Kolme viimase nädala puhul ei ole küll paljust rääkida, kuid need vähesed päevad, millest kohe kokkuvõtte teen, väärivad igati mainimist.
Kõigepealt tuleb rääkida reedest, 17. märtsist, ja Silla sünnipäevast. Uskumatult mõnus õhtu omade ja vähem tuttavamate inimeste seltsis! Kuna tegemist oli aga taas töönädalavahetusega ja ma otsustasin peolemineku kasuks alles samal päeval, oli orgunnimist küllaga. Kõigepealt pidin peoriided kuidagi endani toimetama ning teiseks, kingituse kuskilt muretsema. Õnneks lahenes kõik meelepäraselt ning olimegi peale üheksat Eku ning Kristinaga teel Krissu poole, kes juhtumisi minu üllatuseks väga kaugel Kristiine Keskusest ei elanud. Peol jagunesid inimesed kiiresti gruppidesse ning loomulikult koosnes üks gruppidest peamiselt koogikatest ning selle kandi lähedasematest semudest. Tõeliselt meenutamistväärt õhtu kallite seltsis! Ma arvan, et mul ei lähe kunagi meelest see vähemalt veerandtunnine improvisatsioon, mida me ühes toas korraldasime. Ma ei teadnudki, et mu inimesed nii muusikalised on! Väga mõnus üllatus igatahes. Samuti ei lähe mul meelest see dramaatiline sõnumivestluste ettelugemine, mida Maarion ja Siim meile veatult etendasid. Bravo, guys! Tantsule sellel õhtul küll väga ei kiskunud, kuid see-eest jagus muud tegevust nii, et hetkekski igav ei hakanud. Kahjuks pidin juba nelja ajal öösel lahkuma, sest vajasin siiski paari tundi und enne kui taas tööle suundusin, kuid ega ka jalutuskäik öömajale sündmustevaene polnud. Kuidas saakski, kui su kaaslaseks on äsja pettumustvalmistavalt peolt tulnud puruburjus õde, kes nagu puutlatv tugeva tuule käes kõigub.
Pühapäevahommikune jalutuskäik tööle oli palju sündmustevaesem, kuid ka sellevõrra mõnusam. Kõndisin mälu järgi Kristiine poole ning laulsin kõva häälega Ed Sheerani laule kaasa. Perfection. Töölt sain taaskord asjaolude õnnelikul kokkulangemisel tulema juba poole kahe ajal päeval. Olin kindel, et lähen otsejoones koju magama, kuid guess again, Kristina. Täpselt sel hetkel, kui olin tagaruumis riideid vahetamas, olid poisid teel mulle tööle külla. Kuna hakkasin aga just töölt lahkuma, saime lõpuks hoopis Kristiine keskuse ees kokku. Pärast väikest Prismas ringi tiirutamist ning kaalutlemist lükkasin siiski (üllatus-üllatus!) kojuminemise idee tahaplaanile ja liitusin nendega. After all, keegi pidi ju nende poiste üle vaatama. Nii me siis võtsimegi, üks puruburjus jorss ning neli kõvasti selgemat jorssi tema kõrval, suuna Arvi poole. Ning oi, kus teel sinna nalja (ja piinlikust tunda) sai. Tänu Siimule teab nüüd tõenäoliselt pool Mustamäe trollis olevast rahvast, et Kristina Silaškova on lahe. Iseasi muidugi, kas nad seda usuvad. Samuti ei olnud üldse piinlik vaadata, kuidas ta iga möödakäija käest high five'i küsis ning iga teise võõra inimesega juttu rääkima hakkas. Aga elu on seiklus! Ja ma ei pidanud hetkeski kahetsema, et nendega liitusin. Sest kuigi Arvi juures polnud küll suurem asi lõbus, oli tripp kahe toreda sõbraga tema maja taga asuvasse Hes'i maailma parim, kui mitte parim maailmas!
