Kui pean õue minnes saapad jalga tõmbama ja veidi rohkem kihte selga võluma, siis tean, et sügis on saabunud. Pärast sellist tegusat suve ei ole mul isegi kahju, sest jõudsin teha kõike, mida plaanisin ja kõike, mida ei plaaninud. Kui ma tavaliselt suvel oma laiskuse tõttu mitte kuskile ei jõua, siis sel aastal ületasin end igati ja külastasin kolme puhkusenädala jooksul lausa kolme väga toredat paika - Hiiumaa, Saaremaa ja Pärnu.
Esimese linna kohta ütlen nii palju, et Pärnu on tõesti oma suvepealinna tiitli vääriline. Neil päevil, mis ma seal veetsin, aeg justkui peatus. Kellelgi polnud kuhugi kiiret, keegi ei tundunud kurb ega ükskõikne ning inimesed lihtsalt kulgesid ühest hetkest teise, nautides head sööki, head seltskonda ja head ilma - ühesõnaga võttes ühest suvepäevast kõike, mida on võimalik võtta. Sain nende kolme päeva jooksul Pärnu rannas ujuda ja siidrit juua, jalad oma lemmiktennistes villi kõndida, Steffani pitsat ja Caesari salatit süüa, öösel linna peal valeliku GPSi järgi ära eksida ning Greta ja Tõnise juures kodust grillliha mekkida, nilbeid lauamänge mängida ja üleväsinuna pisarateni mittenaljakate laulude üle naerda. Tol pühapäeval, kui ma bussiga taas Tallinna poole tagasi sõitsin, oli esimene kord, kui ma tõesti ei tahtnud koju minna.
Hiiumaa oli nagu alati - maagiline! Suutsin seekord väärtustada isegi perega koosveedetud aega. Eriti mõnusaks harjumuseks kujunesid meil ühised hommikusöögid tädi Valli köögilaua ümber, kuid äärmiselt nauditav oli ka ühel õhtul magusa veini saatel ema ja tädi Valli lapsepõlvelugusid kuulata ning oma vanavanemate ja isegi isa kohta uusi fakte teada saada. Sain ka Hiiumaal ise autot roolida ja Kaluripäevadel hiigelsuurte kalalaevade pardal ringi uudistada. Sellest hoolimata oli reisi parimaks osaks siiski Hiiumaa rannapidu. Peoeelne suplus rannapaargus ning eriti toredate tegelastega seiklemine Kärdla linna peal tegid sellest ööst ühe selle suve maagiliseima. Oh seda naeru, sarkasmi, kraavi kukkumist, siniseid silmi, pitsa söömist ja muidugi ostutšekile inproviseeritud intrigeerivat luulet. Isegi purjuspäi praamisõit koju oli täis ootamatusi ning rõõmsaid taaskohtumisi öiste kaaslastega.
Selle aasta teine rannapidu, millest osa võtsin, toimus Saaremaal, Mändjalas. Piletid said ostetud juba mitu kuud varem, et teha minek võimalikult kindlaks. Kui enamik sõpradest said auto peale, siis kolm lonerit alustasid oma teekonda Muhumaale hoopis bussijaamast (Muhumaal oli Siimu maakodu, kus enne õigesse peokohta jõudmist leidis aset väike soojenduspidu). Juba järgmisel hommikul võtsime ülerahvastatud autodes suuna Saaremaa poole. Saime teel sinna kõhud kõveras oma positsioonide üle autos naerda (kujutage ette kolme inimest tagaistmel ning ühte nende jalgade peal isteme vahel lamamas), naistega Kuressaares kaltsukaid reidida ja hiljem oma väärtuslike kaltsukaleide täis kottidega kultuurses restoranis pastat süüa. Kuna tegemist oli eriti toreda seltskonnaga, kellega autot jagasime, siis jõudsime kõik Mändjalasse õnnelike ja naerusuistena.
Kui enamikule külastajatest jäi Saaremaa rannapeost meelde eelkõige ossitümps ja purjus inimesed, siis mina mäletan hoopis teistsuguseid asju. Seda lõputut telkla ja peoala vahel sõelumist, mille vahemaaks oli küll 200 meetrit, kuid mille läbimine võttis iga kord aega rohkem kui pool tundi. Ma mäletan neid toredaid inimesi, keda alati sellel teelõigul kohtasin, sealhulgas Margust ja Jack Danielsit. Mäletan seda, kuidas meie poisid liitusid suvalise paariga rannajoonel, kes vastamisi kätekõverdusvõistlust korraldasid ja sellest massiürituse tegid. Mäletan kuidas me tantsupõrandal "saagi käima tõmbasime". Mäletan selles väikses rannaäärses majakeses tantsimist. Mäletan oranže päikeseprille. Mäletan, kuidas liiv mu tennistes krudises ja ma lõpuks seda enam tähele ei pannudki. Veetsin seal küll pooliku unega öid, külje all vaid maa ning peavarjuks vaid telk, kuid need olid ühed selle suve nauditavamad päevad. Tagasiteel saime Skrillexi taustal läbi Kuressaare Reijo telefonile järgi sõita, jõudsime eriti bossidena praamile eelisjärjekorras, mängisime jäätee purgiga tõde ja tegu ning tantsisime autos DJ Cammy kaasahaaravate biitide järgi. Tahtsime oma reisi veel nii väga pikendada, et maandusime lõpuks mu aiamaal ja grillisime viimasedki lihad ära. Nende nelja päeva jooksul sai selgeks vähemalt üks asi - iga hea reisi aluseks on hea seltskond.
Nüüd olen aga hoopis neljandas paigas, kuid siin ei kvalifitseeru ma pelgalt turistina ega harva külalisena. Ma elan siin. Jah, täpselt kaks nädalat tagasi sai minust Tartu linna elanik ning ei, ma ei käi siin ülikoolis. Ma käin siin hoopis elukoolis (ja natuke ka keeltekoolis). Iga päev on mul uued ained, uued loengud ja uued õppetunnid nii et saan siin linnas ühte või teistpidi targemaks, kui ma kodust lahkudes olin. Ema võib küll kurb olla, sest milline armastav lapsevanem ei oleks, kuid sellel väiksel linnupojakesel oli viimane aeg pesast välja lennata ning ükskõik kui hirmutav see ka ei oleks, ta on valmis oma tiibu sirutama.
Tartus näeme!
.jpg)