Viimase aja parim filmileid on kohe kindlasti Pride and Prejudice. Kuigi tuleb tunnistada, mul olid selle linateose ja üleüldse story kohta omad eelarvamused. Ja nii nagu Miss Elizabeth Bennet eksis Mr Darcy suhtes, eksisin ka mina selle filmi suhtes. Arvasin sealt tulevat palju arusaamatut vana inglise keelt, igavaid situatsioone, klišeelist ülemängitud lovestory'it, kuid sain hoopis kõige ilusamate looduskaadrite ja kõige romantilisema ja siirama ja tõelisema loo osaliseks. Ja seda kõike ilma ühegi suudluseta filmis.
Kui tavaliselt on nii, et enne loetakse raamatut ja pärast vaadatakse filmi, siis seekord toimisin ma täpselt vastupidi. Nüüd võtsin riiulis tolmu koguva Pride & Prejudice'i inglisekeelse raamatu pärast mitut aastat uuesti kätte ja pole seni enam käest suutnud panna. Ju ma siis olin tookord pisut noor ning ebapädev sellist ilukirjanduslikku vana inglise keelt lugema, et see raamat lõpuks nukralt riiulisse konutama jäi.
Lõpetuseks midagi ilusat ja südantsoojendavat vihmasesse päeva:
Jaaaaaa, see Ellie versioon on niii hää!!
ReplyDeleteMulle see neiu meeeldib hässti palju või veelgi rohkem.
Damn, ma siiamaani ei ole julgenud seda filmi vaadata, aga must watch, kui selline vaba hetk on kus aju on filmile avatud!
:)