Send a wish upon a star..

.. do the work and you'll go far

Kui Arno koolimajja jõudis nägi Kristina alles seitsmendat und. Oh, küll on tore olla neljanda aasta üliõpilane, kel kõik ained tehtud ning kes vaid lõputöö kirjutamise pärast muretsema peab! Enamus mu kursakaaslasi lõpetasid küll ülikooli nominaalajaga ära, kuid sellest pole midagi. Ma ei ole pettunud. Ma ei ole isegi kurb. Kõik juhtus põhjusega.

Otsin juba pikemat aega Inglismaale tööd, et Erasmuse kaudu praktikale minna. Tore plaan, eks? Muidugi on. Aga selle teostamisega on hoopis teised lood. Küll ei ole piisavalt kvalifikatsioone, küll ei leia sobivat kohta või kui leian, siis avastan, et palka ei pakutagi, küll ei tunta huvi, ja kui lõpuks tuntaksegi ja telefoni-intervjuu aeg kokku lepitakse, siis ikkagi ei helistata. Ütleme nii, et mul on ikka omajagu tagasilööke olnud. Ja kõik sellepärast, et mul on vaja erialast tööd leida. Kui asi ainult minu eelistustest sõltuks, siis  hell, ma oleks nõus kasvõi koristajana töötama. Peaasi, et Inglismaale saaks! Aga selle eest vist stipendiumi ei anta, ega ju? Igaljuhul otsustasin paralleelselt ka Eestis tööd otsima hakata. Saab ju iga kell lahkumisavalduse sisse anda, kui peaks tekkima võimalus Inglismaale minna. Pealegi mul olekski vaja sinnamineku tarvis raha koguda. Nii ma siis jooksengi Eesti ja UK tööportaalide vahet, lootes midagi leida. Fingers crossed! Seda unistust ma nii kergelt käest ei lase.

Täis teotahet, olen hakanud ka lõputööd edasi kirjutama. Taipasin ühel tüüpilisel just-sitting-around-doing-absolutely-nothing päeval, et selline laisklemine ei vii mind mitte kuhugi, seega vedasin end kohe järgmisel päeval raamatukokku. Tundub, et see oligi kõik, mida mul enda käimatõmbamiseks oli vaja. Lõpuks on mitu kuud motivatsioonipõuda möödas! Olen selle lühikese ajaga saanud ilmselt rohkem tehtud kui.. aah, who am I kidding, ma pole viimaste kuude jooksul isegi mitte lõputöö faili avanud. Nii et edasiminek missugune! Jõudsin eelmisel nädalal olemasoleva töö uuesti läbi lugeda, lausete sõnastust ja paragraafide struktuuri parandada ning isegi allikaid refereerida (which - küll filoloogid juba teavad - is a particularly pain in the ass task). Ning homme saan taaskord ühe inglase kokku, et intervjuu läbi viia.

Need asjad moodustavad loomulikult vaid väikse osa sellest, mis veel ära vaja teha on, kuid ma olen õppinud  kõike sammhaaval võtma. Nagu Matt Nathansongi, I'll learn to get by on the little victories. Tunnen ennast üle pika aja jälle kasulikuna ning juba selle jumaliku rahulolutunde pärast tasub edasi pingutada.

Võiduka lõpuni!

Changing

Jõudsin viimaks oma renoveerimistöödega lõpule. Kes oleks arvanud, et sellele kõigele nii palju aega kulub! Mina igatahes mitte. Ja et värvimine füüsiliselt nii koormav on!  Mina igatahes mitte. Võõpasin oma väikeste ja algselt väga nõrgukeste kätega kaks korda toa seinad üle. Oma hiiglama kõrgete lagedega suure toa seinad. Omaenda kätega. Pole vist kunagi varem kogenud seda, et näpulihased valusad on. Tähendab, ilmselgelt pole, kuna pidin wikipediast järele vaatama, kas näppudel üldse on lihased. Aga, mis ei tapa, see teeb tugevaks!