Saime vaadata kuidas Brit pori peal perseli käis ja Maarion teda väga härrasmehelikult üles ei aidanud; sõime ühed külluslikud eined, mina sealhulgas maksin ka härra oma kinni; juhatasime Siimu telefoni teel üle tee, et ta auto alla ei jääks, kuid ta kõndis ikka rahulikult punasega üle tänava; naersime Britiga pisarateni, kui poistel terve nägu burksikastet täis oli, nii et meil endil toit kurku kinni jääma pidi; vaatasime kuidas Siim keset Hesi Bangarangi järgi tantsis ning hiljem järjekordselt terve Hes'i eine tasuta välja kauples ning rääkisime lõpuks sellest, et sõidame nähtamatus Bätmobiilis Hesi drive-in'i ja nõuame uusi eineid. Now that's what I'm talkin' bout! Kõhud täis, võtsime Arvi juurest oma kotid ning asusime taas neljakesi teele - seekord siis suunaga kodu poole. Kuna aga bussini oli omajagu aega, suutsid need vennad veel igasuguseid huvitavaid asju korda saata. Isegi peaaegu võõraga kaklema minna, ja seda kõike nende kahe sekundi jooksul, kui ma Kaubamaja küljelt raha välja võtmas käisin. Uskumatud tüübid! Aga Kaupsi alumisel korrusel Siimu telefonist Ed Sheeranit kuulata oli mõnus ning Harjumaa Liinide väikse bussi tagaistmel igasuguseid laule koos kaasa laulda veel mõnusam. Mäletan siiani, kuidas me bussi ette liikudes kõik Bruno Mars'i The Lazy Song'i kaasa laulsime nagu see oleks maailma kõige normaalsem asi, mida bussis olles teha. Õhtu jätkus minu juures voodis lebades, taustaks taaskord Ed Sheeran. Pidime algul filmi vaatama, kuid kuna kõik nii väsinud olid, keerasime end lõpuks lihtsalt minu suures voodisse kerra ja unelesime kollektiivselt. Omamoodi mõnus lõpp ühele väga heale nädalavahetusele.
Vabast nädalast (jah, mitte ainult koolilastel pole aeg-ajalt vaheaeg, vaid ka tööinimestel eksib kord kvartalis üks vaba nädal graafikusse ära) nii palju, et tõeliselt mainimisväärt oli vaid teisipäev. Ja see päev oli lausa ajalooline. Nimelt nägi crib tol õhtul viimast korda pidu. Nii ootamatult kui see ka ei tulnud, see on tõsi - cribi uks on nüüd avalikkusele suletud ning meile alles jäänud vaid mälestused seal veedetud ajast. Need, kes selle kohaga algusest peale kokku puutunud on, ilmselt nõustuvad minuga, kui ütlen, et tegemist on justkui ühe ajajärgu lõpuga. The end of an era. The end of one heck of a remarkable era! Sellisega, millesugust teist enam lihtsalt ei tule. Seepärast ongi kahju, et crib sellele kohale väärilist lõpupidu ei näinud. Ju vist peab õnnelik olema, et need vähesedki inimesed kohale tulid, kes kohal olid, sest etteteatamisaeg oli tõesti väike. Kuid ka kõige paremad laulud ning tants ei oleks suutnud minu jaoks tol õhtul tasa teha asjaolu, et mõned cribi põhilised asukad kohal polnud. Joosep, Sten, Tauri - mu armsad! - te ei kujuta ette ka kui väga ma teid sinna oleks tahtnud. Teieta polnud see õhtu pooltki nii hea, kui see oleks võinud olla. Seepärast otsustasingi, et pean meie viimaseks peoks hoopis seda reede õhtut, kui kõik viimati koos olime. Vot see oli alles õhtu! Ma nii väga loodan, et nüüd, kus crib suletud on, elab selle hing ikkagi koogikates edasi. Ma ei ole veel mitte kuidagi pidi valmis suureks kasvama. Vähemalt mitte praegu. Vähemalt mitte täielikult.
This life is a party!
No comments:
Post a Comment