Oo-ooh, sometimes I get a good feeling

Hoolimata igasugustest insidentidest on need kaks viimast nädalavahetust ilmselt viimase aja kaks kõige paremat olnud.

24. veebruari sai tähistatud sellise tantsuga, et ise ka ei usu. Juba päeva alguses oli mul tunne, et sellest tuleb üks paganama tore õhtu. Ja loomulikult läks mu ennustus ka täide. Oli crib, oli rõõm, oli naer, oli ego, oli jook ja oli tants! Polnud ammu sellist kambavaimu kogenud. Kuigi tantsu oli juba niigi korralikult saadud, jalutasime mingil hetkel terve kambaga kõigi tungival soovil järgmisesse kohta, kus pidu küll jätkus, kuid kõvasti lahjemana, kui varem. Aga sellegipoolest oli tore. Ja vähemalt said teised tänu mu õelatele kommentaaride kõhutäie naerda. Tuleb tunnistada, et ma isegi imestasin selle üle, kui geniaalseid asju mu suust välja lendas. Ühed väga ebasiirad vabandused selle eest. Õhtu leidis lõpu sellega, et jalutasime sama seltskonnaga, -1 kamraad, kell pool 7 hommikul tagasi Koogi poole ja pugesime Jürmanniga mõnusalt minu sooja voodisse tudule. Kokkuvõttes võisin igas mõttes enda üle uhke olla. Vähe sellest, et ma terve õhtu naeratasin, sain ma ka läbi inimestega, kellega suhtlemine viimastel kuudel kergelt öeldes väga hästi ei olnud sujunud. Mulle täitsa meeldib, kui minu tunnete ja soovidega vahelduseks arvestatakse. Võiks nüüd veel ainult meeles pidada, et ma olen hoolimata kõigest siiski naine, ja saan ka vahel haiget, kui minuga õelutsetakse ilma, et mulle aeg-ajalt kinnitataks, et tegu on siiski naljaga.

Laupäev seevastu möödus päris rahulikult. Vaatasime seltskonnaga koos minu juures Eesti Laulu ja tegime sellise Hesburgeri söögiorgia, et kõik pärast voodis üksteise peal kuhjas suurest täiskõhutundest oigasid. Ning mis kõige toredam, mu armas mp3-mängija, mille peole kaasa võtsin ja mida juba kaudnuks pidasin, ilmus siiski Reijo juures üles ning ma sain selle veel samal õhtul vastuteene eest tagasi. Nii et kokkuvõtvalt igati õnnestunud nädalavahetus! Eelmine nädalavahetus, hoolimata sellest, et üleni töine, oli ka üleni pidune. Magasin puhtast unetusest neljapäeval vastu reedet ainult 1,5 tundi. Aga ega see ometi ei takistanud mind pausil siidrit soetamast ja pärast tööd cribi minemast. Oh ei. Tantsu jätkus umbes kuni kella üheni öösel, ja oleks veelgi kauemaks jätkunud, kui kõik mingisugusesse kollektiivsesse masendusse ühtäkki ei oleks vajunud. Nii harjumatu olukord. Tavaliselt olen mina see, kes rõõmsas seltskonnas kurvana silma torkab, kuid seekord olid asjad täpselt vastupidi. Peaaegu kõik peale minu olid masenunud ning mul oli kõigest hoolimata ikka veel partymode sisse lülitatud. Natuke pettumust valmistav õhtu, kuid vähemalt sain ligi seitse tundi magada enne kui tööle jälle suundusin.

Pärast selliseid vähese unega öid mõtlesin laupäeval, et no täna ma küll kuskile ei lähe. Oi, kuidas ma eksisin. Läksin ja veel niimoodi, et ei jõudnud enne peole minemist isegi kodunt läbi käia. Kaks rasket kotti käes ja tööriided seljas, ilmusin Maarioni ukse taha umbes 22 paiku. Mõtlesin ausalt, et sellest õhtust asja ei saa, sest eelmine õhtu jättis omad kahtlused ja ebakindlused, kuid eksisin jällegi. Paari tunniga olid ebakindlused, rahutus, iiveldus ja uni kadunud ning ma tundsin taas sellist energiasööstu, et oleksin võimeline olnud hommikuni tiksuma. Ja ega sellest palju puudu ei tulnudki. Hoolimata vähesest unest ja pikkadest tööpäevadest olin Maarioni juures kuni peaaegu poole neljani hommikul. Lobisesime, rõvetsesime, teasisime, sõime tasuta viineripirukaid ning salatit, tõmbasime vesipiipu, laulsime ja mängisime terve õhtu kitarri. Mulle üritati ka äärmiselt kompetentseid kitarritunde anda ning ei lastud enne minema, kui viimase laulu tegin. Üllatavalt hea õhtu, arvestades seda, et olin üks väheseid täiesti kaineid inimesi seltskonnas. Tundsin tagasiteel autos kui kohutavalt valusad mu põsesarnad naermisest olid, kuid olin nii rahul, et kohale ilmusin. See õhtu oli väärt järjekordselt praktiliselt magamata ööd.

Ehk siis enesetapja nagu ma olen, magasin umbes kolm tundi ja läksin uuesti tööle. Pool päevast möödus isegi normaalselt. Või noh, nii normaalselt, kui see võimalik oli. Arvestades seda, et mul väsimuse ja magamatuse pärast mölafilter praktiliselt puudus, tuli mul suust suhteliselt adekvaatset juttu välja. Lausa nii adekvaatset, et töökaaslane mu kõrval pool päeva naeris. Viimased tunnid olid aga puhas piin. Suutsin vaevu ärkvel püsida ning nõrkus oli nii suur, et kummardades läks iga kord silme eest mustaks. Lisaks kõigele värisesin nagu haavaleheke, ei tea siis, kas palavikust või lihtsalt magamatusest. Ja aeg, oi see venis nagu tatt. Õnneks aga sain tänu töökaaslaste halastusele töölt pool tundi varem tulema ning kuna aega oli marsani veel palju, istusin rahulikult McDonalds'is maha, ammutasin rämpstoidust energiat ning lihtsalt hingasin kergendunult, et see füüsiliselt kurnav töine nädalavahetus lõpuks läbi oli.

Aga nii väsitavad kui need nädalavahetused ka olnud polnud, ma teeksin kõike seda uuesti. Ilma mõtlemata. Ma nii armastan teid, mu sõbrad!

Pühendusega Siimule: