Vahel juhtub, et unustan, mis mind kitarri mängima motiveeris, miks ma üldse selle pilli kätte võtsin. Ja siis vajub kogu harjutamine soiku. Õnneks piisab mulle vaid väiksest turgutusest, et inspiratsioon uuesti üles leida.
Ning seekordne tänu kuulub filmi Once muusikalistele autoritele. Kui film ise minus kõige suuremat vaimustust ei tekitanud, siis soundtrackiga oli vastupidi. See, kui hingestatult meespeategelane muusikat tegi oli lihtsalt niivõrd inspireeriv, et film polnud veel poole pealgi, kui enda kitarri kätte haarasin ja seda tinistama hakkasin. Ja ma polnud seda ammu juba teinud. Lihtsalt mänginud. Ja mängimist südamest nautinud. Nüüd on ind vähemalt kuuks ajaks garanteeritud.
Kui jutt juba filmidele läks, siis käisin ühel vihmasel pühapäeva õhtul Uue Maailma Seltsimajas Elektrikapi kino nimelisel üritusel vaatamas Itaalia linateost nimega I Fidanzati (The Fiances), mis räägib kahest armastajast, kes püüavad oma kaugsuhet toimima panna. Kuigi film ise oma pikalivenimise ja dialoogivähesuse poolest suurem asi minu maitse polnud, siis kuuma tee ja mõnusa atmosfääri pärast tasus ikka kohale minna. Gotta love that place!
Päris korraliku filmielamuse sain aga eile, kui vaatasin samanimelisel raamatul põhinevat filmi Snow Angels. Üle pika aja kõige depresiivsem, aga ka kõige realistlikum film, mida näinud olen. Palju keerulisi suhteliine, segaseid emotsioonipuntraid ning suurepärast tööd näitlejate poolt - just the way I like it! Nagu keegi nutikas inimene internetis oma filmiarvustuses ütles: See on masendav, aga sa ei suuda kõrvale vaadata.
Omamoodi huvitav oli ka Humbouldt County, mis jutustab lugu arstitudengist, kes satub tüdrukule järgnedes Humbouldti maakonna metsade sügavuses elavate kanepikasvatajate seltskonda. Väga silmiavav film, mis portreteerib kanepikasvatajaid kui inimesi, mitte pelgalt illegaalse äriga tegelevaid kurjategijaid.
(Ps. See film sisaldab endas ka väga ilusaid looduskaadreid!)
Ühesõnaga, olge lahedad ja vaadake häid filme! Kunagi ei tea, võibolla leiate mõnest midagi sama tähenduslikku nagu mina leidsin Once'st inspiratsiooni.
Ning seekordne tänu kuulub filmi Once muusikalistele autoritele. Kui film ise minus kõige suuremat vaimustust ei tekitanud, siis soundtrackiga oli vastupidi. See, kui hingestatult meespeategelane muusikat tegi oli lihtsalt niivõrd inspireeriv, et film polnud veel poole pealgi, kui enda kitarri kätte haarasin ja seda tinistama hakkasin. Ja ma polnud seda ammu juba teinud. Lihtsalt mänginud. Ja mängimist südamest nautinud. Nüüd on ind vähemalt kuuks ajaks garanteeritud.Kui jutt juba filmidele läks, siis käisin ühel vihmasel pühapäeva õhtul Uue Maailma Seltsimajas Elektrikapi kino nimelisel üritusel vaatamas Itaalia linateost nimega I Fidanzati (The Fiances), mis räägib kahest armastajast, kes püüavad oma kaugsuhet toimima panna. Kuigi film ise oma pikalivenimise ja dialoogivähesuse poolest suurem asi minu maitse polnud, siis kuuma tee ja mõnusa atmosfääri pärast tasus ikka kohale minna. Gotta love that place!
Omamoodi huvitav oli ka Humbouldt County, mis jutustab lugu arstitudengist, kes satub tüdrukule järgnedes Humbouldti maakonna metsade sügavuses elavate kanepikasvatajate seltskonda. Väga silmiavav film, mis portreteerib kanepikasvatajaid kui inimesi, mitte pelgalt illegaalse äriga tegelevaid kurjategijaid.
(Ps. See film sisaldab endas ka väga ilusaid looduskaadreid!)
Ühesõnaga, olge lahedad ja vaadake häid filme! Kunagi ei tea, võibolla leiate mõnest midagi sama tähenduslikku nagu mina leidsin Once'st inspiratsiooni.
No comments:
Post a Comment