Chica bomb!

See on huvitav, kuidas muusika mu kõrvaklappides peab alati vastama olustikule, ümbruskonnale ja meeleolule. Võiks öelda, et igal väiksemal või suuremal sündmusel mu elus on oma soundtrack.

Minu lemmikosa Hiiumaale mineku juures on alati olnud praamisõit. Ma ei suudaks vist sõnadessegi panna kui väga ma merd jumaldan. Ja poolteist tundi praamiga sõitmist, see tähendab one on one time'i merega. Ning mis oleks kvaliteetaeg ilma kvaliteetmuusikata. Selle praamisõidu sountrackiks sai Islandi päritolu Jónsi sooloalbum Go. Maagilised aga samas mõnusalt karged põhjamaised saundid segunesid ideaalselt müstilisel merel möllavate taltsutamatute lainetega ja tekitasid tunde nagu kõik oleks võimalik ning et parim ootab veel ees. Oleks siis ülejäänud reis sama nauditav olnud.

Ema igaöised norskamismaratonid ja sellest tingitud magamatus kutsusid esile väga pahura Kristina. Loomulikult ei aidanud kaasa ka tühjast tähjast tekkinud vaidlused ja tunne, et sinuga eriti ei arvestata. Note to self: mõtle tulevikus kaks korda enne kui perepuhkusega nõustud. Rõhk sõnal 'puhkus'. Kuid vähemalt oli hiidlastest sugulaste seltsis toredaid hetki ning tädi Lydia hoovis muru peal pikutada äärmiselt meeldiv!

Viimane õhtu sõpradega Kärdlas ja quality time Gretaga tema ütlemata toredate vana(vana)emade juures panid seekordsele Hiiumaa tripile siiski positiivse punkti. Eriti mõnus oli hommikul päiksepaiste saatel soe teetass käes ja hea muusika klappides mere äärde jalutada. See juba meenutas mulle seda puhkust, mille järgi ma Hiiumaale olin läinud.

Tõeline puhkus oli aga lõpuks siiski see, kui sain pärast viite pooleldi unetut ööd maanduda oma mõnusasse (norskamisvabasse) voodisse ja magada seal õndsalt kuni kella kolmeni päeval, ainsaks soundtrackiks peas mu enda hingamine.

Nagu Vaiko enda ja Eliidi esimese plaadi lõpusõnas ütleb: Sänx a lot ja näeme tulevikus!