The most wonderful time of the year

M-m-m-m-madness

Muse, Tallinn 11/12/2012. Dreams really do come true.

As we roll down this unfamiliar road

Ahjaa, ma veetsin augusti lõpul/septembri algul kaks nädalat Moldovas. Huvitav, et nüüd kus reisist paar-kolm kuud möödas on, vaatan ma sellele tagasi hoopis teise pilguga. Palju helgema pilguga. Mõttega, et tahaks isegi mõnd seal veedetud õhtut tagasi. Mis on irooniline, arvestades seda, et kõik millest ma seal olles mõelda suutsin oli see, millal ma sealt minema pääsen. Jah, aeg teeb mäluga kummalisi trikke. Paneb ebameeldivaid kogemusi unustama, muudab suhtumist tol ajal aset leidnud olukordadesse ning ärgitab asju positiivsemas valguses ja suuremas pildis nägema. Ma olen tegelikult pingsalt seda hetke oodanud, millal ma sealkäigu tõelisest tähendust mõistma hakkan. Miks ma pidin just Moldovasse minema ja oma unistuste reisi Põhja-Iirimaale muusika seminarile katki jätma. Ning (eneselegi üllatuseks) tuleb välja, et põhjuseks on perekond. Ning perekond just nimelt sugulassidemete mõttes. Need inimesed, keda ma (oh seda topeltirooniat) kunagi päris esikohale oma elus seadnud pole. 

Ma olen alati arvamusel olnud, et sõbrad on perekond, kelle endale ise lood. Ja ma arvan seda siiani. Kuid ma olen hakanud ka aru saama, kui oluline on oma päritolu mõista ning sugulussidemete kohta õppida. Ning seda ma ka selle reisi jooksul tegin. Ma õppisin oma tädi tundma. Ning tema kaudu ka isa, kelle kohta ma, olgem ausad, kunagi suurt midagi teadnud pole. Ma ei ole kunagi temaga päriselt koos elanud (välja arvatud see esimene eluaasta, millest mul ühtegi mälestust pole). Samuti pole ma temapoolse suguvõsaga kuni viimaste aastateni üldse läbi käinud. Mitte sellepärast, et me ei tahaks suhelda, vaid sellepärast, et kumbki pool ei ole lihtsalt eriti kontakti otsinud. Seega ma ei ole kunagi täielikult mõistnud, kust ma tulen või kellelt ma teatud näojooned ja isikuomadused pärinud olen. Arvasin pikka aega, et isa puudumine ei ole minu ellu mingit jälge jätnud. Et ma ei ole millestki ilma jäänud. Kuid tuleb välja, et ma olen päris toredate inimeste olemasolust siiani pimeduses olnud. Olnud pimeduses sellest kui palju ühist mul isapoolsete lähedaste sugulastega on. Sellest kui kuradima tore tädi mul on! Mõistsin kohe, kust ma nii mõnegi omaduse pärinud olin. Sain ka ülevamal pool oleva foto järgi tõestust, et ma olen ikka täitsa issi, mis issi tütar (issi vasakul, tädi Valja paremal). Nii et kõikidest ebameeldivatest situatsioonidest hoolimata on mul hea meel, et ma Moldovas ära käisin. See ei tundunud küll tol hetkel kuigi tähenduslik, kuid selgub, et tagasi vaatamine toob vahel asjadesse rohkem selgust, kui arvata oskad. 

Ja PS. ma ei koli kunagi soojale maale. Pärast Moldovas 38 kraadises põrgukuumuses (varjus!) viibimist võin julgelt öelda, et eelistan pigem külmetada, kui õhupuudusesse surra. Jep, mina olen selle Eesti "sita suusailmaga", nagu vanarahval kombeks öelda on, päris rahul.

Tervitused Moldovasse!

Your hands are cold

Ma olen nagu kõik teisedki. Tõsi, ma oskan ehk vihmasest ja sombusest ilmast rohkem rõõmu tunda kui keskmine eestlane, kuid see ei tähenda, et ka mina aeg-ajalt päiksepaistet ei vajaks. Nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - ja me kõik teame, et see on tõsi - ilm mõjutab vahel inimese meeleolu. See lihtsalt on nii. Vahel positiivselt ja vahel negatiivselt. Veider, aga iga sügise tulekuga löövad mul lained natuke üle pea. See meeletu entusiasm ja lootusrikkad mõtted taanduvad ning muretud päikesepaistelised suvekuud asenduvad äkitselt üksikute ja külmade sügisvihma kuudega. Kuid mida ma viimasel ajal endale teadvustama olen hakanud, on see, et see kole must maa ja need külmad tuuled ei ole tegelikult need asjad, mis mind kurvaks teevad või end üksikult tundma panevad. Ei, need emotsioonid on minus juba algselt olemas. Ilm lihtsalt vahel võimendab neid, tuletab meelde teatud tundeid, seostab ebameeldivate perioodiga elus. Ütlen ausalt, et sügis on alati mu vähim lemmik aastaaeg olnud. Ma isegi ei mäleta, millal viimati sügises värve nägin. Neid päris erksaid ja kirevaid. Kõik, mida olen tundunud, on see, et on külm ei ole enam see meeldivalt karge külm ning värskus ei ole enam see pead hetkega selgeks lööv värskus.

Aga, et mitte väga masendava ja tänamatuna tunduda, tunnistan, et selle kõleda ja porise sügise vahele eksis ära ka mõni päris tore hetk. Näiteks see, kui Siim esimest korda sõjast välja sai. See nädalavahetus, kus me lihtsalt autoga trippima läksime ja hiljem veinist ja rämpstoidust filmi taustal kenasti kõhud ääreni täis saime. Mainimata ei saa ka jätta Crib 2 sündi, mis paar külma sügisest nädalavahetust eriti kuumaks küttis ja meie sisemised tantsulõvid taas valla päästis. Kõige meeldejäävamad olid aga kõik need toredad sünnipäevapeod - Roltsi, Eku, Steni - pluss üks ärasaatmispidu, mis hoolimata asjatutest draamadest (ja selle sügise suurima pohmelli tekitaja tiitli pälvimisest) endas siiski päris siiraid hetki ja meeldivaid jutuajamisi sisaldas. Nendest üritustest omakorda meeldejäävaim oli Steni sünnipäev. Meie kalli Steni kaheksateistkümnes. Peaaegu kõik parimad sõbrad koos, naer, tants, karukallid, totaalne avatus, uued tuttavad, rääkimine varajaste hommikutundideni ning see uskumatu soojustunne, mis sellisel külmal ajal, kui üleüldse, nii harv tulema on. Jah, sügishooaeg on meil alati sünnipäevade poolest väga tegus olnud. Ning see on ainult hea. Sest parimate sõprade seltsis olemine tuletab mulle meelde, et senikaua kui mul on nemad, ma ei ole kunagi täiesti üksi.

Vahel soovin, et saaksin talveunne vajuda ning need külmad ajad lihtsalt maha magada. Magada seni kuni tunnen, et midagi jälle oodata on. Magada seni kuni lootus taas tärkab. Kuid tõsiasi on see, et unedemaailmas elamine ei too mitte tagasi maa peale, vaid just lükkab reaalsusest eemale. Süvendab naiivsust ja suurendab ootusi, mis juba niigi kõrgeks aetud on. Iga sügise minekuga mõtlen, et millal küll nukralt pimedast, masendavalt porisest ja jäiselt külmast sügisest ühtäkki soe ja pehme talv saab. Närvesöövast rahutusest kergelt meeldiv närvekõditav rahutus, just hetk tagasi lootusetust olukorrast midagi lootusandvat ning koledast midagi ilusat. Ja iga kord kui lumi maha tuleb on kõik endine. Külm on ikka seesama jäine külm ja värskus midagi sellist, millega seonduvat tunnet justkui kunagi tundsid, kuid enam millegipärast meelde tuletada ei suuda. Aga võib olla nii ongi parem. Sest selleks, et lootus taas tärkaks on esmalt vaja, et see kustuks. Vaja on reaalsusesse naasta. Vaja on oma tundeid endale tunnistada, reflekteerida, asju analüüsida ning taastuda. Ainult nii on kevadel jõudu uuesti otsast alata.

Ilusat talve saabumist!

The boys of summer have gone

See suvi on endas sisaldanud ühtesid meelejäävamaid ja maagilisemaid õhtuid. Ning need mõned maagilised õhtud on palju väärtuslikumad kui mitukümmend lihtsalt head õhtut.

Olen kogenud asju, mida arvasin, et kunagi ei koge. Olen proovinud asju, mida arvasin, et kunagi ei proovi. Nii mõnigi asi on lõppenud ka halvasti, kuid ometi on sellest alati midagi head tulnud. Olen kohanud inimesi, kelle sarnaseid ma kunagi varem tundnud pole. Olen loonud uusi huvitavaid tutvusi, ja seda kõige ebaharilikemates kohtades. Rüübanud kesklinnas murul Gini, nagu lillelaps ennemuiste. Hänginud linnahalli katusel ja arutlenud selle üle, kuidas elumajad võiksid olla korstendekujulised. Olen ka lähemalt tuttavaks saanud inimestega, kelle imelisusest mul varem aimugi polnud. Inimestega, kellega koos olles on tunne nagu tunneks teineteist juba aastaid. Inimestega, kes mu mõtteid loevad ja lauseid lõpetevad. Inimestega, kes loodetavasti pikaks ajaks mu ellu jäävad. 