Before:

After:

Kui esimesel päeval vajasin viimase seinaga abi, siis teisel päeval suutsin kõik seinad juba omal jõul ära värvida. Kokku värvisin koos parandustöödega umbes kolm täispikka päeva. Tapeet sai seina juba palju kiiremini (ilmselt sellepärast, et seda tegi suuremas osas keegi teine, mitte mina). Tulemuseks täpselt see, mida lootsin ja ootasin. Mööbel küll ei sobi enam ei toaga ega isegi mitte omavahel, kuid vähemalt on üks samm toa elamiskõlblikumaks tegemise suunas edasi astutud. Hurray! Kes nüüd tuba sisse õnnistama tuleb?

Jõudu ja teotahet!

Hüvasti, Seltsimaja!

Natuke rohkem kui nädal tagasi leidis aset see kurb hetk, kus mina ja ka paljud teised tegelased Uue Maailma Seltsimajaga hüvasti pidid jätma. Sadness. Aga enne seda kui kurvastamiseks läks, tuli maha pidada selle sügise üks kõige vingemaid pidusid! Oo. Freakin'. Jaa. Kui teil varem kahju polnud, siis nüüd kindlasti hakkab.

Hüvastijätupidu kulges samaaegselt kõigil seltsimaja neljal korrusel + hoovis ehk põhimõtteliselt sai vastavalt meeleolule ja seltskonnaeelistusele koguaeg asukohta vahetada. Uurisime Külliga küll korraks hoovi ja ülemisi korruseid, kuid jäime siiski lõpuks armsale Koidu Clubile truuks. Kelder, baar, keldribaar, diivanid, küünlavalgus, kerge kopitanud aroom, mõnus oldschool muss ja tantsulka - obviously a to-die-for combination! Kell polnud veel isegi üksteist kui me juba oma parimaid liigutusi tantsupõrandale tõime. Ja milline kontrast esimese korrusega, kus samal ajal vaikselt ja rahulikult ühe koha peal seisti ning flöödimuusikat kuulati. However, asjalood peagi muutusid, sest klaveri taha istus ei keegi muu kui härra rohukõrremees Erki ise! Lõpuks hakkas kostma vähe elavama muusikat. Ühel hetkel kõlas minu küsimuse peale, kas ta mõnd inglisekeelset laulu ka oskab mängida, klaveril isegi Justin Bieberi Baby, mille peale ma lol'isin ja Külli aknast alla hüppas. Literally. Aga ärge muretsege, ta jäi ellu (tegemist oli siiski esimese korrusega).

Lisaks Erkile sain õhtu jooksul veel hulga teiste huvitavate inimestega tuttavaks. Näiteks inglase Edmondiga, kes Seltsimajas ligi 2 aastat elanud on ning kes mulle lahkelt varajastel hommikutundidel võileiba oli nõus pakkuma. Ja Jaaniga, kes rääkis mulle, et Koidu Clubi silt on pärit kinnipandud litsimajast. Milline värvikirev seltskond, kas pole?

Ja milline õhtu! Rääkisin ja tantsisin võhivõõrastega, näksisin baarileti taga sellerit, proovisin baarmani kokteili, lasin inimestel oma tatoveeringut  dešifreerida, sõin köögis  küüslaugukastme ja juustuga võileibu ning lõpetasin diivanil Erki ja Edmondiga juttu ajades. Sellises kohas ning selliste inimeste keskel polnud üldse raske esimese bussi tulekuni tegevust leida. However, unega olid hoopis teised lood. Seda oli hommikul ikka kohutavalt raske eemale peletada, hoolimata heast seltskonnast. Aga sain siiski sellega hakkama ning lõpuks tuli kätte ka aeg, mil pidin sammud kodu poole seadma. Klõpsisin veel paar sümboolset pilti seltsimaja sisemusest (sest  loomulikult unustasin õhtul ära, et mul fotokas kaasas oli), jätsin kõigiga hüvasti ning tulingi tulema. Pole vist üheltki peolt hommikul nii rõõmsalt, naeratus näol, lahkunud. 

