Music is our freedom

Uskumatu, aga ma tõesti ootan, et kool juba pihta hakkaks! See kolmas ja viimane aasta. See aasta, kus enam pole mingeid segadusi ja sellest tingitud asjatut stressi, vaid on maa ja ilm aega, et rahulikult kogu ülikoolikogemust nautida. Ja oi, kus ma kavatsen seda teha!

Ootan praktiliselt iga uut ainekursust suure huviga. Eriti excited olen aga muusikakriitika erikursuse pärast. Kujutage ette, see aine lausa nõuab kontsertite ja festivalide külastamist ja loomulikult ka kuuldu kritiseerimist. Kaks minu lemmiktegevust ühendatud. Mis võiks olla ideaalsem? Ainuke asi, mis teeb kurvaks on see, et ma sel aastal enam WAFis ei jätka. WAF on nende kahe aasta jooksul, mil ma seal käinud olen, saanud kui teiseks koduks. Imelik on mõelda, et ma sinna enam vähemalt kord nädalas pead sisse ei pista, et häälepaelu teritada või siis, et lihtsalt toredate inimestega lõbusalt aega veeta.

Laulujumal vaid teab, kui tänulik ma olen kõige eest, mis sealsed pedagoogid ja kaaswafikad mulle andnud on! Ja kui te varem juba ei teadnud, siis nüüd teate, et just teie olete mu enesekindluse ja eneseusu allikad; need tegelased, kes on teinud minust nii parema laulja kui ka parema inimese. Ma armastan teid kõikide nende hetkede eest, mil maailm tundus ilusam paik puhtalt sellepärast, et teie ja muusika mul olemas olite. Laululahing kuulub igavesti ühtede mu elu parimate kogemuste hulka. Ja teie kuulute igavesti mu südamesse.

Take care. Bye bye. See ya around. Aeg on uuteks kogemusteks. Ja ma olen valmis. Ning kus iganes suunas ma ka ei liiguks, üks asi on kindel - minu muusika jääb minuga.

Veel üks kord, for old time's sake: