Aeg on kolm viimast nädalavahetust taas lühidalt kokku võtta.
30. märts - 1. aprill
Kui reede üsna uniselt Reijo juures pärast tööd istudes möödus ja ma juba poole ühe ajal öösel rõõmsalt, Ed Sheeran kõrvus, kodu poole jalutasin, siis laupäeval osutus juba palju meeleolukamaks. Nimelt seadsid umbes poole üheteist ajal õhtul kolm väga ilusat neidu sammud Voh Krahli poole Tallinn Music Weekile. Siinkohal tänud Gretsile, kes mind tasuta sisse sebis. Ning keda me kuulama läksime? Loomulikult härra Vaiko Epliku. Ning ausõna, selle mehe muusika on nagu vein, mis aastatega ainult paremaks muutub. Kontsert oli lihtsalt meeliülendavalt hea! Ning Vaiko improviseerimisoskus - üle prahi! See tegi küll tema lauludele kaasa laulmise raskemaks, kuid kuulamise selle võrra huvitavamaks. Oli ka aeg, et näeksin lõpuks ühe tõelise Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdi ära! Ülejäänud õhtu jätkus aga hoopis muil mail. Kuna ma polnud pärast kontserti veel kaugeltki valmis magama minema, liitusin teistega ning istusime maha sellises hubases väikses kohas nagu Koht. Uskumatu kui paljude paikade eksistentsist mul aimugi pole! Peab vist tõesti tihemini linnas käima hakkama. Teine tore avastus oli see, et mehed Tallinnas on selle ajaga veel ilusamaks läinud, kui ma sealt eemal olen olnud. Hiline kellaaeg meelitab ikka hoopis teistsugusemaid inimesi välja kui päeval. Veel üks põhjus, miks teinekord jälle õhtuks linna jääda.
Õhtule pani rasvase punkti kerge burks Viru Hesis. Seejärel suundusin juba taksoga Greta juurde, kus ma muide terve öö ilma Greta endata veetsin. Küll on tore, kui sõbrad sind niimoodi usaldavad. Nii et kokkuvõtvalt üks paganama tore nädalavahetus, mis siis, et pühapäeval juba kell pool 9 hommikul end Greta soojast voodist tööle ajama pidin. Totally worth it. Teinekordki, Tallinn!
6. - 8. aprill
Samal ajal kui enamus inimesi Suurel Reedel kodus mune värvis ning koksis, olin mina tööl; ega siis kaubanduskeskuse töötajatel pühasid pole. Ei. Milleks?! Niisiis tuli õhtuks mingisuguseid skeemid välja mõelda, sest marsad käisid riigipühade puhul teise graafiku järgi ning ma tahtsin siiski normaalsel ajal peole jõuda. Õnneks sain Roltsi üsna vähese moositamise järel nõusse endale linna järgi tulema. Nii et lõunal väiksed vajalikud ostud Prismast ning olingi kohe pärast tööd valmis maailma vallutama! Kõht täis ja riided vahetatud, suundusimegi poole üheteist paiku Koogilt Reijo juurde. Tervitused kohale jõudes olid "soojad" nagu alati, nii et sain kohe õhtu esimese (sõbra) matsu kirja pandud. No hard feeling, bro. Edasi läksid asjad aga päris kuumaks. Sõna otseses mõttes kuumaks. Lumisest õuest sisse astudes oli tunne nagu oleksin otse sauna sattunud, mis on irooniline, sest tegemist oligi saunaruumiga, lol. Ainult, et see, mis selle ruumi kuumaks kütnud oli, polnud kohe kindlasti mitte saun. Uskumatu kui palav seal ikka oli! Lausa nii palav, et pidin kohe pooled riided seljast ära koorima. Loomulikult ei möödunud palju aega enne kui ma isegi selle higise massi sees olin - mul ju ei lastud rahus istudagi. Aga jumal tänatud, et ei lastud, sest sellist tantsu, mis seal tol reedel aset leidis, polnud ma varem sealmail näinud. Tegemist oli ikka ühe väga meenutamistväärt peoga!
Õhtu täis uusi tutvusi, vanu häid sõpru, tantsu, higi, hõõrumist, kallisid, musisid, õrnusi ning mis peamine - naeru! Ka üks väheseid kordi, kus ma peopaika ööseks jäin. Lihtsalt ei tahtnud, et see öö veel otsa saaks. Ning siis kui vältimatu lõpuks juhtuski ja pidu lõpu leidis, olin ma isegi kitsal madratsil ja ilma tekita magades täitsa soojas ja õnnelik. Üle pika aja üks armsamaid ning muredevabamaid õhtuid. Meenutasime veel hommikulgi Brituga läbi lume Koogi poole jalutades kõike juhtunut.