See sume suveõhtu, see siidrirüüpamine rööbaste kõrval. See vihmavari. Oh, see vihmavari ja jalutuskäik läbi kaubanduskeskuse! Ning see rumm! See püha inimesi ühendav ja sõdasid lõpetav rumm! Ja see park. See park, kuhu vaid korraks maha istuma pidime, kuid lõppude lõpuks pool ööd veetsime. Veetsime hundirattaid ja kukerpalle tehes. Kuid mitte väga osavaid. Ning piggy-back ride'e tehes! Ja muusikat kuulates ning kõva häälega lauldes. Öist äikesemängu murul pikutades vaadeldes ning kuidas ma saakski unustada - mind lolliks tehes. "Ei, ma ei näe taevas mingit välku!" Muidugi sa ei näinud. Muidugi. Ning see mõnus hommik kergelt maitsetu kakao ja kuiva võileivaga. See maailma kõige veidram film. See kosutav Hes'i eine, mille friikartulitega tuvisid sööta sai ja see coca tops, millesse kaks kõrt sisse õnnestus suruda. Ning see trip sõjaväkke Siimule külla. Oh, kui hea teda taas näha oli! Ning tundus, et ka temal meid. Hiljem jalutuskäik linna tagasi ning randamineku asemel kino Kosmose ees purskaevus jalgadega sulistamine. Kahju ainult, keegi meid Lõuna-Aafrikasse ei viinud. Olime ju hääletamise puhuks nii ilusa sildi valmis vorpinud. Vähemalt jõudsime kinno. Täitsa omal jõul ja täitsa tema kulul vahelduseks.

Uskumatult palju seiklusi! Ja mitte ainult uute inimestega, vaid ka omade ja kõige kallimatega. See suurepärane õhtu linna peal vanade klassiõdedega tüdrukuteõhtut pidades ning hiljem kõige paremaga baaride vahet käies. See õhkkond! Need inimesed! Ning need meeldivad juhuslikud kokkusattumused! Kes oleks arvanud, et uut päeva vanalinna korteri katuseterrassil päiksetõusu saatel tantsides ja viskikokteili rüübates vastu võtame. Elagu spontaansus! Ning oi, see maailma värskendavaim ja ühtlasi ka naerurohkeim jooks läbi paduvihmase Tallinna bussi peale. Kes läbimärgade jalanõudega, kes lausa paljajalu. Kuid isegi Lasnamäe bussis veest tilkudes ning katkise kleidiga istudes, mis oli mul juba pooleldi seljast ära vajumas, olime tol hetkel ühed õnnelikumad inimesed maamunal. Endiselt eelmisest õhtust shvipsis, aga kurat, kui õnnelikud. 

Need on need hetked, mida sellest suvest endaga sügisesse kaasa võtan. Need hetked, mis mulle külmal päeval soojust annavad ning kõige lootusetumal ajal minusse lootust süstivad. 

Jah, on olnud sündmusterohke suvi, kui mitte ainult sotsiaalelu tasandil, vaid ka töö ja argielu rindel. Esimene suur saavutus on see, et olen peaaegu autoga sõitma õppinud ehk tõenäoliselt lähikuudel autokooli lõpetamas. Tuleb vaid paar lisasõidutundi võtta ja eksamid ära teha ning ongi load käes. Eesmärgiks on ka endale auto soetada, kuid sellega läheb vast rohkem aega. Teine suur saavutus on see, et olen nüüd juba pea et kuu aega uuel töökohal töötanud. Lausa ühel välislähetuselgi käinud. Jah, Reservediga on nüüd lõpparve tehtud. Osalt kerge südamega, sest tundsin seal end viimasel kuul üsna õnnetu ja rahulolematuna, teiselt raske südamega, sest paremaid töökaaslasi ja juhatajat annab leida. Either way, siin ma nüüd siis olen, kõrgharitud ja lõpuks ka kõrgharidusele vastaval töökohal - välissuhete assistent rahvusvaheliselt tuntud firmas. Ning ma ütlen, see on parim tunne maailmas, kui saad hommikul minna tööle, millest sa actually hoolid. Tööle, kus sa end kasuliku ning targana tunned. Tööle, kus on meeldiv õhkkond ja intrigeerivad töökaaslased. Ning muidugi, kus su pingutustele väärilist palka makstakse. Lõpuks ometi olen heal järjel. Suurepärane näide sellest, kuidas negatiivsed inimesed ja kogemused sulle suurteks tegudeks otsustava lükke anda võivad. Nii et aitäh. See suvi on mulle nii palju oma väärtuse kohta õpetanud. Olen pärast negatiivsete mõjutuste seljataha jätmist hämmastavalt palju positiivset enda poole tõmbama hakanud. Tean nüüd, et maailmal on mulle palju rohkem ja palju paremat pakkuda, kui see, millega varasemalt leppisin. 

Elu on taas täis võimalusi ja maksku, mis maksab - ma haaran neist kinni! Kogu jõuga. Sest vaid niimoodi on elu väärt elamist - kui seda täiel rindel elada. 

This is the time of my life.

 

Here with me

'Love is not who you can see yourself with, it is who you can't see yourself without.'

The day the earth stood still

Oli kord selline meeldejääv päev nagu pühapäev, 22. aprill. Ärge oodake siit mingisuguseid erakordseid seike või huvitavaid ütlusi, sest neid lihtsalt ei olnud. See päev oli üks maailma lihtsamaid. Aga vahel ongi lihtsad päevad just need, mis inimese mälestustesse sügavaima jälje jätavad ning kõige erilisemaks osutuvad.

Ärkasime pärast järjekordset tantsu-ja joogirohket õhtut Siimu juures. Kell oli 12, päike paistis, väljas oli vähemalt 16 kraadi sooja ja Siim ja Maarion tegid oma tavalist geipornot. Hommikut võtsime vastu Siimu verandal, kevadpäike õrnalt meie nägusid paitamas ning suvised laulud arvutist taustaks mängimas. Kuna poisid aga peagi natuke remondimehi mängida tahtsid ja autot putitada plaanisid, suundusime meie Britiga senikauaks minu poole end värskendama. Jõudsin vaevu duši alt tulles riidesse panna, kui poisid juba mu tuppa sisse sadasid. Istusime tükk aega aiamaal ja pidasime plaane enne kui lõpuks joale minna otsustasime. Naljade, rõõmsate nägude, sarkasmisõja ning kallistuste keskel oli see kõige veidramalt armsam jalutuskäik, mis mul kunagi olnud on. Siim muidugi mängis meile terve tee oma uue kaameraga fotograafi. Päeva edenedes otsustasime aiamaal väikse grilli kasuks. Kuna aga kellelgi raha polnud, olid nii liha kui muud asjad minu poolt. After all, sõbrad ju teevad vahel üksteisele välja.

Kui poisid oma järjekordselt putitamiskatselt naasid saigi grillipidu alata! Küpsetasime liha, hakkisime värske salati koostisosi ning naersime pidevalt minu saamatuse üle kõiki vajalikke asju ühekorraga õue endaga kaasa võtta. Samal ajal rääkisime ka üsna tõsistel teemadel (vähemalt sellise seltskonna kohta). Sain tol päeval nii mõnegi inimese juures hoopis teistsugust külge näha. Õhtu saabudes ilmus lauale loomulikult alkohol ja tõsistest teemadest polnud lõpuks jälgegi. Olles õues piisavalt lollusi korda saatnud, suundusime saunaruumi, kus kohe diivani lahti lükkasin ning sealt vaid hädavajadusel püsti tõusin. Eelmise õhtu bohmelusest oli märkamatult väsimus saanud. Aga ega mul siis magama jääda lastud, oh ei. Mängisime kaarte, pildusime sarkasmi, lamasime naeruväärsetes asendites üksteise peal, lasime Siimul endile saatust ennustada ning naersime nii, et ükski meist pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Ja seda kõike hiliste õhtutundideni. See päev on mul meeles sama värskelt kui eilne. Mäletan siiani Maarioni kainusastet tõestavat poosi seina najal tasakaalu hoida püüdes või Siimu lohutavaid sõnu 'esimene kord on alati valus' samal ajal kui teine härra mind armutult kompromiteerivas poosis kõditas. Kõige rohkem mäletan aga inimeste pilke, naeratusi ning seda siirust, mis neist igal hetkel kiirgas.

Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga see päev on minu jaoks siiani üks selle aasta ideaalsemaid päevi. Nüüd on vähemalt need mälestused lisaks mu mälusoppides ekslemisele ka kuskil kirjas. Olen viimasel ajal üks tänulikkuse pundar ja erandiks pole ka seekord. Aitäh teile, sõbrad! Mis ka viimasel ajal juhtunud poleks, keegi ei saa mult seda päeva ära võtta.