Tänan sind, Seltsimaja! Tänan nende filmiõhtute eest, mis isegi kõige külmematel sügisõhtutel ühe uudishimuliku Koogi küla elaniku 26 km kauguselt kohale meelitasid. Tänan külalislahkuse eest Uue Maailma Festivalil ja festivalivälisel ajal. Tänan ka kõigi uute tutvuste eest. But most of all, tänan nende kustumatute elamuste eest, mille osaks mul selle viimase aasta jooksul olla lubasid! Oled igaveseks mu südamesse salvestatud.

Yours truly,

Kristina

I see a rhinoceros

Pole nii ammu filmidest kirjutanud ja ometi olen nii palju neid viimasel ajal vahtinud. Tsk-tsk. Aga olge mureta, kohe teeme kõik tasa.

Minu viimaste vaadatud filmide hulka kuuluvad The Fountain, The Whistleblower, Pirates Of The Carribean: On Stranger Tides (aka part 4), Crazy, Stupid, Love, Lars And The Real Girl, Friends With Benefits, The Kids Are All Right, Midnight In Paris, Bridesmaids, Submarine ja Year Of The Carnivore. Lühidalt mõnest neist siis. Kui Pirates Of The Carribean oli oodatult keskpärane (kuigi minu arust siiski mitte nii halb kui kriitikud väidavad), siis The Kids Are All Right üllatas oma orignaalse plot'i ning südamlikkusega. Pluss ma jumaldan Mark Ruffalot. Igatahes igati oma kõrget hinnangut väärt film. Naljakas on see, et tahtsin juba ammu seda filmi endale saada ja mõtlesin, miks ma seda internetiavaratustest üles ei leia. Noh, tuleb välja, et olin koguaeg pealkirja valesti kirjutanud. So much for being an excellent

philologist. Samuti üllatas mind oma orininaalsusega Submarine. Armsalt veider ja humoorikas film (and I could have sworn, et peaosalist mängis filmi soundtracki autori Alex Turneri noorem variant!). Kahjuks ei saa Year Of The Carnivore kohta sama öelda, sest tegemist oli väga imeliku (ja seda halvemas mõttes) filmiga, mille veidrused mitte ei 

ajanud naerma, vaid panid kohati kulmu kergitama. Mäletan, et tahtsin seda Pöffile vaatama minna. Mul on hea meel, et ei läinud. Jätkates pettumustega, ka viimati kinos olnud Friends With Benefits ei avaldanud mulle just kõige rohkem muljet. Kuigi peosalistevaheline keemia oli olemas ja situatsioonid, millesse nad sattusid mõjusid somewhat lõbustavalt, jäi see miski siiski puudu, jättes lõpp-produktiks tüüpilise mitte-eriti-paeluva Hollywoodi romantilise komöödia. Viimati äranähtud Bridesmaids oli aga oma žanri kohta juba palju muljetavaldavam film. Üks tõsiselt naerutav ja sümpaatne erkaaniteos, mida kindlasti vaadata tasub. Kellele aga lähevad draamad peale, siis The Whistleblower on üle pika aja üks selle kategooria ausamaid ja kaasahaaravamaid filme, mis käsitleb sekskaubanduse probleemi selle kõige julmemas reaalsuses. Tõeliselt silmiavav teos, mis võib mõnel nõrganärvilisel vaat et südamegi pahaks ajada.

However, tahaksin nüüd mõnel filmil veidi pikemalt peatuda. Esimene neist on The Fountain. Lihtsalt suurepäraste visuaalsete efektidega film! Olin terve aja lummatud nendest hingematvatest kaadritest, mida  filmis näidati. Uskumatu, kuidas keegi midagi nii ilusat ekraanile suudab tuua. Ilumeeled said ikka täiega naudelda. However, kuna filmi tegevus toimub kolmel paralleelsel tasandil jäi sündmustekäik mulle  vahepeal veidi segaseks ja lõpp veelgi segasemaks. Filmi probleem seisneb selles, et see üritab jutustada korraga lugu armastusest, surmast ja spirituaalsusest ning teeb sellega arusaamise võibolla mitte nii spirituaalsusega kursis olevale tavavaatajale väga keeruliseks. Õnneks aga kaaluvad plussid siiski miinused üles. Lisaks tugevale visuaalsele poolele on filmil ka täiesti jumalik skoor. Eriti ilus on lõputiitrites kõlama jääv pala. See muusika insipireeris mind nii lausa palju, et kirjutasin pärast filmi lõppu selle soundtracki emotsioonil uue laulu. Ja see ei koosne mitte ainult mõnest reast, vaid paarist salmist ja kaheosalisest refräänist. Vaat, kui õigetele nuppudele üks film vahel vajutada oskab!

