eelnevalt juhtunust mitte suurt asja teha ning end kiiremas korras teistega samale lainele viia. Lubasin endale pühalikult, et sel hetkel, kui kell kukub, olen rõõmus. Ja seda ma ka lõpuks olingi.
Sain uue aasta saabudes nii palju kallistusi, et raske oleks olnud mitte rõõmus olla! Kellelt üks, kellelt mitu kalli, ning kellelt hoopis õhuskeerutamist ja sõbramusi! Pole vist ühelgi aastavahetusel nii suure armastuse jagamise osaliseks saanud. Tore oli lõppude lõpuks uut aastat vastu võtta nii paljude omade inimeste seltsis. Nemad olid need, kes tegid sellest õhtust/ööst just selle, mis ta oli. Ja uskuge mind, see oli midagi meeletut! Võisin ühel hetkel sügavamõttelist juttu ajada ning teisel end segaseks tantsida. What a night, what a night! Koju hakkasin liikuma umbes poole kaheksa paiku hommikul, täiesti katki rebitud sukkades (don't even ask). Loomulikult jalutasin rahuga pool teed maha enne kui tuli pähe keegi endale järgi kutsuda (burjus inimene pole just kõige teravam pliiats karbis, that's for sure). Igatahes koju ma lõpuks siiski jõudsin, mis sest, et elusa ja mitte eriti tervena. Mis luges oli see, et mul oli tuju endiselt laes!
Öeldakse, et su ülejäänud aasta tuleb täpselt selline, nagu see uue aasta esimestel minutitel oli. Mina olin neil esimestel minutitel õnnelik. Kohe päris südamest õnnelik. Nii et here's hoping, et see aasta tuleb midagi erilist. Et see aasta tuleb minu aasta.
Kui tavaliselt ootan ma jõule kasvõi natukene, siis see aasta tahtsin endale päevast päeva tööl ühtesid ja samu jõululaule kuulates kuuli pähe lasta. Samuti ei pannud ma ühtki jõuluehet oma tuppa üles. Isegi kingitusi oli see aasta raskem leida. Ei tea tõesti, milles asi oli, kuid lõpuks tulid jõulud hoopis teistsugused kui oleksin võinud arvata. Ehk läbi aegade kõige veidramad. Mitte head, mitte halvad, vaid veidrad.
Tsepelliinitegu
Erinevalt enamikest inimestest algasid minu pühadeaegsed pidustused juba reedega, sest 23. detsembril leidis aset väike jõuluistumine mu sekundaarse (kuid mitte vähem tähtsa) perega - koogikatega. Kuna pidasin kõigile eraldi kingituste tegemist ebavajalikuks, otsustasin palju lihtsama ja maitsvama variandi kasuks. Nimelt küpsetasin poistele hoole ja armastusega ühe suure pitsa. Tundub, et nii nemad kui mina jäime tulemusega rahule. Pitsa sai ülimaitsev ning söödi ära lähima 15 minuti jooksul. Kahju ainult, et õhtut sama kiiresti käima lükata ei õnnestunud. Peomeeleolu tuli alles üsna hilistel tundidel, umbes sellel ajal kui Eku ja Siim kuuseotsinguilt tagasi saabusid. Jah, kuuseotsingutelt, sest apparently meil oli seda äkitselt ilmtingimata vaja. Igatahes, kui nad siis lõpuks saabusid, näitasid nad uhkelt ette väikest habrast kuuske. Mis oli nende arust mänd ja mis oli tegelikult kadakas. Nii et meil oli lõpuks hoopis jõulukadakas, mis Briti geniaalse ideevälgatuse järel tagurpidi cribi lakke riputati ning hiljem lapiku laua viina pudeli ning tühjade suitsupakkidega ära ehiti. Kus selliseid asju veel juhtub? Ilmselgelt ainult Koogi cribis.
Rääkides asjadest, mida igal pool ei juhtu, ühel hetkel sai õhtu päris vahukoorene, sest mul oli ju vaja oma geniaalne nali ära teha ja kedagi pihutsatava vahukoorega rünnata. Minu kahjuks lendas see nali kergelt öeldes vastu taevast (ja vastu cribi lage ja lõpuks uksest välja). Oh well. Aga vähemalt said kõik ühe magusa suutäie! Ja lõpuks hakkas ka lund sadama, mis tegi kõigil meele eriti heaks. Kokkuvõttes sai üksteise seltsis rõõmsalt juttu aetud, tantsitud, chuppa-chupsi pulgakomme imetud ning muudki. Ootamatu lõpuga, kuid siiski suuremas osas positiivne õhtu.