Mäletagem inimeste headust.

I fckn did it

Kuna sõnad on viimasel ajal rasked tulema, siis lasen piltidel enda eest rääkida. Väike intro nende ette sellegipoolest. 

Tahaksin tänada kõiki, kes mind lõputöö kirjutamise ajal innustasid ja moraalselt toetasid. Nende seas nii sõpru, kui ka oma juhendajat, ilma kelle kiituse ning tagantsundimiseta ma kindlasti nii palju pingutanud ei oleks. Panin sellesse paberisse rohkem tööd ja vaeva kui ühessegi teise ning kuigi esialgne hinnang e. retsensendi hinnang oli päris karm, leidis komisjon siiski, et see oli ebaõiglane ja hindas mu tööd B vääriliselt. 20. juunil leidis aset kauaoodatud ülikooli lõpetamine. Kohal olid kõik, keda seal kõige rohkem näha tahtsin. Nii et siin ma olen, värske bakalaureusekraadi omanik, uut töökohta otsimas. Ja esimest korda elus näen ma, et mul on tõesti tulevikku. Mitte tingimata sellepärast, et mul nüüd kõrgharidus on, vaid sellepärast, et ma näen kui palju töö ja vaevaga saavutada võib.

Ametlik pool

Uus sõber mul

Kohustuslik 'I fckn did it' pilt

Smiles for the camera

My faithful shadow

Passing on the wisdom

Things we really remember

Motivatsiooni, eneseusku ning teostustahet!

I thought that you'd be here by now

One for the good days

Öeldakse, et inimene on õnnelik, kui tal on vähemalt paar väga head sõpra. Mul on selles suhtes vedanud, et mul on neid rohkem kui mõni. Ja nad on imelised.

Ma ei karda neile isiklikest asjadest rääkida. Ma ei karda nende ees liiga loll näida. Ma ei karda nende ees oma arvamust avaldada. Ma ei karda nende ees nutta. Teiste sõnadega ma ei karda nende ees mina olla. Ma usaldan neid. Ja see on midagi suurt minu suust öelduna, sest god knows, et mul on inimeste usaldamisega probleeme olnud. Avastan end viimasel ajal tihti neid vaadates naeratamast. Näiteks siis, kui mõned neist kell üks öösel imaginary muusika järgi tekkidesse mässituna õues keldrimäel tantsu teha otsustavad. Või kui nad usinalt rannas palki tõstes trenni teha üritavad. Või siis kui nad valjusti ja valesti Ott Leplandi Kuula venekeelset varianti kaasa laulavad. Või kui nad vabas õhus autost mürtsuva muusika taustal eriti geisid tantsuliigutusi teevad. Aga eriti siis, kui mõnda neist südamest naeratamas näen ja pilkude kohtudes tema pilgu tähendust sõnadeta mõistan. Usun, et inimestele väljaspool meie seltskonda tunduksid nad kui kamp hullumajast põgenenuid. Ja nad ongi erilised, kuid mitte selle sõna halvustavas tähenduses. Nad on heasüdamlikud. Nad on ainulaadsed. Nad on minu inimesed. Ja ma ei tea mida ma teeks, kui ükski neist mul ära kaoks. 

Üks mu väga häid sõpru läheb juba paari nädala pärast sõjaväkke ja ma siiani ei kujuta ette, mida ma ilma temata tegema hakkan. Ta on meie seltskonna tugipost ning vaatamata kõikidele asjaoludele ning meie segasele ajaloole pärast viite aastat endiselt üks olulisemaid inimesi mu elus. Leian end üldse tihti mõtlemast, et mis siis saab, kui kõik ükshaaval eri suundadesse liikuma hakkavad. Kas me suudame sama tihedalt kontakti hoida? Vastus sellele on, et tõenäoliselt mitte. Seepärast võtangi meie ajast koos alati viimast. Et siis, kui saabub see aeg, kus me üksteist aina harvemini nägema hakkame, midagi meenutada oleks. Filmis Meet Joe Black oli selle kohta ilus tsitaat: 'If we lucky maybe we got some nice pictures to take with us.' Tundub, et mul on vedanud, sest mul on juba praegugi pilte, mida endaga igavesti kaasas kanda. Ja seda suuresti tänu neile inimestele.

Head sõbrad on harvad, seepärast ei kavatsegi ma kurvastada, kui kunagi lahku kasvama peaksime, vaid rõõmustan selle üle, et nad mul üldse olemas olid.

Aitäh teile.

 

Come what may

Palju on juhtunud nende paari kuuga, kui ma siia kirjutanud pole. Olen jõudnud vahepeal oma bakalaureusetöö ära esitada ja kaitsta, 23. aastaseks saada, parimate sõprade sünnipäevi tähistada, esimest korda see aasta rannas käia, inglasi võõrustada, autokooli sisse astuda ning ülikooli ära lõpetada. Elutempo on viimasel ajal nii kiire olnud, et ei ole isegi puhkuse ajal puhata jõudnud, ning see on masendav. Sõpradega koos aega veeta ning uusi asju kogeda on küll tore olnud, kuid ma tunnen, et vajan sellest kõigest hetkeks pausi. Väikest hingetõmbeaega. Kasvõi ühte päeva iseeendale, kus end korralikult välja magaksin, aiamaal musta teega hommikut tervitaksin, pärastlõunal oma lemmikpaikades jalutamas käiksin, hiljem hea pika kuuma duši võtaksin ning õhtul voodis mõnd kaua tahaplaanile lükatud iseseisvat filmi vaataksin. See on naljakas ja kummaline, et just siis, kui end rutiinist välja murrad, tekib uuesti vajadus nende tuttavate ja näiliselt ebaoluliste tegevuste järele, ning sa mõistad äkitselt, et need samad tähtsusetud tegevused ei olegi tegelikult nii tähtsusetud. Elu koosneb olulistest ja vähem olulistest sündmustest ning sellel on põhjus, miks need mõlemad meie elus aset leiavad - et me erinevusi tunnetaksime. Ja et me neid erinevusi tunnetades igasuguseid elu aspekte hindama õpiksime.

Ma küll ei tea, kas usun saatusesse, kuid leian, et kõik juhtub põhjusega. Iga otsus ning iga tegevus viivad kuhugi. See muutus, mis nende asjade tagajärjel aset leiab, ei pruugi küll kuigi suur olla, kuid see on oluline. Poleks ma argipäeva rutiinist välja murdnud, ei oleks ma tõenäoliselt avastanud, et vajan neid lihtsamast lihtsamaid rutiinseid tegevusi niisamuti kui spontaanseid. Ja et aeg iseendale ning üksinda olemine on vahel parim asi, mida inimene tahta võiks.

Hinnakem elu.

Chocolate joints and spooning unicorns

Aeg on kolm viimast nädalavahetust taas lühidalt kokku võtta.

30. märts - 1. aprill

Kui reede üsna uniselt Reijo juures pärast tööd istudes möödus ja ma juba poole ühe ajal öösel rõõmsalt, Ed Sheeran kõrvus, kodu poole jalutasin, siis laupäeval osutus juba palju meeleolukamaks. Nimelt seadsid umbes poole üheteist ajal õhtul kolm väga ilusat neidu sammud Voh Krahli poole Tallinn Music Weekile. Siinkohal tänud Gretsile, kes mind tasuta sisse sebis. Ning keda me kuulama läksime? Loomulikult härra Vaiko Epliku. Ning ausõna, selle mehe muusika on nagu vein, mis aastatega ainult paremaks muutub. Kontsert oli lihtsalt meeliülendavalt hea! Ning Vaiko improviseerimisoskus - üle prahi! See tegi küll tema lauludele kaasa laulmise raskemaks, kuid kuulamise selle võrra huvitavamaks. Oli ka aeg, et näeksin lõpuks ühe tõelise Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdi ära! Ülejäänud õhtu jätkus aga hoopis muil mail. Kuna ma polnud pärast kontserti veel kaugeltki valmis magama minema, liitusin teistega ning istusime maha sellises hubases väikses kohas nagu Koht. Uskumatu kui paljude paikade eksistentsist mul aimugi pole! Peab vist tõesti tihemini linnas käima hakkama. Teine tore avastus oli see, et mehed Tallinnas on selle ajaga veel ilusamaks läinud, kui ma sealt eemal olen olnud. Hiline kellaaeg meelitab ikka hoopis teistsugusemaid inimesi välja kui päeval. Veel üks põhjus, miks teinekord jälle õhtuks linna jääda. 

Õhtule pani rasvase punkti kerge burks Viru Hesis. Seejärel suundusin juba taksoga Greta juurde, kus ma muide terve öö ilma Greta endata veetsin. Küll on tore, kui sõbrad sind niimoodi usaldavad. Nii et kokkuvõtvalt üks paganama tore nädalavahetus, mis siis, et pühapäeval juba kell pool 9 hommikul end Greta soojast voodist tööle ajama pidin. Totally worth it. Teinekordki, Tallinn!