Teiseks tahtsin rääkida praegu kinodes jooksvast filmist Crazy, Stupid, Love. Teadsin, et tahan seda näha kohe, kui olin treilerile pilgu peale visanud ehk hetkel kui mu lemmik meesnäitleja Ryan Gosling erkaanile ilmus. Eriti suur oli mu huvi sellepärast, et ma ei olnud Goslingut pärast The Notebook'i üheski Hollywoodi romantilises komöödias näinud. However, kuigi Gosling on independent filmide kunn, ei pidanud ma tema etteastes Crazy, Stupid, Love'is pettuma. Lugu ise siis abielumehest Cal Weaverist (Steve Carrell), kelle naine temalt ootamatult lahutust palub. Oma muresid klaasi uputades tutvub Cal baaris aga naistemehe Jacob Palmeriga (Ryan Gosling), kes on nõus talle õpetama kõike, mida naiste võlumiseks vaja teada on. Pole ammu nii südamest mõne nalja peale naernud, kui seda filmi kinos vaadates. Lihtne ent tõeliselt võluv komöödia! Ja seda ütleb inimene, kes pole viimasel ajal just Hollywoodi komöödiate kõige suurem austaja. Ühesõnaga väga andekas kamp näitlejaid ning mõnus ja kohati isegi üllatusmomente sisaldav plot. Ja no Ryan Gosling.. mulle oleks vist kinosaali üks ämber ära kulunud, sest see mees oli igas kaadris nii drop-dead handsome, et mul põhimõtteliselt terve filmi aja tilkus ila.

Ning kuna mul ei saanud pärast Crazy, Stupid, Love vaatamist Ryan Goslingust veel päris isu täis, siis tõmbasin endale koju jõudes ühe ta veidi vanema filmi nimega Lars and The Real Girl, mis on hea näide sellest, kui suurepärane ümberkehastumise võime tal on. See 2007 ekraaniteos on jällegi üks neist armsalt veidratest filmidest, mis paljudele ilmselt meeltmööda pole, kuid mida tavavaataja siiski täielikult hukka ei mõista. Lars And The Real Girl Lugu keerleb ekstsentrikust mehe Larsi ümber, kes kujutab ette, et tal on suhe anatoomiliselt korretse seksnukuga, kelle ta endale internetist tellis. Sellise tutvustuse põhjal võiks arvata, et see draama/komöödia laskub rõvedustesse, kuid tegelikult on asjalood hoopis teistmoodi. Tuleb tunnistada, et isegi mina hakkasin filmi edenedes Biancale kaasa elama, olgugi et ta polnud tegelikult elusolend. Väga südantsoojendav film sellest, kuidas üks nukk aitab sotsiaaloskusteta mehel oma kompleksidest vabaneda.

Lõpuks tuleb juttu Woody Alleni uuest filmist Midnight In Paris. Äärmiselt võluv fantaasiaga vürtsitatud komöödia! Jah, intro võibolla oli kohati liiga pikk, kuid see seadis tervele filmile kuidagi nii õige meeleolu. Lugu ise räägib Hollywoodi stsenaristist ja lootustandvast kirjanikust Gil'st (Owen Wilson), kes saabub oma kihlatu Inez'iga (Rachel McAdams) Pariisi puhkusele. Samal ajal kui Inez linna luksuslikku poolt naudib, satub Gil, kes on veendunud, et on valesse aega sündinud, ühel öisel jalutuskäigul hotelli poole uskumatutesse seiklustesse ning leiab end ühtäkki oma lemmiksajandist. Midnight In Paris ei pruugi olla just kõige sügavamõttelisem film, ent ometi suudab see lugu vaatajat piisavalt paeluda. Pluss kõik need kaadrid 20.sajandi Pariisist andsid suurepäraselt edasi seda prantsuse õhkkonda, linna ilu ja kunsti, mis tol ajal valitses. Jällegi said ilumeeled täiega naudelda. Plusside hulka tuleb kindlasti lugeda ka selle humoorikat poolt. See film võibolla ei naerutanud vaatajat koguaeg, kuid kui ta juba naerutas, siis ikka korralikult. Äärmiselt sümptaane film ning kuigi ma Woody Alleni loominguga väga kursis ei ole võin siiski selle linateose põhjal öelda, et mees on õigel rajal.

