Your hands are cold

Ma olen nagu kõik teisedki. Tõsi, ma oskan ehk vihmasest ja sombusest ilmast rohkem rõõmu tunda kui keskmine eestlane, kuid see ei tähenda, et ka mina aeg-ajalt päiksepaistet ei vajaks. Nii tobedalt kui see ka ei kõlaks - ja me kõik teame, et see on tõsi - ilm mõjutab vahel inimese meeleolu. See lihtsalt on nii. Vahel positiivselt ja vahel negatiivselt. Veider, aga iga sügise tulekuga löövad mul lained natuke üle pea. See meeletu entusiasm ja lootusrikkad mõtted taanduvad ning muretud päikesepaistelised suvekuud asenduvad äkitselt üksikute ja külmade sügisvihma kuudega. Kuid mida ma viimasel ajal endale teadvustama olen hakanud, on see, et see kole must maa ja need külmad tuuled ei ole tegelikult need asjad, mis mind kurvaks teevad või end üksikult tundma panevad. Ei, need emotsioonid on minus juba algselt olemas. Ilm lihtsalt vahel võimendab neid, tuletab meelde teatud tundeid, seostab ebameeldivate perioodiga elus. Ütlen ausalt, et sügis on alati mu vähim lemmik aastaaeg olnud. Ma isegi ei mäleta, millal viimati sügises värve nägin. Neid päris erksaid ja kirevaid. Kõik, mida olen tundunud, on see, et on külm ei ole enam see meeldivalt karge külm ning värskus ei ole enam see pead hetkega selgeks lööv värskus.

Aga, et mitte väga masendava ja tänamatuna tunduda, tunnistan, et selle kõleda ja porise sügise vahele eksis ära ka mõni päris tore hetk. Näiteks see, kui Siim esimest korda sõjast välja sai. See nädalavahetus, kus me lihtsalt autoga trippima läksime ja hiljem veinist ja rämpstoidust filmi taustal kenasti kõhud ääreni täis saime. Mainimata ei saa ka jätta Crib 2 sündi, mis paar külma sügisest nädalavahetust eriti kuumaks küttis ja meie sisemised tantsulõvid taas valla päästis. Kõige meeldejäävamad olid aga kõik need toredad sünnipäevapeod - Roltsi, Eku, Steni - pluss üks ärasaatmispidu, mis hoolimata asjatutest draamadest (ja selle sügise suurima pohmelli tekitaja tiitli pälvimisest) endas siiski päris siiraid hetki ja meeldivaid jutuajamisi sisaldas. Nendest üritustest omakorda meeldejäävaim oli Steni sünnipäev. Meie kalli Steni kaheksateistkümnes. Peaaegu kõik parimad sõbrad koos, naer, tants, karukallid, totaalne avatus, uued tuttavad, rääkimine varajaste hommikutundideni ning see uskumatu soojustunne, mis sellisel külmal ajal, kui üleüldse, nii harv tulema on. Jah, sügishooaeg on meil alati sünnipäevade poolest väga tegus olnud. Ning see on ainult hea. Sest parimate sõprade seltsis olemine tuletab mulle meelde, et senikaua kui mul on nemad, ma ei ole kunagi täiesti üksi.

Vahel soovin, et saaksin talveunne vajuda ning need külmad ajad lihtsalt maha magada. Magada seni kuni tunnen, et midagi jälle oodata on. Magada seni kuni lootus taas tärkab. Kuid tõsiasi on see, et unedemaailmas elamine ei too mitte tagasi maa peale, vaid just lükkab reaalsusest eemale. Süvendab naiivsust ja suurendab ootusi, mis juba niigi kõrgeks aetud on. Iga sügise minekuga mõtlen, et millal küll nukralt pimedast, masendavalt porisest ja jäiselt külmast sügisest ühtäkki soe ja pehme talv saab. Närvesöövast rahutusest kergelt meeldiv närvekõditav rahutus, just hetk tagasi lootusetust olukorrast midagi lootusandvat ning koledast midagi ilusat. Ja iga kord kui lumi maha tuleb on kõik endine. Külm on ikka seesama jäine külm ja värskus midagi sellist, millega seonduvat tunnet justkui kunagi tundsid, kuid enam millegipärast meelde tuletada ei suuda. Aga võib olla nii ongi parem. Sest selleks, et lootus taas tärkaks on esmalt vaja, et see kustuks. Vaja on reaalsusesse naasta. Vaja on oma tundeid endale tunnistada, reflekteerida, asju analüüsida ning taastuda. Ainult nii on kevadel jõudu uuesti otsast alata.

Ilusat talve saabumist!