Jõulud ajasid naerma vol.1
Jõulud ajasid naerma vol.2
Jõululaupäev saabus uniselt, kuid üldiselt meeldivalt, sest bohmelusehärrast polnud kippu ega kõppu ja ning mind valdas mingi kummaline rahutunne. Ma polnud juba ammu sellist rahu tundnud. Lausa nii ammu, et ma ei mäletanud enam, kui hea see tunne oli. Nii et see aasta ei olnud jõulud mitte ainult pelgalt ametlik ülemaailmne rahuaeg, vaid tähistasid ka mu sisemise sõja lõppu. Sõda oli läbi ja kõik oli äkitselt selge. Nautisin iseendalegi üllatuseks jõule lõpuks ometi rahuliku südamega. Jõululaupäev pere keskis osutus päris meeldivaks.
Jõuluvana käis külas
Ärkasin umbes poole ühe paiku päeval ja sain kohe oma toast välja astudes üsna positiivse üllatuse osaliseks. Nimelt olin varem vannituba külastades kuuse kõrval seisvat hiilgelsuurt karpi täielikult ignoreerinud ja nüüd seisis mu silme ees suhteliselt ringitõstetud tuba ja suur uhiuus lameekraantelekas. Mitte, et ma enam eriti telekat vaataks, kuid siiski. Aitäh, Rimtom! Esimene kingitus kätte saadud, tuli hakata sööke tegema. Mitte, et ma oleks midagi teinud, kuid siiski. Tõin edukalt ettekäändeks oma täiesti reaalset 37.5 palavikku ja lõin see aasta vahelduseks kõigele ilma süümekateta käega. Õnneks said söögid ilma minutagi valmis ning saime lõpuks umbes kella kuue paiku lauda istutud. Ning nagu tõelisele Leedu juurtega perele kohane, tõime ka nendel jõuludel tsepelliinid lauale. Kes ei tea, millega tegu on, siis SIIA peale klikkides saate aimu, mida need endast kujutavad. Possibly kõige ebaisutavama välimusega kõige maitsvamad asjad maailmas.
Paar toiduringi tehtud, oli aeg kingid kuuse alla vedada. Ja oi, kui meeletult palju neid sel aastal oli. Lausa nii palju, et need vaevu kuuse alla ära mahtusid. Ja mina isegi ei pannud oma kingitusi sinna alla! Nii et Jõuluvana oli see aasta eriti helde. Ma jäin absoluutselt kõigi oma kingitustega rahule: Gianfranco Ferre In The Mood For Love lõhn, maasikalõhnaline vannisool, küünal, kruus, lühikesed kõrge vöökohaga püksid, retuusid, triibuline kampsun ja Merit Raju raamat Hingele Pai. Aga eriti meeldis mulle mu salapäkapikkude kingitus, milleks oli beebiroosat värvi varrukatega fliistekk Snuggie. Nii armas, kui sõbrad sellise üllatuse teevad ja päkapikumütsides su koduukse taha ilmuvad. Ütleme nii, et tulen nüüd harva kodus olles selle alt välja. Thanks, Sugarplums! Aga kõige rohkem meeldib mulle siiski kingitusi teha, mitte saada. Näha kõigi nägusid kui nad neid avavad. Nii et tegelikult oli hoopis see mu kõige parem kingitus.
Jõulumelu
Katsetan oma uut lõhna
Kelli ja ta uus sõber
Kahju ainult, et me sel aastal oma traditsioonilisele jalutuskäigule ei läinud. Pole juba ammu Jägala Joal käinud. Aga ju siis jääme järgmise aasta peale lootma. Igaljuhul õhtu lõpetasin ma hoopis vähem perekondlikumalt ja päris mittejõululiselt ehk siis Eku juures omade jopedega Stephen King'i Pet Sematary't vaadates. Endiselt üks päris judisemaajav film, mis sest, et 1989 aastal tehtud. Pärast filmi lõppu jätsin aga teised endast sinna maha ning vedasin oma väsinud kolu koju magama. Olin ju endiselt veidike tõbine. 25. detsembril tähistasime jõule edasi teise sugulaspere juures. Märksõnadeks söömine, söömine ja veelkord söömine.
Lõppude lõpuks võis jõuludega isegi üsna rahule jääda. Ma ei olnud küll 100% õnnelik, kuid ma polnud ka kurb. Ma olin lihtsalt oma rahu leidnud. Ja seda oli rohkem kui oleksin võinud see aasta oodata.
