Oli kord selline meeldejääv päev nagu pühapäev, 22. aprill. Ärge oodake siit mingisuguseid erakordseid seike või huvitavaid ütlusi, sest neid lihtsalt ei olnud. See päev oli üks maailma lihtsamaid. Aga vahel ongi lihtsad päevad just need, mis inimese mälestustesse sügavaima jälje jätavad ning kõige erilisemaks osutuvad.
Ärkasime pärast järjekordset tantsu-ja joogirohket õhtut Siimu juures. Kell oli 12, päike paistis, väljas oli vähemalt 16 kraadi sooja ja Siim ja Maarion tegid oma tavalist geipornot. Hommikut võtsime vastu Siimu verandal, kevadpäike õrnalt meie nägusid paitamas ning suvised laulud arvutist taustaks mängimas. Kuna poisid aga peagi natuke remondimehi mängida tahtsid ja autot putitada plaanisid, suundusime meie Britiga senikauaks minu poole end värskendama. Jõudsin vaevu duši alt tulles riidesse panna, kui poisid juba mu tuppa sisse sadasid. Istusime tükk aega aiamaal ja pidasime plaane enne kui lõpuks joale minna otsustasime. Naljade, rõõmsate nägude, sarkasmisõja ning kallistuste keskel oli see kõige veidramalt armsam jalutuskäik, mis mul kunagi olnud on. Siim muidugi mängis meile terve tee oma uue kaameraga fotograafi. Päeva edenedes otsustasime aiamaal väikse grilli kasuks. Kuna aga kellelgi raha polnud, olid nii liha kui muud asjad minu poolt. After all, sõbrad ju teevad vahel üksteisele välja.
Kui poisid oma järjekordselt putitamiskatselt naasid saigi grillipidu alata! Küpsetasime liha, hakkisime värske salati koostisosi ning naersime pidevalt minu saamatuse üle kõiki vajalikke asju ühekorraga õue endaga kaasa võtta. Samal ajal rääkisime ka üsna tõsistel teemadel (vähemalt sellise seltskonna kohta). Sain tol päeval nii mõnegi inimese juures hoopis teistsugust külge näha. Õhtu saabudes ilmus lauale loomulikult alkohol ja tõsistest teemadest polnud lõpuks jälgegi. Olles õues piisavalt lollusi korda saatnud, suundusime saunaruumi, kus kohe diivani lahti lükkasin ning sealt vaid hädavajadusel püsti tõusin. Eelmise õhtu bohmelusest oli märkamatult väsimus saanud. Aga ega mul siis magama jääda lastud, oh ei. Mängisime kaarte, pildusime sarkasmi, lamasime naeruväärsetes asendites üksteise peal, lasime Siimul endile saatust ennustada ning naersime nii, et ükski meist pisaraid tagasi hoida ei suutnud. Ja seda kõike hiliste õhtutundideni. See päev on mul meeles sama värskelt kui eilne. Mäletan siiani Maarioni kainusastet tõestavat poosi seina najal tasakaalu hoida püüdes või Siimu lohutavaid sõnu 'esimene kord on alati valus' samal ajal kui teine härra mind armutult kompromiteerivas poosis kõditas. Kõige rohkem mäletan aga inimeste pilke, naeratusi ning seda siirust, mis neist igal hetkel kiirgas.
Ma ei oska seda kuidagi kirjeldada, aga see päev on minu jaoks siiani üks selle aasta ideaalsemaid päevi. Nüüd on vähemalt need mälestused lisaks mu mälusoppides ekslemisele ka kuskil kirjas. Olen viimasel ajal üks tänulikkuse pundar ja erandiks pole ka seekord. Aitäh teile, sõbrad! Mis ka viimasel ajal juhtunud poleks, keegi ei saa mult seda päeva ära võtta.
Mäletagem inimeste headust.
No comments:
Post a Comment