Kes veel ei tea, siis ma armastan üksi pikki jalutuskäike ette võtta. Veedan tavaliselt kevade sulavetest esimesene lume tulekuni vähemalt ühe päeva nädalas väljas loodusest energiat ammutades. Talv on selles suhtes minu jaoks päris piirav aastaaeg, et iga kord ei saa jalutama minna just siis, kui ise tahan. Kuid seekord ei lasknud ma end ilmataadil takistada. Kasukas selga ja kaks paari pükse jalga ning olingi uksest väljas ja teel joa poole. Uskumatu, kui palju meeli üks väike jalutuskäik üles äratada suudab. Kui elavana ta üht inimest tundma panna suudab. Kui mind parajasti mingisugused mured kimbutavad, on loodus just see koht, kus kõiges selgusele jõuan. Erandiks polnud seegi kord. Poolteist tundi kõiksugu kohtades käimist ja ma tundsin end tugevamana ning õnnelikumana kui kunagi varem. Oleksin võimeline olnud maailma vallutama! Selle asemel vallutasin aga ühe mugava tugitooli Raini juures. Nimelt tulid poisid mulle juhtumisi poolel teel tagasi vastu ning pärast veel mõningast jalutamist nendega lõpetasime Ekuga õhtu Raini laua ääres piparmünditeed juues ja moosisaiu süües. Ning vähe sellest, et mul juba niigi tore õhtu oli olnud, siis ühel hetkel tegi Jürmann meile kõigile üllatuse ja sõitis tuisuse ilmaga umbes neli kilomeetrit autoga maha ainult selleks, et igaühele väike maius pihku pista ning kalli teha. How sweet is that! Tundub, et kui sul on ühe päeva ees madalad ootused, siis seda meeldivam ta tuleb.
Te ei kujuta ette kui väga ma tahaks jälle teetass käes trepil päiksetõusu ning linnulaulu saatel uut päeva vastu võtta. Linnulaulus on minu jaoks midagi nii rahustavat ja puhast ja süütut ja ürglikku. Loodusehelid üldse tekitavad minus alati sellise tunde, et mis iganes ka ei juhtuks, elu läheb edasi. Maailm ei lõpeta keerlemist, päike ei põle ära - lootus säilib ka kõige lootusetumas olukorras. Kevad on tulekul. Tunnen seda iga oma keharakuga.
Päikest päeva ja soojust südamesse!
No comments:
Post a Comment