See suvi on endas sisaldanud ühtesid meelejäävamaid ja maagilisemaid õhtuid. Ning need mõned maagilised õhtud on palju väärtuslikumad kui mitukümmend lihtsalt head õhtut.
Olen kogenud asju, mida arvasin, et kunagi ei koge. Olen proovinud asju, mida arvasin, et kunagi ei proovi. Nii mõnigi asi on lõppenud ka halvasti, kuid ometi on sellest alati midagi head tulnud. Olen kohanud inimesi, kelle sarnaseid ma kunagi varem tundnud pole. Olen loonud uusi huvitavaid tutvusi, ja seda kõige ebaharilikemates kohtades. Rüübanud kesklinnas murul Gini, nagu lillelaps ennemuiste. Hänginud linnahalli katusel ja arutlenud selle üle, kuidas elumajad võiksid olla korstendekujulised. Olen ka lähemalt tuttavaks saanud inimestega, kelle imelisusest mul varem aimugi polnud. Inimestega, kellega koos olles on tunne nagu tunneks teineteist juba aastaid. Inimestega, kes mu mõtteid loevad ja lauseid lõpetevad. Inimestega, kes loodetavasti pikaks ajaks mu ellu jäävad.
See sume suveõhtu, see siidrirüüpamine rööbaste kõrval. See vihmavari. Oh, see vihmavari ja jalutuskäik läbi kaubanduskeskuse! Ning see rumm! See püha inimesi ühendav ja sõdasid lõpetav rumm! Ja see park. See park, kuhu vaid korraks maha istuma pidime, kuid lõppude lõpuks pool ööd veetsime. Veetsime hundirattaid ja kukerpalle tehes. Kuid mitte väga osavaid. Ning piggy-back ride'e tehes! Ja muusikat kuulates ning kõva häälega lauldes. Öist äikesemängu murul pikutades vaadeldes ning kuidas ma saakski unustada - mind lolliks tehes. "Ei, ma ei näe taevas mingit välku!" Muidugi sa ei näinud. Muidugi. Ning see mõnus hommik kergelt maitsetu kakao ja kuiva võileivaga. See maailma kõige veidram film. See kosutav Hes'i eine, mille friikartulitega tuvisid sööta sai ja see coca tops, millesse kaks kõrt sisse õnnestus suruda. Ning see trip sõjaväkke Siimule külla. Oh, kui hea teda taas näha oli! Ning tundus, et ka temal meid. Hiljem jalutuskäik linna tagasi ning randamineku asemel kino Kosmose ees purskaevus jalgadega sulistamine. Kahju ainult, keegi meid Lõuna-Aafrikasse ei viinud. Olime ju hääletamise puhuks nii ilusa sildi valmis vorpinud. Vähemalt jõudsime kinno. Täitsa omal jõul ja täitsa tema kulul vahelduseks. 
Uskumatult palju seiklusi! Ja mitte ainult uute inimestega, vaid ka omade ja kõige kallimatega. See suurepärane õhtu linna peal vanade klassiõdedega tüdrukuteõhtut pidades ning hiljem kõige paremaga baaride vahet käies. See õhkkond! Need inimesed! Ning need meeldivad juhuslikud kokkusattumused! Kes oleks arvanud, et uut päeva vanalinna korteri katuseterrassil päiksetõusu saatel tantsides ja viskikokteili rüübates vastu võtame. Elagu spontaansus! Ning oi, see maailma värskendavaim ja ühtlasi ka naerurohkeim jooks läbi paduvihmase Tallinna bussi peale. Kes läbimärgade jalanõudega, kes lausa paljajalu. Kuid isegi Lasnamäe bussis veest tilkudes ning katkise kleidiga istudes, mis oli mul juba pooleldi seljast ära vajumas, olime tol hetkel ühed õnnelikumad inimesed maamunal. Endiselt eelmisest õhtust shvipsis, aga kurat, kui õnnelikud.
Need on need hetked, mida sellest suvest endaga sügisesse kaasa võtan. Need hetked, mis mulle külmal päeval soojust annavad ning kõige lootusetumal ajal minusse lootust süstivad.
Jah, on olnud sündmusterohke suvi, kui mitte ainult sotsiaalelu tasandil, vaid ka töö ja argielu rindel. Esimene suur saavutus on see, et olen peaaegu autoga sõitma õppinud ehk tõenäoliselt lähikuudel autokooli lõpetamas. Tuleb vaid paar lisasõidutundi võtta ja eksamid ära teha ning ongi load käes. Eesmärgiks on ka endale auto soetada, kuid sellega läheb vast rohkem aega. Teine suur saavutus on see, et olen nüüd juba pea et kuu aega uuel töökohal töötanud. Lausa ühel välislähetuselgi käinud. Jah, Reservediga on nüüd lõpparve tehtud. Osalt kerge südamega, sest tundsin seal end viimasel kuul üsna õnnetu ja rahulolematuna, teiselt raske südamega, sest paremaid töökaaslasi ja juhatajat annab leida. Either way, siin ma nüüd siis olen, kõrgharitud ja lõpuks ka kõrgharidusele vastaval töökohal - välissuhete assistent rahvusvaheliselt tuntud firmas. Ning ma ütlen, see on parim tunne maailmas, kui saad hommikul minna tööle, millest sa actually hoolid. Tööle, kus sa end kasuliku ning targana tunned. Tööle, kus on meeldiv õhkkond ja intrigeerivad töökaaslased. Ning muidugi, kus su pingutustele väärilist palka makstakse. Lõpuks ometi olen heal järjel. Suurepärane näide sellest, kuidas negatiivsed inimesed ja kogemused sulle suurteks tegudeks otsustava lükke anda võivad. Nii et aitäh. See suvi on mulle nii palju oma väärtuse kohta õpetanud. Olen pärast negatiivsete mõjutuste seljataha jätmist hämmastavalt palju positiivset enda poole tõmbama hakanud. Tean nüüd, et maailmal on mulle palju rohkem ja palju paremat pakkuda, kui see, millega varasemalt leppisin.
Elu on taas täis võimalusi ja maksku, mis maksab - ma haaran neist kinni! Kogu jõuga. Sest vaid niimoodi on elu väärt elamist - kui seda täiel rindel elada.
This is the time of my life.
