Cinema Sunday

Mulle meeldib pühapäeviti linnas käia. Linn on siis alati kuidagi kummaliselt rahulik, maagiliselt isegi. Kuhugi kiirustavate ja rüselevate inimeste asemel astuvad vastu puhanud näod. Inimesed üldse liiguvad hoopis teise rütmi järgi. Mina ise liigun teise rütmi järgi. See on niisugune päev, kus isegi kõige külmema ja tuulisema lehti näkku lennutava ilmaga on mingisugune mõnus soe sees. Vähemalt minul.

Ja mida paremat veel ühest kenast pühapäevaõhtusest linnaskäigust tahta kui mitte väärt kinoelamust! Esiteks nägin ära Step Up 3D, mis mulle üllataval kombel isegi meeldis. Storyline erines piisavalt eelnevate osade stuck up rich kid vs the poor 'imma-mothafuckin-beat-your-ass-up-if-you-don't-get-the-hell-outta-my-face' gangsta teemast. Oh wait, see oli täpselt samasugune. Lol. Igaljuhul selles loos oli midagi põnevamat kui eelmistes. Lisaks olid tantsud nii ebareaalselt hea koreograafiaga, et hakka või kahtlema, kas need igasse ilmakaarde ja veelgi kaugemale väänlevad ja hüppavad tegelased ikka inimesed on. Ning tänu 3D efektile tundsin ka ennast kui filmi sees olevat. Aah, sellised filmid äratavad minus alati selle 'sisemise tantsija'!

Teist filmi käisin vaatamas juba armsaks saanud vanas heas Uue Maailma Seltsimajas. Isegi pärast joogist vähese unega eelmist ööd poleks ma tahtnud olla kuskil mujal kui just seal, tugitoolis, käes tass rohelist teed, ümberringi toredad inimesed ja ees ekraanil film 24 Hour Party People. See 2002 aasta Briti linateos räägib Manchesteri muusikaelust sel ajal, kui olid radaril tegijad nagu Joy Division, Happy Mondays jt. Kuigi tegelased ja situatsioonid pool-fiktsionaalsed on ja film ise peenest huumorist kubiseb, oli see minu jaoks siiski hariv. Muusikaliselt. Ja juba muusika pärast tasus seda filmi vaadata. Avastasin ennast pärast kodus ka Joy Divisionit kuulamas. Läbi linna jalutamine ja kerge burks panid õhtule ilusa punkti.

Nothing like a cinema sunday!