Palju on juhtunud nende paari kuuga, kui ma siia kirjutanud pole. Olen jõudnud vahepeal oma bakalaureusetöö ära esitada ja kaitsta, 23. aastaseks saada, parimate sõprade sünnipäevi tähistada, esimest korda see aasta rannas käia, inglasi võõrustada, autokooli sisse astuda ning ülikooli ära lõpetada. Elutempo on viimasel ajal nii kiire olnud, et ei ole isegi puhkuse ajal puhata jõudnud, ning see on masendav. Sõpradega koos aega veeta ning uusi asju kogeda on küll tore olnud, kuid ma tunnen, et vajan sellest kõigest hetkeks pausi. Väikest hingetõmbeaega. Kasvõi ühte päeva iseeendale, kus end korralikult välja magaksin, aiamaal musta teega hommikut tervitaksin, pärastlõunal oma lemmikpaikades jalutamas käiksin, hiljem hea pika kuuma duši võtaksin ning õhtul voodis mõnd kaua tahaplaanile lükatud iseseisvat filmi vaataksin. See on naljakas ja kummaline, et just siis, kui end rutiinist välja murrad, tekib uuesti vajadus nende tuttavate ja näiliselt ebaoluliste tegevuste järele, ning sa mõistad äkitselt, et need samad tähtsusetud tegevused ei olegi tegelikult nii tähtsusetud. Elu koosneb olulistest ja vähem olulistest sündmustest ning sellel on põhjus, miks need mõlemad meie elus aset leiavad - et me erinevusi tunnetaksime. Ja et me neid erinevusi tunnetades igasuguseid elu aspekte hindama õpiksime.
Ma küll ei tea, kas usun saatusesse, kuid leian, et kõik juhtub põhjusega. Iga otsus ning iga tegevus viivad kuhugi. See muutus, mis nende asjade tagajärjel aset leiab, ei pruugi küll kuigi suur olla, kuid see on oluline. Poleks ma argipäeva rutiinist välja murdnud, ei oleks ma tõenäoliselt avastanud, et vajan neid lihtsamast lihtsamaid rutiinseid tegevusi niisamuti kui spontaanseid. Ja et aeg iseendale ning üksinda olemine on vahel parim asi, mida inimene tahta võiks.
Hinnakem elu.
No comments:
Post a Comment