6. - 8. aprill

Samal ajal kui enamus inimesi Suurel Reedel kodus mune värvis ning koksis, olin mina tööl; ega siis kaubanduskeskuse töötajatel pühasid pole. Ei. Milleks?! Niisiis tuli õhtuks mingisuguseid skeemid välja mõelda, sest marsad käisid riigipühade puhul teise graafiku järgi ning ma tahtsin siiski normaalsel ajal peole jõuda. Õnneks sain Roltsi üsna vähese moositamise järel nõusse endale linna järgi tulema. Nii et lõunal väiksed vajalikud ostud Prismast ning olingi kohe pärast tööd valmis maailma vallutama! Kõht täis ja riided vahetatud, suundusimegi poole üheteist paiku Koogilt Reijo juurde. Tervitused kohale jõudes olid "soojad" nagu alati, nii et sain kohe õhtu esimese (sõbra) matsu kirja pandud. No hard feeling, bro. Edasi läksid asjad aga päris kuumaks. Sõna otseses mõttes kuumaks. Lumisest õuest sisse astudes oli tunne nagu oleksin otse sauna sattunud, mis on irooniline, sest tegemist oligi saunaruumiga, lol. Ainult, et see, mis selle ruumi kuumaks kütnud oli, polnud kohe kindlasti mitte saun. Uskumatu kui palav seal ikka oli! Lausa nii palav, et pidin kohe pooled riided seljast ära koorima. Loomulikult ei möödunud palju aega enne kui ma isegi selle higise massi sees olin - mul ju ei lastud rahus istudagi. Aga jumal tänatud, et ei lastud, sest sellist tantsu, mis seal tol reedel aset leidis, polnud ma varem sealmail näinud. Tegemist oli ikka ühe väga meenutamistväärt peoga! 

Õhtu täis uusi tutvusi, vanu häid sõpru, tantsu, higi, hõõrumist, kallisid, musisid, õrnusi ning mis peamine - naeru! Ka üks väheseid kordi, kus ma peopaika ööseks jäin. Lihtsalt ei tahtnud, et see öö veel otsa saaks. Ning siis kui vältimatu lõpuks juhtuski ja pidu lõpu leidis, olin ma isegi kitsal madratsil ja ilma tekita magades täitsa soojas ja õnnelik. Üle pika aja üks armsamaid ning muredevabamaid õhtuid. Meenutasime veel hommikulgi Brituga läbi lume Koogi poole jalutades kõike juhtunut.

Laupäeva õhtu möödus taaskord Reijo juures istudes, kuid seekord ikka võrdlemisi rahulikult. Mängisime kaarte - või noh kuivõrd ühe venna cheatimist kaardimänguks nimetada võib - ning ajasime omavahel juttu. Loomulikult ei möödunud õhtu ka mõnitusteta minu pihta. Kuidas saakski, kui ma oma tegude ja noh, üleüldse eksisteerimisega mõnele ette jään. Aga pole hullu, ta pole ainuke inimene, kes seda mängu mängida oskab! Üks asi, milleta ma aga lootsin, et õhtu möödub, oli Aksi pükstelangetamistrikk. Kahjuks mu soov täide ei läinud. Oh, meie kõigi vaeseid silmi! Ja kõrvu. Selle mehe häält oleks vist ka küla ühest otsast küla teise otsa kuulda. Õnneks said poisid ta ühel hetkel siiski magama. Meie olime küll selleks ajaks juba päris kaugel.. Nimelt tuli meil kõigil ühel hetkel nii suur söögiisu, et otsustasime minu juurde pelmeene praadima minna. Nii võtsimegi poest ühe suure paki ning istusime Briti, Eku ja Mammuga köögis maha. Hiljem liitusid meiega ka Aksile unelaulu laulnud Reijo ja Maarion ning mõne aja pärast saigi söögiorgia alata. Kolm pelmeenidega ülekuhjatud taldrikut, kuus kahvlit ning mitte ühelegi ei jäänud lõpuks ainsatki alles. Ega nälga ei anna siis häbeneda. Ning oh, kus sai ka naerda. Lausa pisarateni naerda. Ja kurat enam mäletab, mille pärast. Üks asi on kindel - te olete ühed veidramad ja imelisemad olendid, mu sõbrad! Ning see nädalavahetus oli tõesti üks vingemaid, sest ma ei mäleta, millal ma varem veel pärast nädalavahetuse lõppu nii õnnelik ja naerusuine oleks olnud.

13. - 15. aprill

Kuna reede oli mul vaba, magasin rahulikult vähemalt lõunani (loe: kolmeni). Ning hoolimata sellest, et ärgates väikse palaviku ning lõhkuva peavaluga ärkasin, seadsin viiest siiski sammud Joosepi juurde. Keegi pidi ju grillihooaja ametlikult avama! Natuke ahjulihade söömist toas ning juba kolisimegi kõigi asjadega õue õiget grilli tegema. Samal ajal kui naised terrassil tantsu lõid, seadsid poisid õues grilli üles ning avastasid lõpuks enda jaoks ka jalgpalli. Mäletan, kuidas üks hetk neid lihtsalt vaatama jäin. Seda, kuidas nad naerusuil murul palli tagusid. Ja mäletan, kuidas Kristinale pärast seda otsa vaatasin ning kuidas ta tol hetkel täpselt minu mõtet jagavat tundus - et kui hea meel mul siin olla on, ja just koos nende ja mitte mingisuguste teiste inimestega. Jah, päev tundus tõesti paljulubav. Minu "õnneks" aga tundsin end juba mõne tunni pärast nii halvasti, et kaalusin tõsiselt kojuminekut. Lükkasin selle mõtte lõpuks siiski õhtusse, sest otsustasin, et parem olla haigena meeldivas seltskonnas, kui kodus voodis lesides ja emodes. Ning mul on hea meel, et ma seda tegin. Kaks valuvaigistit sees, hakkas palavik ka lõpuks alanema, nii et mul oli hiljem isegi üsna normaalne enesetunne. Õhtu lõpetasime Jossi köögis mõnusalt krõpse ja lihatükke nosides ning samal ajal vanu tuntud Eesti räpilaule Maarja-Liisi hääletute esimesete muusikavideote taustal kuulates. Kaheteist ajal õhtul oli aga paras aeg koju liikuma hakata. Natuke How I Met Your Mother'it ja mõtlesin, et keeran kerra ära. Asjad loomulikult minu plaani järgi ei läinud ning und ei näinud ma veel järgmise päeva hommikuni, sest öö edenedes võttis tervis nii halva pöörde, et vaevlesin lõpuks kuni järgmise päeva õhtuni tugevates maovaludes. Pidin isegi tööle minemata jätma. Suutsin ju vaevu end liigutadagi ilma et süda pahaks läheks ja magu veel hullemini valutaks.

Ma ei tea siiani, millest see kõik tingitud oli - kas tegemist oli lihtsalt kõhugripi või millegi hullemaga. Igatahes üle ma selle lõpuks väga vaevaliselt siiski elasin. Tänane öö oligi tegelikult esimene pärast haigust, mil korralikult magada sain ja hea enesetundega ärkasin. Ajasin ju end pühapäeval veel tööle ka. Nii et see nädalavahetus kahjuks nii hästi välja ei kukkunud kui eelmine või üleelmine. Aga ega kõik nädalavahetused ei saagi sama head või paremad olla. Vahel tuleb ka mõni halb ära kannatada. Ning järgmine kord see vääriliselt tasa teha.

Elamusterohket aprilli jätku!

 

Maybe I'll be drunk again

Kolme viimase nädala puhul ei ole küll paljust rääkida, kuid need vähesed päevad, millest kohe kokkuvõtte teen, väärivad igati mainimist.

Kõigepealt tuleb rääkida reedest, 17. märtsist, ja Silla sünnipäevast. Uskumatult mõnus õhtu omade ja vähem tuttavamate inimeste seltsis! Kuna tegemist oli aga taas töönädalavahetusega ja ma otsustasin peolemineku kasuks alles samal päeval, oli orgunnimist küllaga. Kõigepealt pidin peoriided kuidagi endani toimetama ning teiseks, kingituse kuskilt muretsema. Õnneks lahenes kõik meelepäraselt ning olimegi peale üheksat Eku ning Kristinaga teel Krissu poole, kes juhtumisi minu üllatuseks väga kaugel Kristiine Keskusest ei elanud. Peol jagunesid inimesed kiiresti gruppidesse ning loomulikult koosnes üks gruppidest peamiselt koogikatest ning selle kandi lähedasematest semudest. Tõeliselt meenutamistväärt õhtu kallite seltsis! Ma arvan, et mul ei lähe kunagi meelest see vähemalt veerandtunnine improvisatsioon, mida me ühes toas korraldasime. Ma ei teadnudki, et mu inimesed nii muusikalised on! Väga mõnus üllatus igatahes. Samuti ei lähe mul meelest see dramaatiline sõnumivestluste ettelugemine, mida Maarion ja Siim meile veatult etendasid. Bravo, guys! Tantsule sellel õhtul küll väga ei kiskunud, kuid see-eest jagus muud tegevust nii, et hetkekski igav ei hakanud. Kahjuks pidin juba nelja ajal öösel lahkuma, sest vajasin siiski paari tundi und enne kui taas tööle suundusin, kuid ega ka jalutuskäik öömajale sündmustevaene polnud. Kuidas saakski, kui su kaaslaseks on äsja pettumustvalmistavalt peolt tulnud puruburjus õde, kes nagu puutlatv tugeva tuule käes kõigub.