Laupäeva õhtu möödus taaskord Reijo juures istudes, kuid seekord ikka võrdlemisi rahulikult. Mängisime kaarte - või noh kuivõrd ühe venna cheatimist kaardimänguks nimetada võib - ning ajasime omavahel juttu. Loomulikult ei möödunud õhtu ka mõnitusteta minu pihta. Kuidas saakski, kui ma oma tegude ja noh, üleüldse eksisteerimisega mõnele ette jään. Aga pole hullu, ta pole ainuke inimene, kes seda mängu mängida oskab! Üks asi, milleta ma aga lootsin, et õhtu möödub, oli Aksi pükstelangetamistrikk. Kahjuks mu soov täide ei läinud. Oh, meie kõigi vaeseid silmi! Ja kõrvu. Selle mehe häält oleks vist ka küla ühest otsast küla teise otsa kuulda. Õnneks said poisid ta ühel hetkel siiski magama. Meie olime küll selleks ajaks juba päris kaugel.. Nimelt tuli meil kõigil ühel hetkel nii suur söögiisu, et otsustasime minu juurde pelmeene praadima minna. Nii võtsimegi poest ühe suure paki ning istusime Briti, Eku ja Mammuga köögis maha. Hiljem liitusid meiega ka Aksile unelaulu laulnud Reijo ja Maarion ning mõne aja pärast saigi söögiorgia alata. Kolm pelmeenidega ülekuhjatud taldrikut, kuus kahvlit ning mitte ühelegi ei jäänud lõpuks ainsatki alles. Ega nälga ei anna siis häbeneda. Ning oh, kus sai ka naerda. Lausa pisarateni naerda. Ja kurat enam mäletab, mille pärast. Üks asi on kindel - te olete ühed veidramad ja imelisemad olendid, mu sõbrad! Ning see nädalavahetus oli tõesti üks vingemaid, sest ma ei mäleta, millal ma varem veel pärast nädalavahetuse lõppu nii õnnelik ja naerusuine oleks olnud.
13. - 15. aprill
Kuna reede oli mul vaba, magasin rahulikult vähemalt lõunani (loe: kolmeni). Ning hoolimata sellest, et ärgates väikse palaviku ning lõhkuva peavaluga ärkasin, seadsin viiest siiski sammud Joosepi juurde. Keegi pidi ju grillihooaja ametlikult avama! Natuke ahjulihade söömist toas ning juba kolisimegi kõigi asjadega õue õiget grilli tegema. Samal ajal kui naised terrassil tantsu lõid, seadsid poisid õues grilli üles ning avastasid lõpuks enda jaoks ka jalgpalli. Mäletan, kuidas üks hetk neid lihtsalt vaatama jäin. Seda, kuidas nad naerusuil murul palli tagusid. Ja mäletan, kuidas Kristinale pärast seda otsa vaatasin ning kuidas ta tol hetkel täpselt minu mõtet jagavat tundus - et kui hea meel mul siin olla on, ja just koos nende ja mitte mingisuguste teiste inimestega. Jah, päev tundus tõesti paljulubav. Minu "õnneks" aga tundsin end juba mõne tunni pärast nii halvasti, et kaalusin tõsiselt kojuminekut. Lükkasin selle mõtte lõpuks siiski õhtusse, sest otsustasin, et parem olla haigena meeldivas seltskonnas, kui kodus voodis lesides ja emodes. Ning mul on hea meel, et ma seda tegin. Kaks valuvaigistit sees, hakkas palavik ka lõpuks alanema, nii et mul oli hiljem isegi üsna normaalne enesetunne. Õhtu lõpetasime Jossi köögis mõnusalt krõpse ja lihatükke nosides ning samal ajal vanu tuntud Eesti räpilaule Maarja-Liisi hääletute esimesete muusikavideote taustal kuulates. Kaheteist ajal õhtul oli aga paras aeg koju liikuma hakata. Natuke How I Met Your Mother'it ja mõtlesin, et keeran kerra ära. Asjad loomulikult minu plaani järgi ei läinud ning und ei näinud ma veel järgmise päeva hommikuni, sest öö edenedes võttis tervis nii halva pöörde, et vaevlesin lõpuks kuni järgmise päeva õhtuni tugevates maovaludes. Pidin isegi tööle minemata jätma. Suutsin ju vaevu end liigutadagi ilma et süda pahaks läheks ja magu veel hullemini valutaks.
Ma ei tea siiani, millest see kõik tingitud oli - kas tegemist oli lihtsalt kõhugripi või millegi hullemaga. Igatahes üle ma selle lõpuks väga vaevaliselt siiski elasin. Tänane öö oligi tegelikult esimene pärast haigust, mil korralikult magada sain ja hea enesetundega ärkasin. Ajasin ju end pühapäeval veel tööle ka. Nii et see nädalavahetus kahjuks nii hästi välja ei kukkunud kui eelmine või üleelmine. Aga ega kõik nädalavahetused ei saagi sama head või paremad olla. Vahel tuleb ka mõni halb ära kannatada. Ning järgmine kord see vääriliselt tasa teha.
No comments:
Post a Comment