I thought that you'd be here by now

One for the good days

Öeldakse, et inimene on õnnelik, kui tal on vähemalt paar väga head sõpra. Mul on selles suhtes vedanud, et mul on neid rohkem kui mõni. Ja nad on imelised.

Ma ei karda neile isiklikest asjadest rääkida. Ma ei karda nende ees liiga loll näida. Ma ei karda nende ees oma arvamust avaldada. Ma ei karda nende ees nutta. Teiste sõnadega ma ei karda nende ees mina olla. Ma usaldan neid. Ja see on midagi suurt minu suust öelduna, sest god knows, et mul on inimeste usaldamisega probleeme olnud. Avastan end viimasel ajal tihti neid vaadates naeratamast. Näiteks siis, kui mõned neist kell üks öösel imaginary muusika järgi tekkidesse mässituna õues keldrimäel tantsu teha otsustavad. Või kui nad usinalt rannas palki tõstes trenni teha üritavad. Või siis kui nad valjusti ja valesti Ott Leplandi Kuula venekeelset varianti kaasa laulavad. Või kui nad vabas õhus autost mürtsuva muusika taustal eriti geisid tantsuliigutusi teevad. Aga eriti siis, kui mõnda neist südamest naeratamas näen ja pilkude kohtudes tema pilgu tähendust sõnadeta mõistan. Usun, et inimestele väljaspool meie seltskonda tunduksid nad kui kamp hullumajast põgenenuid. Ja nad ongi erilised, kuid mitte selle sõna halvustavas tähenduses. Nad on heasüdamlikud. Nad on ainulaadsed. Nad on minu inimesed. Ja ma ei tea mida ma teeks, kui ükski neist mul ära kaoks. 

Üks mu väga häid sõpru läheb juba paari nädala pärast sõjaväkke ja ma siiani ei kujuta ette, mida ma ilma temata tegema hakkan. Ta on meie seltskonna tugipost ning vaatamata kõikidele asjaoludele ning meie segasele ajaloole pärast viite aastat endiselt üks olulisemaid inimesi mu elus. Leian end üldse tihti mõtlemast, et mis siis saab, kui kõik ükshaaval eri suundadesse liikuma hakkavad. Kas me suudame sama tihedalt kontakti hoida? Vastus sellele on, et tõenäoliselt mitte. Seepärast võtangi meie ajast koos alati viimast. Et siis, kui saabub see aeg, kus me üksteist aina harvemini nägema hakkame, midagi meenutada oleks. Filmis Meet Joe Black oli selle kohta ilus tsitaat: 'If we lucky maybe we got some nice pictures to take with us.' Tundub, et mul on vedanud, sest mul on juba praegugi pilte, mida endaga igavesti kaasas kanda. Ja seda suuresti tänu neile inimestele.

Head sõbrad on harvad, seepärast ei kavatsegi ma kurvastada, kui kunagi lahku kasvama peaksime, vaid rõõmustan selle üle, et nad mul üldse olemas olid.

Aitäh teile.

 

Come what may

Palju on juhtunud nende paari kuuga, kui ma siia kirjutanud pole. Olen jõudnud vahepeal oma bakalaureusetöö ära esitada ja kaitsta, 23. aastaseks saada, parimate sõprade sünnipäevi tähistada, esimest korda see aasta rannas käia, inglasi võõrustada, autokooli sisse astuda ning ülikooli ära lõpetada. Elutempo on viimasel ajal nii kiire olnud, et ei ole isegi puhkuse ajal puhata jõudnud, ning see on masendav. Sõpradega koos aega veeta ning uusi asju kogeda on küll tore olnud, kuid ma tunnen, et vajan sellest kõigest hetkeks pausi. Väikest hingetõmbeaega. Kasvõi ühte päeva iseeendale, kus end korralikult välja magaksin, aiamaal musta teega hommikut tervitaksin, pärastlõunal oma lemmikpaikades jalutamas käiksin, hiljem hea pika kuuma duši võtaksin ning õhtul voodis mõnd kaua tahaplaanile lükatud iseseisvat filmi vaataksin. See on naljakas ja kummaline, et just siis, kui end rutiinist välja murrad, tekib uuesti vajadus nende tuttavate ja näiliselt ebaoluliste tegevuste järele, ning sa mõistad äkitselt, et need samad tähtsusetud tegevused ei olegi tegelikult nii tähtsusetud. Elu koosneb olulistest ja vähem olulistest sündmustest ning sellel on põhjus, miks need mõlemad meie elus aset leiavad - et me erinevusi tunnetaksime. Ja et me neid erinevusi tunnetades igasuguseid elu aspekte hindama õpiksime.

Ma küll ei tea, kas usun saatusesse, kuid leian, et kõik juhtub põhjusega. Iga otsus ning iga tegevus viivad kuhugi. See muutus, mis nende asjade tagajärjel aset leiab, ei pruugi küll kuigi suur olla, kuid see on oluline. Poleks ma argipäeva rutiinist välja murdnud, ei oleks ma tõenäoliselt avastanud, et vajan neid lihtsamast lihtsamaid rutiinseid tegevusi niisamuti kui spontaanseid. Ja et aeg iseendale ning üksinda olemine on vahel parim asi, mida inimene tahta võiks.

Hinnakem elu.