Natsa seda jumalikku filmimuusikat ka siia lõppu:

Järgmiste mulinateni!

You don't even know how to say goodbye. 

You don't even know.

Something about this place

Kogesin Uue Maailma Tänavafestivali tänavu veits teisest küljest aka ulatasin heatahtliku inimesena korraldajatele oma abikäe. Ja ennäe, nad ei hammustanudki seda otsast ära, vaid võtsid lahkelt vastu. Ja tegid pai kah. Sest sellised need Uue Maailma tegelased juba kord on - sõbralikud, heasüdamllkud ning valmis kõiki issanda loomaaia kirjusid elanikke oma kodus vastu võtma. Nii ma siis suundusingi teisipäeval seltsikasse, kus toimus vabatahtlike nö infotund. Nii hea oli üle pika aja taas seltsimajas viibida. Seal veedetud õhtuid meenutades tuleb mulle alati automaatselt naeratus suule. Koosolekul iseenesest midagi peale enda tutvustamise, seltsist rääkimise ning ülesannete jagamise väga ei toimunud, kuid olemine oli sellegipoolest mõnus. Minu ülesandeks jäi siis lõpuks olla mõlemal festivali päeval rattaparklas valves. And guard I did!

3. september ehk laupäev algas uniselt, sest magada sain tänu sõpradega kella poole seitsmeni hommikul istumisele vaid kolm tundi. Vähemalt jäi Härra Pohmelus seekord tulemata. Festivalile jõudsin kohale veidi hiljem, kui oleksin pidanud, kuid sellest polnud suurt lugu - õnneks suhtuvad sealsed inimesed kellaaegadesse sama loominguliselt kui mina. Ilm oli hommikust saati ilus ning päiksepaisteline nii et kui ma Uue Maailma tänavaile saabusin olid kõik kohad juba festivalikülastajaid täis. Kes kauples, kes ostsis, kes niisama

melu nautis. Ning kuigi ma päeva esimesel poolel kõigest toimuvast tööpostil istumise tõttu osa ei saanud, avanes mul aeg-ajalt siiski võimalus ringi jalutada, seltsikas tasuta seljankat lürpida ja kuuma teed juua või sõpradega juttu puhuda. Õhtul seevastu olin vaba nagu linnuke ning sain Külli, Reigo, Greta ja Angela (ja vihma) seltsis Malcolm Lincolni

ning Lenna kontserti nautida ehk hea tuju ja imelikud tantsuliigutused garanteeritud! Pärast olid jalad läbimärjad kuna loomulikult lasid mu kallid  ja vastupidavad saapad kenasti vett läbi. Külma ning vähese une tõttu eelmisel ööl jäigi äftekale minek seekord ära. Selle asemel sõime Greta juures makarone ja vaatasime poole silmaga filmi. Ning kuna ma ei soovinud märgade saabastega ka järgmisel päeval ringi trampida, siis suundusin öösel koju. Puupüsti täis autos, but I got there.

Pühapäev saabus palju rõõmsamalt kui laupäev. Esiteks juba sellepärast, et sain paarid tunnid rohkem magada kui eelmisel ööl. Ning teiseks sellepärast, et mul oli tol päeval tööpostil seltsiks palju jutukam kaaslane kui eelneval päeval. Kahju ainult, et meil väga liikuv töö polnud, sest uni oli lõõmava päikese käes  eriti kerge tulema. However, hoolimata sellest, et ma kella kuueni praktiliselt ühe koha peal istusin, maandusin ma ikkagi pärast valvest äratulemist vähemalt tunniks ajaks seltsika hoovi diivanile. Ainus vahe oli selles, et diivanil oli mulle kaaslaseks ülimaitsev Somersby pirnisiider. Lõpuks oli aega ka lihtsalt kogu seda mõnusat atmosfääri endasse hingata ning väikseid pildikesi igast pisimastki detailist oma mällu salvestada.