Pühapäevahommikune jalutuskäik tööle oli palju sündmustevaesem, kuid ka sellevõrra mõnusam. Kõndisin mälu järgi Kristiine poole ning laulsin kõva häälega Ed Sheerani laule kaasa. Perfection. Töölt sain taaskord asjaolude õnnelikul kokkulangemisel tulema juba poole kahe ajal päeval. Olin kindel, et lähen otsejoones koju magama, kuid guess again, Kristina. Täpselt sel hetkel, kui olin tagaruumis riideid vahetamas, olid poisid teel mulle tööle külla. Kuna hakkasin aga just töölt lahkuma, saime lõpuks hoopis Kristiine keskuse ees kokku. Pärast väikest Prismas ringi tiirutamist ning kaalutlemist lükkasin siiski (üllatus-üllatus!) kojuminemise idee tahaplaanile ja liitusin nendega. After all, keegi pidi ju nende poiste üle vaatama. Nii me siis võtsimegi, üks puruburjus jorss ning neli kõvasti selgemat jorssi tema kõrval, suuna Arvi poole. Ning oi, kus teel sinna nalja (ja piinlikust tunda) sai. Tänu Siimule teab nüüd tõenäoliselt pool Mustamäe trollis olevast rahvast, et Kristina Silaškova on lahe. Iseasi muidugi, kas nad seda usuvad. Samuti ei olnud üldse piinlik vaadata, kuidas ta iga möödakäija käest high five'i küsis ning iga teise võõra inimesega juttu rääkima hakkas. Aga elu on seiklus! Ja ma ei pidanud hetkeski kahetsema, et nendega liitusin. Sest kuigi Arvi juures polnud küll suurem asi lõbus, oli tripp kahe toreda sõbraga tema maja taga asuvasse Hes'i maailma parim, kui mitte parim maailmas!

Saime vaadata kuidas Brit pori peal perseli käis ja Maarion teda väga härrasmehelikult üles ei aidanud; sõime ühed külluslikud eined, mina sealhulgas maksin ka härra oma kinni; juhatasime Siimu telefoni teel üle tee, et ta auto alla ei jääks, kuid ta kõndis ikka rahulikult punasega üle tänava; naersime Britiga pisarateni, kui poistel terve nägu burksikastet täis oli, nii et meil endil toit kurku kinni jääma pidi; vaatasime kuidas Siim keset Hesi Bangarangi järgi tantsis ning hiljem järjekordselt terve Hes'i eine tasuta välja kauples ning rääkisime lõpuks sellest, et sõidame nähtamatus Bätmobiilis Hesi drive-in'i ja nõuame uusi eineid. Now that's what I'm talkin' bout! Kõhud täis, võtsime Arvi juurest oma kotid ning asusime taas neljakesi teele - seekord siis suunaga kodu poole. Kuna aga bussini oli omajagu aega, suutsid need vennad veel igasuguseid huvitavaid asju korda saata. Isegi peaaegu võõraga kaklema minna, ja seda kõike nende kahe sekundi jooksul, kui ma Kaubamaja küljelt raha välja võtmas käisin. Uskumatud tüübid! Aga Kaupsi alumisel korrusel Siimu telefonist Ed Sheeranit kuulata oli mõnus ning Harjumaa Liinide väikse bussi tagaistmel igasuguseid laule koos kaasa laulda veel mõnusam. Mäletan siiani, kuidas me bussi ette liikudes kõik Bruno Mars'i The Lazy Song'i kaasa laulsime nagu see oleks maailma kõige normaalsem asi, mida bussis olles teha. Õhtu jätkus minu juures voodis lebades, taustaks taaskord Ed Sheeran. Pidime algul filmi vaatama, kuid kuna kõik nii väsinud olid, keerasime end lõpuks lihtsalt minu suures voodisse kerra ja unelesime kollektiivselt. Omamoodi mõnus lõpp ühele väga heale nädalavahetusele.

Vabast nädalast (jah, mitte ainult koolilastel pole aeg-ajalt vaheaeg, vaid ka tööinimestel eksib kord kvartalis üks vaba nädal graafikusse ära) nii palju, et tõeliselt mainimisväärt oli vaid teisipäev. Ja see päev oli lausa ajalooline. Nimelt nägi crib tol õhtul viimast korda pidu. Nii ootamatult kui see ka ei tulnud, see on tõsi - cribi uks on nüüd avalikkusele suletud ning meile alles jäänud vaid mälestused seal veedetud ajast. Need, kes selle kohaga algusest peale kokku puutunud on, ilmselt nõustuvad minuga, kui ütlen, et tegemist on justkui ühe ajajärgu lõpuga. The end of an era. The end of one heck of a remarkable era! Sellisega, millesugust teist enam lihtsalt ei tule. Seepärast ongi kahju, et crib sellele kohale väärilist lõpupidu ei näinud. Ju vist peab õnnelik olema, et need vähesedki inimesed kohale tulid, kes kohal olid, sest etteteatamisaeg oli tõesti väike. Kuid ka kõige paremad laulud ning tants ei oleks suutnud minu jaoks tol õhtul tasa teha asjaolu, et mõned cribi põhilised asukad kohal polnud. Joosep, Sten, Tauri - mu armsad! - te ei kujuta ette ka kui väga ma teid sinna oleks tahtnud. Teieta polnud see õhtu pooltki nii hea, kui see oleks võinud olla. Seepärast otsustasingi, et pean meie viimaseks peoks hoopis seda reede õhtut, kui kõik viimati koos olime. Vot see oli alles õhtu! Ma nii väga loodan, et nüüd, kus crib suletud on, elab selle hing ikkagi koogikates edasi. Ma ei ole veel mitte kuidagi pidi valmis suureks kasvama. Vähemalt mitte praegu. Vähemalt mitte täielikult.

This life is a party!

Hope

15. veebruaril kasvas mu tatoveeringute arv kolmeni. 2in1day, baby.

Chicken on the phone

Kui tavaliselt ainult oma nädalavahetustest räägin, siis seekord on põhjust terve nädal kokku võtta, sest need üleelmised 7 päeva on praeguse seisuga selle aasta sisukaimad olnud.

Nädal algas sellega, et Jürmann tuli mulle õhtul külla ning läksime joale jalutama. Uuh, kui hea oli end värskes õhus tuulutada ning samal ajal tühjaks rääkida. Ja ega jutt ei saanud otsa ka siis, kui me vannitoas mu juukseid värvisime. Eriti mõnus algus eriti mõnusale nädalale! Teisipäev oli järjekordne tööpäev, kuid hoolimata sellest suundusin kohe pärast koju jõudmist riideid vahetama ning seejärel cribi. Kuna kolmapäev ning neljapäev olid enamikel inimestel õpetajate streigi tõttu koolivabad ning minul juhtuse tahtel ka täitsa töövabad, siis sai nädalavahetus põhimõtteliselt alata. Cribis pidu aga kaua ei kestnud, sest mõte soojast tantsuruumist oli palju ahvatlevam, kui jääkülmast. Seega suundusime mõne aja pärast suure kambaga (ning loomulikult ka stroboga) Reijo juurde. Ja vot alles seal läks pidu korralikult käima! Tuju polnud küll õhtu alguses just kõige parem, sest kõigi teiste asjade seas pidid ka mu jalad pikal jalutuskäigul Reijo juurde õhukestes sukkades miinuskraadide käes peaaegu ära külmuma, kuid õnneks jätkus õhtu üsna tantsuselt ning halvad mõtted olid tänu toredale seltskonnale peagi peast läinud. Need riided ei pruukinud küll jalutuskäigu jaoks sobida, kuid olid ülejäänud õhtu jaoks rohkem kui ideaalsed. Mingil hetkel öösel oli aga siiski aeg koju minna, sest nii pidu kui inimesed hakkasid vaikselt ära vajuma ning aina rohkem kontrollimatuks muutuma. Pärast kurnavat ning eriti jäist jalutuskäiku koju oli soe voodi ainuke asi, millest mõelda suutsin.

