Lisztomania

Miks inimesed üle mõtlevad? Miks nad nii palju teiste arvamusest hoolivad ning kellelegi endast vale muljet jätta kardavad? Ning mis kuradi fenomen see on, et nad kõigile alati ideaalseina näida tahavad ja oma olemust ning absoluutselt iga oma viga põevad? Ahjaa, tere tulemast perfekstionistide ning liiganalüütiliste inimeste maailma!

On alasid, kus hea analüüsimisvõime kasuks tuleb, näiteks psühholoogias. Võib isegi öelda, et see on hea psühholoogi eeldus. Kuid mis saab siis, kui inimene seda võimet vaid oma eraellu rakendab? Olles üks neist õnnelikest, keda sellise võimega "õnnistatud" on, võin sellele küsimusele isegi vastata: tulemuseks on totaalne üleanalüüsimine. Kui enamik inimesi asjad kiiresti ära unustavad ning oma eluga võimalikult ruttu edasi liiguvad, arutlevad needsammused "õnnistatud" alles selle üle, miks nii juhtus ning kes olukorra põhjustas. Ja mis kõige hullem, nad leiavad vahel probleemi seal, kus probleemi tegelikult ei olegi. Ühesõnaga seal, kus keskpärane inimene mõtlemise lõpetab, on üleanalüüsiva inimese jaoks alles algus. Kui te vaid teaksite, kui mitut erinevat stsenaariumi on võimalik paari minuti jooksul ette kujutada või kui palju järeldusi ühest ainukesest lausest ja liigutusest teha saab. See on tegelikult hämmastav, milleks üks inimaju võimeline on. Ning mis sellise käitumise taga peitub? Loomulikult vähene enesekindlus ja eneseusu puudumine. Ning mis omakorda nende puuduste taga on? Loomulikult pidev püüdlus olla ideaalne ning harjumus end nö "vigade" tegemise korral nuhelda.

Jah, kõik teavad, et ideaalset inimest pole olemas, ka perfekstionistid. Samuti teavad nad, et ideaalsuse poole püüdlemine tähendab ebaõnnestumiste korral paratamatult enese altvedamist, mis on teadagi kohutav tunne, kuid ometi ei takista see neid ideaalsuse poole edasi püüdlemast. See on nagu sisseprogrammeeritud enesehävitusprogramm, millele "on/off" nupp külge on unustatud panna. Sellegipoolest tean ma omast käest, et olukorda on võimalik suure töö ja vaevaga leevendada. Mitte likvideerida, aga just leevendada. Tuleb õppida enesehävituslikke mõtteid blokeerima ning enesekindlust sisendavaid mõtteid julgustama. Kuigi paljud selle kasuks räägivad, on ekslik oletada, et enesekindlus ning eneseusk vaid kaaslaste tunnustusest ning ühtekuuluvustunde saavutamisest kasvavad. Viimased küll mängivad selles suurt rolli, kuid eneseusk ning enesekindlus on lõpuks siiski midagi sellist, mis kusagilt sügavalt sisimast tulema peavad.

Saan siiani elult selle kohta õppetunde, kuid ometi ei suuda ma ikka veel vahel oma mõtlemist täielikult kontrollida. Loomulikult ei vii ülemõtlemine kedagi mitte kuhugi. Isegi ülemõtlevad inimesed teavad seda. Teoorias on kõike lihtne teha - mitte hoolida, mitte üle mõelda, mitte karta - kuid tõeline pähkel on see, kuidas kõiki neid teoreetilisi teadmisi praktikasse rakendada. Eelmine nädalavahetus pani mind selles suhtes päris korralikult proovile. Ma ei ütle küll, et ma õnnestusin, kuid vähemalt väljusin olukorrast järjekordselt targemana.

Võtsin eelmisel nädalal pühapäeva vabaks, et Briti täisealiseks saamist rahuliku südamega hommikuste tundideni tähistada. Kuna sain iseendalegi üllatuseks ka laupäeva vabaks, siis ettevalmistusteks oli aega küll ja enamgi. Saabusime peo asukohta Villa Onni Puhkekeskusesse umbes poole kaheksa paiku õhtul. Ning nii pea kui õnnitlused edastatud ning kingid üleantud said, korkisime lahti rummipudelid ning tõeline pidu saigi alata. Uskumatu, kui palju see õhtu mulle vanasid aegu koogikatega meenutas! Seda ilmselt sellepärast, et kohal oli ka meie armas sõdalane Joosep, kes oli ja on siiani minu jaoks meie seltskonna hing. Dude, you have no idea how much I've missed you! Kui paar tagasilööki välja arvata, oli üritus minu jaoks üsna edukas. Voodisse maandusin kergelt ähmaste mälestuse kohaselt umbes viie paiku hommikul ning uni oli mul, tänan küsimast, väga magus.

Peojärgsel hommikul olin aga tagasi reaalsuses ning enesekriitilisem kui kunagi varem. Kas ma ikka käitusin selles olukorras ideaalselt? Miks ma ütlesin seda, mida ma ütlesin? Miks ma ei oleks võinud hoopis nii teha? Miks ma käitusin nii nagu ma käitusin? Miks ma ei suutnud oma emotsioone kontrollida? Õppetund, mida sellest õhtust sain, oligi see, et enda üle ei tasu koguaeg nii karm olla. Selline käitumine on küll perfekstionistlikel inimestel veres, kuid seda tuleb õppida maha suruma. Tuleb leida see sisemine jõud, see sisemine enesekindlus. Keskenduda positiivsele ning lasta negatiivsel jääda eilsesse. What's done is done, ja seda ei saa enam muuta. Muuta saab vaid oma suhtumist juhtunusse. Perfektsionismipüüdlustest paranoiani on vaid paar sammu, seepärast on oluline oma olemust ning reaalseid (ja mitte ettekujutatavaid) vigu aktsepteerida ning mitte endale asju ette kujutada.

Samuti õppisin seda, et sõprade nähes võib oma nõrkusi välja näidata. Kui nad on tõelised sõbrad, siis nad on sulle toeks ning ei arva sinust juhtunu pärast vähem; nad juba teavad su vigu ning suure tõenäosusega ka aktsepteerivad neid. Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad nagu mul on. Ning nii nagu ma sooviksin vahel, et nad end minu silmade läbi näeksid - et nad näeksid kui hämmastavaks ma neid pean - sooviksin ka mina end ükskord läbi nende silmade näha, sest ma usun, et olen nende silmis palju ilusam, kui ma ise arvan.

Vähem enesekriitikat ning rohkem enesekindlust!