Haige olemine, haiglad, trauma - sellised on viimaste päevade märksõnad. Ilmselt sõnusin ära, kui ütlesin eelmise nädala algul, et pole ammu tõelist haigust tunda saanud, sest nädala lõpul olin kui jalust niidetud. Ja selle teo taga polnud mitte üks valge prints hobusel, vaid üks väga kuri viirusenärakas! Haigla territoorumile ma loomulikult selle pisiku tõttu ei sattunud. Arstile oli minek teises asjus. Ja kui mul varem polnud mitte vähimatki hirmu haigla ees, siis pärast tänasele õõvastavale vaatepildile tunnistajaks olemist ma ilmselt nii hea meelega polikliiniku ustest enam sisse ei astu. Nimelt, leidsin ennast reaalselt keset Dr House'i osa (nõrganärvilistel lugeda omal vastutusel).
Olin just parajasti haigla koridoris ootamas arsti vastuvõttu, kui minust vaevalt meetri kaugusel istuv mees sai (epilepsia?) hoo. See oli ühtlasi ka esimene kord, kui minu süütud silmad taolist asja pealt näinud on. Kui asi oleks ainult kontrollimatu tõmblemisega piirdunud, siis poleks šokk ilmselt nii suur olnud. Kuid kuna ta veel oma pea ära lõi nii, et sellest ojadena (ja ma ei liialda!) verd purskama hakkas, siis olin ikka päris korralikult ära hirmutatud. See vaatepilt söövitas end vist nii selgelt mu mälusse, et näen tõenäoliselt täna öösel unes kuidas iseenda vereloigus tõmblev näost hall täiskasvanud mees mulle silmisse vaatab. Sest seda ta ju tegigi. And it creeped the hell out of me. Ilmselgelt on reaktsioon selliste asjade peale täiesti individuaalne. Olen kindel, et mõni poleks teist nägugi teinud, kuid mina kui kõige õrnahingelisem, kõige empaatilisem ja veidike nõrganärviline inimene lihtsalt ei oska ennast mitte häirida lasta. Mulle ei ole vaja selliseid pildikesi oma pähe. Piisab sellest, et olen taoliste asjade toimumisest teadlik. Ülejäänu jätan professionaalide hooleks. Minust ei saa kunagi arsti, that's for sure, kuid õnneks on inimeste abistamiseks ka teisi viise.
No comments:
Post a Comment