Kolmapäev algas üllatavalt positiivsel noodil. Päike paistis ning kuigi uni oli veel silmas, tuli juba tahtmine end maast püsti ajada ja liigutama hakata. Nii võtsimegi Jürmanniga, kes ka ühel hetkel mu juurde ööseks oli tulnud, kohe ärgates koos tantsu üles. Kell kümme hommikul, lol. Seems legit. Pärast väikest hommikusööki oli aga aeg end üles lüüa ning üks korralik tripp ette võtta. Nii et parimad riided selga, huuled tulipunaseks, seksikad päikseprillid pähe ning oligi minek. Kõigepealt tuli poisid peale võtta. Poisid olemas, käisime poest läbi, sest loomulikult ei saanud sõit alata enne, kui väike gin soetud oli. Ma ei liialda, kui ütlen, et mind kummardati nagu jumalannat, kui sellega poeukest välja astusin. Kõik inimesed peal, hakkasime lõpuks liikuma. Ning kus oli meie esimene peatus? Loomulikult Lasnamäe Hesis. Külluslikud burksid hinge all, suundusime autopesulasse, kus Siim meile ühe eriti erootilise klaasipesu tegi. Safe to say, et kõik autosolijad olid krampides. Kuna poistel olid aga alkoholivarud selleks ajaks otsa saanud, tuli järgmine peatus teha Punases Selveris. Ja ma ütlen teile nii palju, et ega see poeskäikki paljastusteta ei möödunud. Viinad ostetud, tuli mõte Russalka juurde jalutama minna. Nii me siis sõitsimegi laulu, tantsu ja äärmiselt suure hulga roppuste ning nilbuste saatel Pirita poole. Enamuse ajast lahtise aknaga, kuna mõnel härral oli vajadus absoluustelt kõigile tänavailkõndijale serenaadi laulda.

Jalutuskäik ise oli peaaegu sama naerurohke kui sõit sinna ja sisaldas endas väga palju huvitavaid ideid, nende seas ettepanekut endale implantaadid hankida. Teades neid härrasid, oleksin pidanud juba varem teadma, et mu avar pluus nende pilgud näolt dekolteele tõmbab. Lisaks huvitavatele kommentaaridele saime ka tänu mõne härra geniaalsele improviseerimisoskusele kuulata, kuidas kõlaksid luikede ning partide omavahelised dialoogid. Tõtt-öelda ma ei teadnudki, et luiged nii nilbed ja lõdva püksikummiga on. Huvitav oli ka mere ääres Siimule selga hüpata ja sama targasti kohe jää peale pikali kukkuda. Note to self: Purjus inimesele ei tasu teinekord selga hüpata. Veel väike käsikäes jalutuskäik Jürmanniga ning olimegi valmis taas autosse istuma, järgmiseks sihiks Lasnamäe Rimi. Loomulikult toimus teel sinna veel rohkem "paljastusi", nii et ma ühel hetkel iseenda naeru kätte lämbuda kartsin, ning ega naer Rimi parklaski vaibunud. Kuidas saakski, kui sinuga keset teed tantsima hakatakse ja auto numbrimärkidest laul tehakse. Sisenemine oli meil ka eriti uhke: härra, kaks naist käevangus kõva häälega kuulutamas, kuidas ta meid mõlemaid igal õhtul paneb. Oh, seda edevust. Samal ajal kui me Jürmanniga poelettide vahel tiirutasime ja vajalikku kokku ajasime, mängisid poisid spordiosakonnas võrkpalli ning kiusasid järjekordset müüjat oma kurikuulsa küsimusega: "Kus teil see eriti valgurikas kohupiim on?" This is the life, man.

Sõit koju oli täpselt sama paljastusterohke ja täpselt sama vali või vaat, et valjemgi, kui linnasõit. Märksõnadeks, nagu ikka, vaid nilbused ja räuskamine. Lõpuks maandusime jälle minu juures. Mõni muidugi esialgu esikust kaugemale ei jõudnud ja jäi sinna minust maha põrandale pikutama, kuid vähemalt leidis ta hiljem tee mu tuppa siiski üles. Ja kuigi kõik päris ruttu ära vajusid, sain vähemalt rahul olla, et olin endale sõbra näol uue põrandalapi leidnud. See, miks ta mulle üldse voodi alla lükati, jääb muidugi endiselt müsteeriumiks. Istumine minu juures leidis aga kiire lõpu pärast seda, kui mind korralikult välja vihastati. Õnneks kukkus samal ajal ka terve viinapudel põrandale katki (oh, seda õnnetust ja poiste näoilmeid!), nii et oli hea vabandus André juurde edasi liikuda. Väsinud ja endiselt natuke pahane, arvasin, et jään seal magama, kuid õnneks äratas mõte Hesi minemisest mind lõpuks siiski piisavalt üles. Siim muidugi ei suutnud end taas Hesis tagasi hoida ja korraldas seal igasuguseid huvitavaid asju, rääkimata sellest, et ta André juurest mingisuguse valgusti kaasa võttis ja sellega meid kõiki pimestas. Aga eine oli hää ja uni pärast seda einet veel parem. Lausa nii hea, et läksin koju jõudes otseteed voodisse.

Neljapäev algas sellega, et magasin (oh, seda irooniat) täpselt neljani päeval. Ning ülejäänud päev möödus täpselt sama loiult. Võin ilma süümepiinadeta öelda, et tõusin voodist vaid selleks, et süüa võtta ning WC's käia. Lõpuks ometi üks vaba päev, kus ma actually puhkasin. Reedel see-eest panin aga uue hooga edasi. Tegime juba tööl peoplaane ning kohe kui kell üheksa õhtul kukkus, seadsin sammud marsa peale ning sealt juba Jürmanni autosse. Kui Koogile jõudsime oli mõtteis vaid üks asi: Shots, baby! Nii hakkasimegi, nagu naised ennemuiste, oma 700ml viina mehiselt lahendama. Jällegi üks väga positiivne õhtu. Ütleme nii, et tants 5000. Isegi tantsukunn Norma oli kohal. Ning kuigi ma sel õhtul võib-olla natuke liiga avameelseks muutusin, ei kahetse ma kokkuvõttes midagi. Elu on selleks liialt lühike. Vähemalt olin enne magama minemist piisavalt tark, et endale poest vesi võtta. Tubli, Kristina. Tubli tüdruk. Laupäeva hommik saabus raskelt. Esimene mõte oli, et tahaks jalutama minna. Nii saimegi kõikide olude õnnelikul kokkulangemisel Jürmanniga kokku ning seadsime sammud joa poole. See jalutuskäik oli täpselt see, mida parajasti vajasin. Värske õhk võttis nii pea kui ka mõtted selgemaks. Siinkohal tervitused armasale Dimale, kes meile purjuspäi, Gini pudel käis, joa ääres külge üritas ajada. Kui ma enne veel päris kaine polnud, siis tänu sellele kindlasti sain. Yours sincerely, Pille & Mari. Veel enne kui koju läksin, sai cribi uksel istutud, kaerahelbepudru üle arutletud ning sealt eelnevast õhtust järgi jäänud cocat pätsatud. Kokkuvõttes igati viis hommik.

Pärast ebaõnnestunud vanniskäimist (ehk vesi läks poole vanni pealt külmaks) mässisin end hommikumantlisse, pugesin teki alla ning unelesin, karu kaisus, Jason Mrazi uue EP saatel. Mõtlesin isegi hetkeks, et võiks ju natuke magada, kuid ainult mõtteks see ka jäi. Mõne tunni pärast panin end taas riidesse ja suundusin kolme teise jorsiga ning ühe jorsi väikse õega autoga linna. Niipea kui noorim autosviibija uksest väljus, hakkasid kõik vanduma nagu loomad - kui Siimu väikse õe ees eeskujulik olema pidi, siis pärast ei hoidnud end enam keegi tagasi - ja vot siis alles läks lõbusaks. Kuna olime parajasti Linnahalli läheduses, siis võtsimegi suuna sinna poole. Ronisime lausa (või pigem uisutasime, sest kogu Linnahall oli jääväli) täitsa tippu välja. Sattusime juhtumisi ka väga traagilisele õnnetusele peale. Tuleb välja, et keegi oli vette hüpanud ning tuukrid üritasid nüüd teda veest välja tirida. Päris võigas lugu. Kuigi poistele väga Sherlock Holmes'i mängida ja õnnetuse üle arutleda meeldis, suundusime lõpuks siiski tagasi autosse. After all, söögiisu hakkas juba kõigi üle võimust võtma. Nii läksimegi restorani sööma. MEIE. Ja restorani. Ise ka ei uskunud, kui kultuursed me olime. Igatahes kebab maitses väga hästi, mis siis, et Siim selle mu jaoks ära lõpetama pidi, kuna mul lõpuks lihtsalt enam ei mahtunud sisse. Vajusime pärast oiates tagasi autosse. Või noh, mina oigasin ja teised naersid mu üle. Aga uskumatult mõnus õhtusöök oli nende kolme väga toreda inimese seltsis.

