Chicken on the phone

Kui tavaliselt ainult oma nädalavahetustest räägin, siis seekord on põhjust terve nädal kokku võtta, sest need üleelmised 7 päeva on praeguse seisuga selle aasta sisukaimad olnud.

Nädal algas sellega, et Jürmann tuli mulle õhtul külla ning läksime joale jalutama. Uuh, kui hea oli end värskes õhus tuulutada ning samal ajal tühjaks rääkida. Ja ega jutt ei saanud otsa ka siis, kui me vannitoas mu juukseid värvisime. Eriti mõnus algus eriti mõnusale nädalale! Teisipäev oli järjekordne tööpäev, kuid hoolimata sellest suundusin kohe pärast koju jõudmist riideid vahetama ning seejärel cribi. Kuna kolmapäev ning neljapäev olid enamikel inimestel õpetajate streigi tõttu koolivabad ning minul juhtuse tahtel ka täitsa töövabad, siis sai nädalavahetus põhimõtteliselt alata. Cribis pidu aga kaua ei kestnud, sest mõte soojast tantsuruumist oli palju ahvatlevam, kui jääkülmast. Seega suundusime mõne aja pärast suure kambaga (ning loomulikult ka stroboga) Reijo juurde. Ja vot alles seal läks pidu korralikult käima! Tuju polnud küll õhtu alguses just kõige parem, sest kõigi teiste asjade seas pidid ka mu jalad pikal jalutuskäigul Reijo juurde õhukestes sukkades miinuskraadide käes peaaegu ära külmuma, kuid õnneks jätkus õhtu üsna tantsuselt ning halvad mõtted olid tänu toredale seltskonnale peagi peast läinud. Need riided ei pruukinud küll jalutuskäigu jaoks sobida, kuid olid ülejäänud õhtu jaoks rohkem kui ideaalsed. Mingil hetkel öösel oli aga siiski aeg koju minna, sest nii pidu kui inimesed hakkasid vaikselt ära vajuma ning aina rohkem kontrollimatuks muutuma. Pärast kurnavat ning eriti jäist jalutuskäiku koju oli soe voodi ainuke asi, millest mõelda suutsin.

Kolmapäev algas üllatavalt positiivsel noodil. Päike paistis ning kuigi uni oli veel silmas, tuli juba tahtmine end maast püsti ajada ja liigutama hakata. Nii võtsimegi Jürmanniga, kes ka ühel hetkel mu juurde ööseks oli tulnud, kohe ärgates koos tantsu üles. Kell kümme hommikul, lol. Seems legit. Pärast väikest hommikusööki oli aga aeg end üles lüüa ning üks korralik tripp ette võtta. Nii et parimad riided selga, huuled tulipunaseks, seksikad päikseprillid pähe ning oligi minek. Kõigepealt tuli poisid peale võtta. Poisid olemas, käisime poest läbi, sest loomulikult ei saanud sõit alata enne, kui väike gin soetud oli. Ma ei liialda, kui ütlen, et mind kummardati nagu jumalannat, kui sellega poeukest välja astusin. Kõik inimesed peal, hakkasime lõpuks liikuma. Ning kus oli meie esimene peatus? Loomulikult Lasnamäe Hesis. Külluslikud burksid hinge all, suundusime autopesulasse, kus Siim meile ühe eriti erootilise klaasipesu tegi. Safe to say, et kõik autosolijad olid krampides. Kuna poistel olid aga alkoholivarud selleks ajaks otsa saanud, tuli järgmine peatus teha Punases Selveris. Ja ma ütlen teile nii palju, et ega see poeskäikki paljastusteta ei möödunud. Viinad ostetud, tuli mõte Russalka juurde jalutama minna. Nii me siis sõitsimegi laulu, tantsu ja äärmiselt suure hulga roppuste ning nilbuste saatel Pirita poole. Enamuse ajast lahtise aknaga, kuna mõnel härral oli vajadus absoluustelt kõigile tänavailkõndijale serenaadi laulda.

