Uskumatu, kui tegus sügis siiani on olnud. Hoolimata külmadest ilmadest, haiguspuhangutest ja üldisest vihmasest olekust on käsil igasugused huvitavad projektid ning toimumas suured muutused.
Üks väga palju elevust tekitav ettevõtmine on kindlasti PÖFF, mis näeb taaskord ilmavalgust juba 16. novembril. Eriti põnev on see sellepärast, et olen sel aastal PÖFFil vabatahtlik, mis tähendab saan ligi kaks nädalat oma lemmikajaviite - filmide - jaoks kasulik olla. Vabatahtlike ühisintervjuu Telliskivi Loomelinnakus olid äärmiselt meeldiv ning inimesed, kellega selle käigus tuttavaks sain äärmiselt toredad ja erinäolised. Üks suuremat sorti koolitus leidis aset 29. oktoobril. Koolitus oli tegelikult päris huvitav, kuid kuna ma olin just eelmisel õhtul Steni 17. sünnipäeva tähistanud ning vaid paar tundi magada saanud, oli mul üsna raske ärkvel püsida. Lisaks sellele olin mõni päev tagasi hakanud üle kolme pika aasta taas trenni tegema. Iseseisvalt siis. Bad idea. Bad, bad idea. Suutsin vaid kahe päevaga oma mõlema käe lihased ära venitada nii et lisaks magamatusele piinasid mind ka kohutavad lihasvalud. Ning koolitus kestis viis tundi. VIIS TUNDI. Hea, et ma otsi ei andnud seal toolil istudes. Käed valutasid non-stop ja peaaegu igas asendis. Ma imestan isegi, et ma telefoniga ulatusin rääkima, sest mu käed paindusid tol päeval ja veel mitu-mitu sellele järgnevat päeva vaid 90 kraadi. Isegi magades valutusid käed nii et ma ei saanud paar päeva mitte kummagi külje peal magada ning pidin teatud asendis püsima, et üldse sõba silmale saaksin. Liikudes aga tagasi PÖFFi juurde, siis ma ei suuda seda ära oodata! Kuna olen piletikontrollija, siis on üsna tõenäoline, et saan rohkem filme näha kui ükski teine vabatahtlik. Ja see valmistab mulle vaid head meelt. Nüüd jääb üle vaid oodata töögraafikut ja siis lähebki möll lahti. Nii et kõik PÖFFile!
Teine suur edasiminek on see, et leidsin omale lõpuks töökoha. Alates 15. novembrist seisab teie ees Kristiine Reserved'i uus klienditeenindaja. Te vist ei oska ette ka kujutada, kui õnnelik ma selle saavutuse üle olen! See ei ole küll erialane töö ega ka maksa just kõige rohkem, kuid kuskilt peab ju alustama. Eks näis kuidas ma hakkama saan. Esimesed kaks nädalat saavad ilmselt parajad pähklid olema, sest pean PÖFFi ning töö vahet jooksma. Vähemalt on töögraafik selline, et vabu päevi on vahel nii nädala keskel kui ka nädalavahetustel. Ühesõnaga lõpuks ometi on mul tunne, et liigun elus edasi. Kunagi peab ju täiskasvanuks ka saama. Või noh. Täiskasvanulikumaks. Natuke lapsemeelsust kulub kõigile ära.
No comments:
Post a Comment