Jättes ühe kamraadiga peagi parklas hüvasti, suundusime peagi tagasi kodu poole. Minu kodu poole, sest plaanisime kogu ülejäänud seltskonnaga + veel paari teise inimesega sel samal õhtul filmi koos vaadata. Sättisime juba kõik asjad mu toas paika, keerasime isegi voodi ümber, ning just siis, kui filmi käima panime, tuli Rolts tuppa tuli ja ütles, et võime seda tema toas suuremalt ekraanilt vaadata. No tore. Kolisimegi siis kõik üles korrusele ja sättisime end mõnusalt selles palju õhurohkemas toas sisse. Filmivaliku tegin seekord mina ning selleks oli värske The Woman In Black, mida juba ammu näha olin tahtnud. Kui natuke liiga väljendusrohke (loe: vali) seltskond välja arvata, oli film päris hea. Ehmatasime mõne koha peal nii, et kõik järsku kiljusid; tüdrukud siis veidi kõrgemas ja poisid veidi madalamas registris. Aga judinad jooksid ikka korralikult üle selja. Ilmselt kirjutan sellest filmist mõnes teises positituses veidi pikemalt. Teine film (sest kõik tahtsid midagi naljakat peale vaadata) jäi tunduvalt esimesele alla. Ja olgem ausad, ega ma ei tahtnudki väga seda vaadata. Oleks minu teha olnud, oleksin juba all korrusel oma toas maganud. Selle asemel pakkusin aga välja esimese ettejuhtuva komöödia, mis lõpuks nii igavaks osutus, et mõned keset filmi magama jäid ning kõik enne lõppu koju läksid. Aga kuna mul on alati selline mentaliteet, et ma ei saa ühtki filmi pooleli jätta - isegi siis, kui mulle see ei meeldi - vaatasin ma selle vaikselt oma toas lõpuni ning keerasin siis kerra ära. Laupäeva öö oli kurnav, sest kurk oli valus ning nohu segas hingata. Ärkasin pühapäeval kell 11 Jürmanni kõne peale minna Kalevi-Liivale kelgutama, kuid halb enesetunne ning uni said minust võitu ning ma siiski ei liitunud nendega. See-eest läksin õhtu poole Siimu juurde, kus me kõik koos Eesti lauamängu mängisime ning käikude vahel snäkke nosisime. Väärt punkt väärt nädalale.
 

Veedan nendega viimastel ajal rohkem aega koos kui oma perega, ning ma ei tahakski, et asjad kuidagi teistmoodi oleks. Palun, ärge kunagi mul ära kaduge.

Seiklusi, seiklusi ja veelkord SEIKLUSI!

Oo-ooh, sometimes I get a good feeling

Hoolimata igasugustest insidentidest on need kaks viimast nädalavahetust ilmselt viimase aja kaks kõige paremat olnud.

24. veebruari sai tähistatud sellise tantsuga, et ise ka ei usu. Juba päeva alguses oli mul tunne, et sellest tuleb üks paganama tore õhtu. Ja loomulikult läks mu ennustus ka täide. Oli crib, oli rõõm, oli naer, oli ego, oli jook ja oli tants! Polnud ammu sellist kambavaimu kogenud. Kuigi tantsu oli juba niigi korralikult saadud, jalutasime mingil hetkel terve kambaga kõigi tungival soovil järgmisesse kohta, kus pidu küll jätkus, kuid kõvasti lahjemana, kui varem. Aga sellegipoolest oli tore. Ja vähemalt said teised tänu mu õelatele kommentaaride kõhutäie naerda. Tuleb tunnistada, et ma isegi imestasin selle üle, kui geniaalseid asju mu suust välja lendas. Ühed väga ebasiirad vabandused selle eest. Õhtu leidis lõpu sellega, et jalutasime sama seltskonnaga, -1 kamraad, kell pool 7 hommikul tagasi Koogi poole ja pugesime Jürmanniga mõnusalt minu sooja voodisse tudule. Kokkuvõttes võisin igas mõttes enda üle uhke olla. Vähe sellest, et ma terve õhtu naeratasin, sain ma ka läbi inimestega, kellega suhtlemine viimastel kuudel kergelt öeldes väga hästi ei olnud sujunud. Mulle täitsa meeldib, kui minu tunnete ja soovidega vahelduseks arvestatakse. Võiks nüüd veel ainult meeles pidada, et ma olen hoolimata kõigest siiski naine, ja saan ka vahel haiget, kui minuga õelutsetakse ilma, et mulle aeg-ajalt kinnitataks, et tegu on siiski naljaga.

Laupäev seevastu möödus päris rahulikult. Vaatasime seltskonnaga koos minu juures Eesti Laulu ja tegime sellise Hesburgeri söögiorgia, et kõik pärast voodis üksteise peal kuhjas suurest täiskõhutundest oigasid. Ning mis kõige toredam, mu armas mp3-mängija, mille peole kaasa võtsin ja mida juba kaudnuks pidasin, ilmus siiski Reijo juures üles ning ma sain selle veel samal õhtul vastuteene eest tagasi. Nii et kokkuvõtvalt igati õnnestunud nädalavahetus! Eelmine nädalavahetus, hoolimata sellest, et üleni töine, oli ka üleni pidune. Magasin puhtast unetusest neljapäeval vastu reedet ainult 1,5 tundi. Aga ega see ometi ei takistanud mind pausil siidrit soetamast ja pärast tööd cribi minemast. Oh ei. Tantsu jätkus umbes kuni kella üheni öösel, ja oleks veelgi kauemaks jätkunud, kui kõik mingisugusesse kollektiivsesse masendusse ühtäkki ei oleks vajunud. Nii harjumatu olukord. Tavaliselt olen mina see, kes rõõmsas seltskonnas kurvana silma torkab, kuid seekord olid asjad täpselt vastupidi. Peaaegu kõik peale minu olid masenunud ning mul oli kõigest hoolimata ikka veel partymode sisse lülitatud. Natuke pettumust valmistav õhtu, kuid vähemalt sain ligi seitse tundi magada enne kui tööle jälle suundusin.

Pärast selliseid vähese unega öid mõtlesin laupäeval, et no täna ma küll kuskile ei lähe. Oi, kuidas ma eksisin. Läksin ja veel niimoodi, et ei jõudnud enne peole minemist isegi kodunt läbi käia. Kaks rasket kotti käes ja tööriided seljas, ilmusin Maarioni ukse taha umbes 22 paiku. Mõtlesin ausalt, et sellest õhtust asja ei saa, sest eelmine õhtu jättis omad kahtlused ja ebakindlused, kuid eksisin jällegi. Paari tunniga olid ebakindlused, rahutus, iiveldus ja uni kadunud ning ma tundsin taas sellist energiasööstu, et oleksin võimeline olnud hommikuni tiksuma. Ja ega sellest palju puudu ei tulnudki. Hoolimata vähesest unest ja pikkadest tööpäevadest olin Maarioni juures kuni peaaegu poole neljani hommikul. Lobisesime, rõvetsesime, teasisime, sõime tasuta viineripirukaid ning salatit, tõmbasime vesipiipu, laulsime ja mängisime terve õhtu kitarri. Mulle üritati ka äärmiselt kompetentseid kitarritunde anda ning ei lastud enne minema, kui viimase laulu tegin. Üllatavalt hea õhtu, arvestades seda, et olin üks väheseid täiesti kaineid inimesi seltskonnas. Tundsin tagasiteel autos kui kohutavalt valusad mu põsesarnad naermisest olid, kuid olin nii rahul, et kohale ilmusin. See õhtu oli väärt järjekordselt praktiliselt magamata ööd.

Ehk siis enesetapja nagu ma olen, magasin umbes kolm tundi ja läksin uuesti tööle. Pool päevast möödus isegi normaalselt. Või noh, nii normaalselt, kui see võimalik oli. Arvestades seda, et mul väsimuse ja magamatuse pärast mölafilter praktiliselt puudus, tuli mul suust suhteliselt adekvaatset juttu välja. Lausa nii adekvaatset, et töökaaslane mu kõrval pool päeva naeris. Viimased tunnid olid aga puhas piin. Suutsin vaevu ärkvel püsida ning nõrkus oli nii suur, et kummardades läks iga kord silme eest mustaks. Lisaks kõigele värisesin nagu haavaleheke, ei tea siis, kas palavikust või lihtsalt magamatusest. Ja aeg, oi see venis nagu tatt. Õnneks aga sain tänu töökaaslaste halastusele töölt pool tundi varem tulema ning kuna aega oli marsani veel palju, istusin rahulikult McDonalds'is maha, ammutasin rämpstoidust energiat ning lihtsalt hingasin kergendunult, et see füüsiliselt kurnav töine nädalavahetus lõpuks läbi oli.

Aga nii väsitavad kui need nädalavahetused ka olnud polnud, ma teeksin kõike seda uuesti. Ilma mõtlemata. Ma nii armastan teid, mu sõbrad!

Pühendusega Siimule:

God bless the child

This is how it's done, ladies and gentlemen.

 

Awakening

Teate, mida ma 14. veebruaril ärgates esimesese asjana aknast nägin? Hirvede perekonda ületeenaabri juures lume alt õunu söömas. Kõigepealt ühte hoovis lonkimas, seejärel teist tema jälgedes, ning lõpuks kolmandat nendega liitumas. Üks ilusamaid ning süütumaid vaatepilte, mida sel külmal ja närusel talvel üldse näinud olen. Ühtlasi ka üks lootustandvamaid asju sellesse muidu ületähtsustatud päeva. Ning kuigi õues tol hetkel üsna tuisune oli, tekkis mul kohutav isu jalutama minna.