Jalutuskäik ise oli peaaegu sama naerurohke kui sõit sinna ja sisaldas endas väga palju huvitavaid ideid, nende seas ettepanekut endale implantaadid hankida. Teades neid härrasid, oleksin pidanud juba varem teadma, et mu avar pluus nende pilgud näolt dekolteele tõmbab. Lisaks huvitavatele kommentaaridele saime ka tänu mõne härra geniaalsele improviseerimisoskusele kuulata, kuidas kõlaksid luikede ning partide omavahelised dialoogid. Tõtt-öelda ma ei teadnudki, et luiged nii nilbed ja lõdva püksikummiga on. Huvitav oli ka mere ääres Siimule selga hüpata ja sama targasti kohe jää peale pikali kukkuda. Note to self: Purjus inimesele ei tasu teinekord selga hüpata. Veel väike käsikäes jalutuskäik Jürmanniga ning olimegi valmis taas autosse istuma, järgmiseks sihiks Lasnamäe Rimi. Loomulikult toimus teel sinna veel rohkem "paljastusi", nii et ma ühel hetkel iseenda naeru kätte lämbuda kartsin, ning ega naer Rimi parklaski vaibunud. Kuidas saakski, kui sinuga keset teed tantsima hakatakse ja auto numbrimärkidest laul tehakse. Sisenemine oli meil ka eriti uhke: härra, kaks naist käevangus kõva häälega kuulutamas, kuidas ta meid mõlemaid igal õhtul paneb. Oh, seda edevust. Samal ajal kui me Jürmanniga poelettide vahel tiirutasime ja vajalikku kokku ajasime, mängisid poisid spordiosakonnas võrkpalli ning kiusasid järjekordset müüjat oma kurikuulsa küsimusega: "Kus teil see eriti valgurikas kohupiim on?" This is the life, man.

Sõit koju oli täpselt sama paljastusterohke ja täpselt sama vali või vaat, et valjemgi, kui linnasõit. Märksõnadeks, nagu ikka, vaid nilbused ja räuskamine. Lõpuks maandusime jälle minu juures. Mõni muidugi esialgu esikust kaugemale ei jõudnud ja jäi sinna minust maha põrandale pikutama, kuid vähemalt leidis ta hiljem tee mu tuppa siiski üles. Ja kuigi kõik päris ruttu ära vajusid, sain vähemalt rahul olla, et olin endale sõbra näol uue põrandalapi leidnud. See, miks ta mulle üldse voodi alla lükati, jääb muidugi endiselt müsteeriumiks. Istumine minu juures leidis aga kiire lõpu pärast seda, kui mind korralikult välja vihastati. Õnneks kukkus samal ajal ka terve viinapudel põrandale katki (oh, seda õnnetust ja poiste näoilmeid!), nii et oli hea vabandus André juurde edasi liikuda. Väsinud ja endiselt natuke pahane, arvasin, et jään seal magama, kuid õnneks äratas mõte Hesi minemisest mind lõpuks siiski piisavalt üles. Siim muidugi ei suutnud end taas Hesis tagasi hoida ja korraldas seal igasuguseid huvitavaid asju, rääkimata sellest, et ta André juurest mingisuguse valgusti kaasa võttis ja sellega meid kõiki pimestas. Aga eine oli hää ja uni pärast seda einet veel parem. Lausa nii hea, et läksin koju jõudes otseteed voodisse.

Neljapäev algas sellega, et magasin (oh, seda irooniat) täpselt neljani päeval. Ning ülejäänud päev möödus täpselt sama loiult. Võin ilma süümepiinadeta öelda, et tõusin voodist vaid selleks, et süüa võtta ning WC's käia. Lõpuks ometi üks vaba päev, kus ma actually puhkasin. Reedel see-eest panin aga uue hooga edasi. Tegime juba tööl peoplaane ning kohe kui kell üheksa õhtul kukkus, seadsin sammud marsa peale ning sealt juba Jürmanni autosse. Kui Koogile jõudsime oli mõtteis vaid üks asi: Shots, baby! Nii hakkasimegi, nagu naised ennemuiste, oma 700ml viina mehiselt lahendama. Jällegi üks väga positiivne õhtu. Ütleme nii, et tants 5000. Isegi tantsukunn Norma oli kohal. Ning kuigi ma sel õhtul võib-olla natuke liiga avameelseks muutusin, ei kahetse ma kokkuvõttes midagi. Elu on selleks liialt lühike. Vähemalt olin enne magama minemist piisavalt tark, et endale poest vesi võtta. Tubli, Kristina. Tubli tüdruk. Laupäeva hommik saabus raskelt. Esimene mõte oli, et tahaks jalutama minna. Nii saimegi kõikide olude õnnelikul kokkulangemisel Jürmanniga kokku ning seadsime sammud joa poole. See jalutuskäik oli täpselt see, mida parajasti vajasin. Värske õhk võttis nii pea kui ka mõtted selgemaks. Siinkohal tervitused armasale Dimale, kes meile purjuspäi, Gini pudel käis, joa ääres külge üritas ajada. Kui ma enne veel päris kaine polnud, siis tänu sellele kindlasti sain. Yours sincerely, Pille & Mari. Veel enne kui koju läksin, sai cribi uksel istutud, kaerahelbepudru üle arutletud ning sealt eelnevast õhtust järgi jäänud cocat pätsatud. Kokkuvõttes igati viis hommik.