Kõigepealt, Oranges And Sunshine, võrratu, uskumatult südamlik tõsielul põhinev film sotsiaaltöötajana elatist teenivast Margaret Humphreys'st, kes paljastas aastal 1987 UK's 'lapsmigratsiooni skeemi' ning aitas isiklikult paljudel üksteisega kontakti kaotanud pereliikmetel teineteist taas üles leida. Veider, aga enne selle filmi nägemist ei olnudki ma kordagi sellise insidendi asetleidmisest kuulnudki, mis näitab kui osavalt Briti võimud seda skeemi vaka all hoida suutsid. Kokku saadeti Suurbritanniast lapstööjõuks Austraaliasse, Kanadasse, Uus-Meremaale ja Lõuna-Aafrikasse üle 100 000 lapse. Seda kõike läbi suurte valede ning pettuste. Lastele öeldi, et nende vanemad surid või nad jätsid neid maha ning vanemad ei saanud tihtipeale teadagi, mis nende sotsiaalhoolekandesse antud lastest edasi sai. Paljud neist lastest olid nii füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla ohvriteks. Aga hoolimata sellest, et lapsmigratsiooni skeem juba 1869. aastal alguse sai, vabandasid Briti ja Austraalia valitsused lapsmigrantite ja nende perede ees avalikult alles kumbki 2010. ning 2009. aastal (samas kui Kanada võimud väikest avalikku huvi ettekäändeks tuues vabandamast keeldusid). Kindlasti viimase aja üks liigutavamaid ning südanlõhestavamaid filme. 
Teiseks, The Tree Of Life, midagi impressionismi ning visuaalse kunsti austajaile (kuid tõesti ainult neile, sest filmi sündmused arenenevad tavavaataja jaoks veidi aegalselt ning film ise on üdini sümbolistlik). See linateos räägib 50ndatel Texases elavast perekonnast ning näitab pere vanima poja Jacki teekonda süütust lapsepõlvest küsimustest tulvil täiskasvanuellu. Üsna huvitav film, mis mulle, kui impressionismivõhikule, kohati üsna ajusid ragistama panevaks osutus. Kavatsen selle filmi kindlasti veel ühe korra ära vaadata, sest nii palju kui ma ka ei proovinud, ei saanud ma filmi keerulisuse ning tugeva peavalu kombinatsioonil ekraanil toimuvast alati täielikult aru. Küll aga võin öelda, et see oli tõeline kunstiline nauding ning visuaalne pärl. 
Kolmandaks, Incendies, üks väheseid välismaised filme, millele võimaluse olen andnud ning minu üllatuseks üks väheseid filme üldse, mis on suutnud mul suu imestusest (ning hiljem vaimustusest) ammuli ajada. Tõeliselt uskumatu lugu vennast ja õest, kes ema surma järel viimase palvel oma kadunud venda Lähis-Idast otsima lähevad ning naise rada pidi käies tema varjatud elu tasapisi avastama hakkavad. Kuna dialoog on aga prantsuse, araabia ning inglise keeles ning ainukesed internetist allatirivad subtiitrid annavad soovida, võib tekstist arusaamisega vahel raskusi tekkida, kuid soovitan seda filmi sellegipoolest. It will blow your mind! Ekraaniteos, mis välismaiste filmide mainet minu silmis kindlasti vähemalt poole võrra tõstis. Ja pealegi, seal kõlas Radiohead'i laul!
Neljandaks, eestimaine dokumentaal Uus Maailm, mis räägib Kristiine lähedal asuvast Uue Maailma piirkonnast, selle erinäolistest asukatest ning nende töödest ja tegemistest. Minu jaoks vägagi aktuaalne film, sest olen selle sama kandi ning nende inimestega viimase kahe aasta jooksul meeletult palju kokku puutunud. Tore oli lõpuks teada saada, kuidas Selts ning Seltsimaja alguse said; kuid ka milliste raskuste ning takistustega nad kõik nende nelja aasta jooksul hakkama on pidanud saama; samal ajal kui mina vaid Uue Maailma Seltsiga seonduvatest positiivsetest asjadest rääkida oskaksin. Kummardus filmi tegijatele Jaan Tootsenile ning Jaak Kilmile. Väga ehe, väga mahe ning väga entertaining dokumentaal. Ainukene asi, mille üle natuke norida tahaks, on lõpp. Kahtlaselt kurval noodil lõppes kõik. Muidu igati viis pluss.
Kuuendaks, kurbnaljakas indie film 50/50, mille keskmes olev Adam Lerner (Joseph Gordon-Levitt) saab 27-aastaselt teada, et ta põeb eriti harulast tüüpi vähki ning ta ellujäämisšansid on täpselt pooleks. Võiks ju arvata, et film, mis räägib vähist, on automaatselt kurva alatooniga, kuid selle linateose puhul ei saaks te rohkem eksidagi. Kogu teema tõsiduse juures on see üks väga värskendav ja muigamapanev komöödia. Ma ei ütleks küll, et see film nüüd päris mu lemmikute hulka oma tee leidis, kuid märkimisväärt on ta igaljuhul. Igati mõnus vaatamine, isegi suurema seltskonnaga. Ning Joseph Gordon-Levitt on kindlasti oma generatsiooni üks andekamaid ning sümpaatsemaid näitlejaid ja vääriks palju suuremat tähelepanu!
