Pöfftastic

PÖFF võib küll juba läbi olla, kuid sealt saadud filmielamused on mul sama värskelt meeles kui eilne päev! (tavaliselt oleks siin naerukoht, kuid filmide peale on mul tõesti üllatavalt hea mälu)
 

Esimene kahest filmist, mida vaatamas käisin, oli Never Let Me Go. Lugu futuristlikust ja utoopilisest ühiskonnast, kus organidoonorluse eesmärgil kloonitud inimesed pole sugugi ebatavaline nähtus. Hoolimata selle filmi fiktsionaalsest taustast on rõhk aga hoopis draamal. Olulisim mõte, mis minu arvates sellest filmist  läbi kumab on see, et klooniks olemine ei tähenda tunnete puudumist. Ka neil on hing. Ka nemad tunnevad rõõmu. Ka nemad tunnevad valu. Ka nemad armastavad. See lugu on ideaalne näide sellest, kuidas maailm toimiks siis, kui inimesed üksteist enam inimlikult ei kohtleks. Ehk siis kahtlema peaks hakkama hoopis inimese enda hinge olemasolus, mitte vaid klooni omas.

Mõte inimeste kloonimisest ja nende kasutamisest organidoonoritena kuni nad aeglaselt ja valuliselt surevad on küll õõvastav, kuid minupoolne respekt samanimelise raamatu autorile Kazuo Ishiguro'le, kes kloonimise ideele niivõrd originaalselt läheneda oskas, et see film isegi mind vaatama kutsus. Kui see oleks action või sci-fi võtmes kirjutatud, siis poleks see mu silmini ilmselt kunagi jõudnud, aga draamaga tabas ta küll kümnesse.

Teist filmi, nimega That Evening Sun, saaks mõningal määral saaks isegi Never Let Me Go'ga võrrelda, kuna mõlemad räägivad sellest, kui raske on kaotusega leppida ning eluga edasi minna. Hallipäine Hal Holbrook  tegi vaatamata kõrgele eale suurepärase etteaste. Eriti mõnusaks tegi selle kinoelamuse veel asjaolu, et seanss Kosmose väiksest saalist Coca Cola Plaza A.le Coq-i sviiti tõsteti. Karta on, et kasutasin juhust ja tõmbasin end suures tugitoolis mõnusasti kerra. Väga sümpaatne indie film.

Ja lõpetuseks üks pöffiväline film, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta - Shutter Island. Üks muljetavaldavamaid psühho-thrillereid, mida siiani näinud olen. Ma armastan filme, mis suudavad mind kogu aja ootusärevuses hoida ning mille lõppu ette ennustada ei oska. Kõik, mis ma ütlen on see, et tahaks juba näha, mis filmirolli Leo järgmisena vastu võtab, sest viimasel ajal on ta valikud laitmatud olnud!

Heade filmide terviseks!