Kes veel ei tea, siis ma armastan üksi pikki jalutuskäike ette võtta. Veedan tavaliselt kevade sulavetest esimesene lume tulekuni vähemalt ühe päeva nädalas väljas loodusest energiat ammutades. Talv on selles suhtes minu jaoks päris piirav aastaaeg, et iga kord ei saa jalutama minna just siis, kui ise tahan. Kuid seekord ei lasknud ma end ilmataadil takistada. Kasukas selga ja kaks paari pükse jalga ning olingi uksest väljas ja teel joa poole. Uskumatu, kui palju meeli üks väike jalutuskäik üles äratada suudab. Kui elavana ta üht inimest tundma panna suudab. Kui mind parajasti mingisugused mured kimbutavad, on loodus just see koht, kus kõiges selgusele jõuan. Erandiks polnud seegi kord. Poolteist tundi kõiksugu kohtades käimist ja ma tundsin end tugevamana ning õnnelikumana kui kunagi varem. Oleksin võimeline olnud maailma vallutama! Selle asemel vallutasin aga ühe mugava tugitooli Raini juures. Nimelt tulid poisid mulle juhtumisi poolel teel tagasi vastu ning pärast veel mõningast jalutamist nendega lõpetasime Ekuga õhtu Raini laua ääres piparmünditeed juues ja moosisaiu süües. Ning vähe sellest, et mul juba niigi tore õhtu oli olnud, siis ühel hetkel tegi Jürmann meile kõigile üllatuse ja sõitis tuisuse ilmaga umbes neli kilomeetrit autoga maha ainult selleks, et igaühele väike maius pihku pista ning kalli teha. How sweet is that! Tundub, et kui sul on ühe päeva ees madalad ootused, siis seda meeldivam ta tuleb.

Te ei kujuta ette kui väga ma tahaks jälle teetass käes trepil päiksetõusu ning linnulaulu saatel uut päeva vastu võtta. Linnulaulus on minu jaoks midagi nii rahustavat ja puhast ja süütut ja ürglikku. Loodusehelid üldse tekitavad minus alati sellise tunde, et mis iganes ka ei juhtuks, elu läheb edasi. Maailm ei lõpeta keerlemist, päike ei põle ära - lootus säilib ka kõige lootusetumas olukorras. Kevad on tulekul. Tunnen seda iga oma keharakuga.

Päikest päeva ja soojust südamesse!

 

Lisztomania

Miks inimesed üle mõtlevad? Miks nad nii palju teiste arvamusest hoolivad ning kellelegi endast vale muljet jätta kardavad? Ning mis kuradi fenomen see on, et nad kõigile alati ideaalseina näida tahavad ja oma olemust ning absoluutselt iga oma viga põevad? Ahjaa, tere tulemast perfekstionistide ning liiganalüütiliste inimeste maailma!

On alasid, kus hea analüüsimisvõime kasuks tuleb, näiteks psühholoogias. Võib isegi öelda, et see on hea psühholoogi eeldus. Kuid mis saab siis, kui inimene seda võimet vaid oma eraellu rakendab? Olles üks neist õnnelikest, keda sellise võimega "õnnistatud" on, võin sellele küsimusele isegi vastata: tulemuseks on totaalne üleanalüüsimine. Kui enamik inimesi asjad kiiresti ära unustavad ning oma eluga võimalikult ruttu edasi liiguvad, arutlevad needsammused "õnnistatud" alles selle üle, miks nii juhtus ning kes olukorra põhjustas. Ja mis kõige hullem, nad leiavad vahel probleemi seal, kus probleemi tegelikult ei olegi. Ühesõnaga seal, kus keskpärane inimene mõtlemise lõpetab, on üleanalüüsiva inimese jaoks alles algus. Kui te vaid teaksite, kui mitut erinevat stsenaariumi on võimalik paari minuti jooksul ette kujutada või kui palju järeldusi ühest ainukesest lausest ja liigutusest teha saab. See on tegelikult hämmastav, milleks üks inimaju võimeline on. Ning mis sellise käitumise taga peitub? Loomulikult vähene enesekindlus ja eneseusu puudumine. Ning mis omakorda nende puuduste taga on? Loomulikult pidev püüdlus olla ideaalne ning harjumus end nö "vigade" tegemise korral nuhelda.

Jah, kõik teavad, et ideaalset inimest pole olemas, ka perfekstionistid. Samuti teavad nad, et ideaalsuse poole püüdlemine tähendab ebaõnnestumiste korral paratamatult enese altvedamist, mis on teadagi kohutav tunne, kuid ometi ei takista see neid ideaalsuse poole edasi püüdlemast. See on nagu sisseprogrammeeritud enesehävitusprogramm, millele "on/off" nupp külge on unustatud panna. Sellegipoolest tean ma omast käest, et olukorda on võimalik suure töö ja vaevaga leevendada. Mitte likvideerida, aga just leevendada. Tuleb õppida enesehävituslikke mõtteid blokeerima ning enesekindlust sisendavaid mõtteid julgustama. Kuigi paljud selle kasuks räägivad, on ekslik oletada, et enesekindlus ning eneseusk vaid kaaslaste tunnustusest ning ühtekuuluvustunde saavutamisest kasvavad. Viimased küll mängivad selles suurt rolli, kuid eneseusk ning enesekindlus on lõpuks siiski midagi sellist, mis kusagilt sügavalt sisimast tulema peavad.

Saan siiani elult selle kohta õppetunde, kuid ometi ei suuda ma ikka veel vahel oma mõtlemist täielikult kontrollida. Loomulikult ei vii ülemõtlemine kedagi mitte kuhugi. Isegi ülemõtlevad inimesed teavad seda. Teoorias on kõike lihtne teha - mitte hoolida, mitte üle mõelda, mitte karta - kuid tõeline pähkel on see, kuidas kõiki neid teoreetilisi teadmisi praktikasse rakendada. Eelmine nädalavahetus pani mind selles suhtes päris korralikult proovile. Ma ei ütle küll, et ma õnnestusin, kuid vähemalt väljusin olukorrast järjekordselt targemana.

Võtsin eelmisel nädalal pühapäeva vabaks, et Briti täisealiseks saamist rahuliku südamega hommikuste tundideni tähistada. Kuna sain iseendalegi üllatuseks ka laupäeva vabaks, siis ettevalmistusteks oli aega küll ja enamgi. Saabusime peo asukohta Villa Onni Puhkekeskusesse umbes poole kaheksa paiku õhtul. Ning nii pea kui õnnitlused edastatud ning kingid üleantud said, korkisime lahti rummipudelid ning tõeline pidu saigi alata. Uskumatu, kui palju see õhtu mulle vanasid aegu koogikatega meenutas! Seda ilmselt sellepärast, et kohal oli ka meie armas sõdalane Joosep, kes oli ja on siiani minu jaoks meie seltskonna hing. Dude, you have no idea how much I've missed you! Kui paar tagasilööki välja arvata, oli üritus minu jaoks üsna edukas. Voodisse maandusin kergelt ähmaste mälestuse kohaselt umbes viie paiku hommikul ning uni oli mul, tänan küsimast, väga magus.

Peojärgsel hommikul olin aga tagasi reaalsuses ning enesekriitilisem kui kunagi varem. Kas ma ikka käitusin selles olukorras ideaalselt? Miks ma ütlesin seda, mida ma ütlesin? Miks ma ei oleks võinud hoopis nii teha? Miks ma käitusin nii nagu ma käitusin? Miks ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida? Õppetund, mida sellest õhtust sain, oligi see, et enda üle ei tasu koguaeg nii karm olla. Selline käitumine on küll perfekstionistlikel inimestel veres, kuid seda tuleb õppida maha suruma. Tuleb leida see sisemine jõud, see sisemine enesekindlus. Keskenduda positiivsele ning lasta negatiivsel jääda eilsesse. What's done is done, ja seda ei saa enam muuta. Muuta saab vaid oma suhtumist juhtunusse. Perfektsionismipüüdlustest paranoiani on vaid paar sammu, seepärast on oluline oma olemust ning reaalseid (ja mitte ettekujutatavaid) vigu aktsepteerida ning mitte endale asju ette kujutada.

Samuti õppisin seda, et sõprade nähes võib oma nõrkusi välja näidata. Kui nad on tõelised sõbrad, siis nad on sulle toeks ning ei arva sinust juhtunu pärast vähem; nad juba teavad su vigu ning suure tõenäosusega ka aktsepteerivad neid. Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad nagu mul on. Ning nii nagu ma sooviksin vahel, et nad end minu silmade läbi näeksid - et nad näeksid kui hämmastavaks ma neid pean - sooviksin ka mina end ükskord läbi nende silmade näha, sest ma usun, et olen nende silmis palju ilusam, kui ma ise arvan.

Vähem enesekriitikat ning rohkem enesekindlust!