Tundub, et viimasel ajal ma muud ei teegi kui elan teiste elusid. Filmide vaatamine tundub mulle vahel sellena - kellegi teise elu elamisena. Mõneks tunniks tundmatusse reaalsusesse hüppamisena või põgenemisena, kuidas soovite. Ja nendeks mõneks lühikeseks tunniks kaovad kõik isiklikud mured, nagu imeks mingi nähtamatu kogu kõik su mõtted endasse. Justkui puhkus. Ainult, et iseendast. Tõsi, mitte küll kauaks.
Vaatasin eile filmi nimega Away From Her. See jutustab lugu mehest, kelle naisel diagnoositakse Alzheimeri tõbi. Ja selle filmi nägemine pani mind mõtlema, et kas mina suudaksin leppida sellega kui mu elu armastus mind ühel hetkel enam absoluutselt ei mäletaks? Raske on midagi oletada, kuid üks asi on kindel: see murraks mu südame miljoniks väikseks tükiks. Ja kui armastus on kui hapnik, siis kuidas õppida ilma selleta hingama? Loodan, et mu elus ei saabu kunagi hetke, kus pean tõdema, et olen vana, hallipäine, ja üksi.
Armastagem üksteist!
No comments:
Post a Comment