Veel 15 minutit

Tere. Minu nimi on Kristina. Ja ma avastasin kaks päeva täiesti maagilise maailma!

Maailma, kus inimesed sulle tänavail soojalt vastu naeratavad, kus osatakse ja tahetakse olla sõbralikud. Maailma, kus hinnatakse kvaliteetset muusikat. Maailma, kus inimesed julgevad olla nemad ise ning kus ei olda võõrad stiilile. Maailma, kus iga naaber on ühtlasi ka sõber. Maailma, mis hoiab ühte. Maailma, kuhu tunnen, et südames kuulun. Jah, sa võid aeg ajalt puust plangugu vastu pead saada, kuid seda mitte kunagi meelega! Ja kui sa arvad, et keegi su ratta ära varastas, siis võta rahulikult Seltsimajas tass teed ja loe raamatut, sest küll su naaber, kes ratast väikseks käiguks poodi laenas, selle mõne hetke pärast tagasi toob!

Tere tulemast Uude maailma!

Kahest päevast Uue Maailma tänavafestivalil piisas täiesti, et ma sellesse mõnusalt boheemlaslikku kommuunilaadsesse paika armuksin. See küll asub Tallinna kesklinnas, kuid saan omast kogemusest rääkida, et sinna sisenedes on uskumatult lihtne unustada, et üldse Tallinna piirides viibid. See on tõesti maailm omaette. Kummaliselt sooja ja paeluva atmosfääriga paik. Nagu kodu. Ainult, et veel parem!

Tänavafestival sisaldas endas äärmiselt sõbralike inimestega tutvumist, koogisöömis- ja teejoomisnaudingut, sutsu alkoholi, Seltsimaja hoovis diivanil lösutamist and last but not least, hindamatut kontserdielamust! Trio, koosseisus Jaan Pehk, Vaiko Eplik ja Jarek Kasar, oli lihtsalt fenomenaalne! Lugude valik, lavaline olek, vokaal, improvisatsioon - see kõik oli kümnesse! Ka Lenna sai mõnusa hubase kontserdiga hakkama (Go Ahven ja Masso! See tähendab.. ee.. mida?), aga nii kustumatut muljet ta siiski mulle jätnud kui eelmainitud 'kuldne trio'.

Saatuz!!!

And what are the odds, et Vaiko Eplik mulle ja Gretale Viru keskuses järgmisel päeval vastu juhtus jalutama? Vahel on selliseid päevi, kus kõik asjad mingil maagilisel moel paika loksuvad ning see oli üks neist päevadest. Paneb mõtlema, et äkki saatus siiski on mingil määral olemas. Aga ainult mingil määral, sest mõningate soovide ja unistuste täide minemise nimel peab ju ise ka natukene vaeva nägema, eks? Igatahes, Uue Maailma elanikud, ärge siis väga välja tehke kui üks vaene tudengist Koogi küla kodanik teie kodutänavaile edaspidi natukene liiga tihti ära eksima hakkab. Kui stalkimisharjumused kõrvale jätta on ta tegelikult täitsa vahva inimene!

Ja rääkides saatusest, selline armas lookene siia lõppu: klikin selle lingi peale, sest see viib mind kuulama Orelipoisi lahedat lugu