Pärast ebaõnnestunud vanniskäimist (ehk vesi läks poole vanni pealt külmaks) mässisin end hommikumantlisse, pugesin teki alla ning unelesin, karu kaisus, Jason Mrazi uue EP saatel. Mõtlesin isegi hetkeks, et võiks ju natuke magada, kuid ainult mõtteks see ka jäi. Mõne tunni pärast panin end taas riidesse ja suundusin kolme teise jorsiga ning ühe jorsi väikse õega autoga linna. Niipea kui noorim autosviibija uksest väljus, hakkasid kõik vanduma nagu loomad - kui Siimu väikse õe ees eeskujulik olema pidi, siis pärast ei hoidnud end enam keegi tagasi - ja vot siis alles läks lõbusaks. Kuna olime parajasti Linnahalli läheduses, siis võtsimegi suuna sinna poole. Ronisime lausa (või pigem uisutasime, sest kogu Linnahall oli jääväli) täitsa tippu välja. Sattusime juhtumisi ka väga traagilisele õnnetusele peale. Tuleb välja, et keegi oli vette hüpanud ning tuukrid üritasid nüüd teda veest välja tirida. Päris võigas lugu. Kuigi poistele väga Sherlock Holmes'i mängida ja õnnetuse üle arutleda meeldis, suundusime lõpuks siiski tagasi autosse. After all, söögiisu hakkas juba kõigi üle võimust võtma. Nii läksimegi restorani sööma. MEIE. Ja restorani. Ise ka ei uskunud, kui kultuursed me olime. Igatahes kebab maitses väga hästi, mis siis, et Siim selle mu jaoks ära lõpetama pidi, kuna mul lõpuks lihtsalt enam ei mahtunud sisse. Vajusime pärast oiates tagasi autosse. Või noh, mina oigasin ja teised naersid mu üle. Aga uskumatult mõnus õhtusöök oli nende kolme väga toreda inimese seltsis.

Jättes ühe kamraadiga peagi parklas hüvasti, suundusime peagi tagasi kodu poole. Minu kodu poole, sest plaanisime kogu ülejäänud seltskonnaga + veel paari teise inimesega sel samal õhtul filmi koos vaadata. Sättisime juba kõik asjad mu toas paika, keerasime isegi voodi ümber, ning just siis, kui filmi käima panime, tuli Rolts tuppa tuli ja ütles, et võime seda tema toas suuremalt ekraanilt vaadata. No tore. Kolisimegi siis kõik üles korrusele ja sättisime end mõnusalt selles palju õhurohkemas toas sisse. Filmivaliku tegin seekord mina ning selleks oli värske The Woman In Black, mida juba ammu näha olin tahtnud. Kui natuke liiga väljendusrohke (loe: vali) seltskond välja arvata, oli film päris hea. Ehmatasime mõne koha peal nii, et kõik järsku kiljusid; tüdrukud siis veidi kõrgemas ja poisid veidi madalamas registris. Aga judinad jooksid ikka korralikult üle selja. Ilmselt kirjutan sellest filmist mõnes teises positituses veidi pikemalt. Teine film (sest kõik tahtsid midagi naljakat peale vaadata) jäi tunduvalt esimesele alla. Ja olgem ausad, ega ma ei tahtnudki väga seda vaadata. Oleks minu teha olnud, oleksin juba all korrusel oma toas maganud. Selle asemel pakkusin aga välja esimese ettejuhtuva komöödia, mis lõpuks nii igavaks osutus, et mõned keset filmi magama jäid ning kõik enne lõppu koju läksid. Aga kuna mul on alati selline mentaliteet, et ma ei saa ühtki filmi pooleli jätta - isegi siis, kui mulle see ei meeldi - vaatasin ma selle vaikselt oma toas lõpuni ning keerasin siis kerra ära. Laupäeva öö oli kurnav, sest kurk oli valus ning nohu segas hingata. Ärkasin pühapäeval kell 11 Jürmanni kõne peale minna Kalevi-Liivale kelgutama, kuid halb enesetunne ning uni said minust võitu ning ma siiski ei liitunud nendega. See-eest läksin õhtu poole Siimu juurde, kus me kõik koos Eesti lauamängu mängisime ning käikude vahel snäkke nosisime. Väärt punkt väärt nädalale.
 

Veedan nendega viimastel ajal rohkem aega koos kui oma perega, ning ma ei tahakski, et asjad kuidagi teistmoodi oleks. Palun, ärge kunagi mul ära kaduge.

Seiklusi, seiklusi ja veelkord SEIKLUSI!