See on huvitav, kuidas asjad ööpimeduses hoopis kurjakuulutavamana tunduvad, kui nad tegelikult on. Seda eriti üksi ringi seigeldes. Siis ei ole midagi imestada, kui isegi heinapall sulle kallale kargavat näib, rääkimata varjudest, mis vahel su kõige kardetavamate õudusunenägude tegelaste kuju võtavad.
Yep, you guessed it, väike öine jalutuskäik tuli jälle ära. Marsruut: Maardu järv - Koogi ehk 10 kilomeetrit puhast kõndimisrõõmu! Teekond sisaldas endas muuhulgas vihaste ilmaoludega võidu jooksmist keset Peterburi maanteed, kihutavate autode eest teeäärsetesse lompidesse hüppamist, pulgakommi söömist, hulganisti ebaõnnestunud hääletamiskatseid ning aeg-ajalt ka iseendaga rääkimist. All in all, great success! Kui välja arvata see, et avastasin ennast huvituvat päris jalgsimatkale minemisest, siis midagi head sellest öisest jalutuskäigust ei tulnud. Pigem halba, sest mu usaldus meeste vastu on nüüd veelgi kahanenud. Ja selleks on vahel veelgi vähem vaja kui sõbra lubadusest taganemist.
Loodan vaid, et maailmas siiski on mehi, kes ei vea teisi inimesi alt. Oleks ju tore, kui saaks vahelduseks loota ka kellelegi teisele, mitte ainult iseendale.
Teie terviseks!
No comments:
Post a Comment