Uue Maailma Festivali juures on alati kõige maagilisem asi olnud selle kõiki ühendav jõud. Uskumatu, kuidas üks üritus suudab mitte ainult terve kogukonna vaid aga ka kaugemalt kohale tulnud rahva ühte liita. Inimesed, kellega nende päevade jooksul tutvusin olid nii toredad! Kõik ümberringi olid abivalmid, lahked ja naeratasid alati möödaminnes üksteisele. Sellist sorti nähtust võiks tihedamini meie tänavatel ette tulla, ja mitte ainult Uue Maailma Festivali ajal ja Uue Maailma piirkonnas, vaid ka mujal Eestis ja muul ajal. Mõelge kui palju ilusam see meie maailm siis oleks.

Smile, smile, smile!

Birds!

Olen viimasel ajal üritanud jälle rohkem oma lõputööga tegelema hakata. Ning nagu ikka jääb teostusest ning motivatsioonist puudu. However, nii palju olen end siiski kokku suutnud võtta, et tegin Seaniga intervjuu ära. Obviously kõige kergem ja põnevam osa lõputööst!

Veetsime temaga eelmisel esmaspäeval  Butterfly Lounge'is ligi poolteist tundi  teed juues ja juttu rääkides. Võin julgelt väita, et Sean on siiani kõige huvitavama ja inspireerivama jutuga britt, keda oma lõputöö jaoks intervjueerinud olen. See 44-aastane härra on endine Scotland Yard'i politseinik, kes nüüd Eestis juba 5 aastat elab, hostelit peab ning muusiku "ametit" harrastab. Ideaalne näide sellest, et kunagi pole liiga hilja midagi uut õppida või isegi karjääri vahetada. Rääkisime tema tööst, perekonnast, sotsiaalsest elust,  maailmavaadetest, suhtumisest multikultuursusesse, ning üleüldse elust Inglismaal ning sellest kui kerge või raske on olnud harjuda eluga Eestis. Sean avaldas julgelt Eesti ja eestlaste kohta oma arvamust. Ning oi, kui õigus tal mõlema teema koha pealt oli. Nõustun täielikult tema väitega, et eestlased on oma  (nõukogude) minevikus liialt kinni ning see segab neil olemast innovaatiline. Samas lisas ta, et Eestil on arengupotentsiaali küll ja rohkemgi; me lihtsalt ei oska kasutada seda, mis meile antud on. Tundub, et Seanil on sellegi koha pealt õigus.

Mis puudutab maailmavaadet, siis ta on ilmselt üks neid inimesi, kelle jutt tuleks kõrvataha panna. Tema innustavad sõnad tuletasid näiteks mulle meelde, kui oluline on endale takistuste seadmine ning tobedate vabanduste tegemine lõpetada ning lõpuks ometi oma elu elama hakata, mitte unistada nii kaua kuni lõpuks oma unistustes ning enda võimetes neid teostada kahtlema hakkad. Ilmselgelt käib jutt muusikast. Igaljuhul osalt tänu tema jutule ei anna ma oma unistustes veel nii pea alla. Viimane aeg on hakata riske võtma; ei saa ju elu lõpuni läbikukkumist karta. Nagu Sean ütles, oma ajal naerdi ilmselt ka Wrighti vendade üle, kui nood väitsid, et suudavad lennumasina ehitada, kuid pärast seda, kui nad oma väite teoks tegid ei naernud enam keegi. Tõsi, läbikukkumine on võimalik, kuid vähemalt ei saa ma öelda, et ei oleks proovinud.

Teine asi, mille eest ma Seanile tänulik olen on see, et ta mulle Euphoriat ja selle koha maagiat tutvustas.  Kuna olin reedel parjasti linnas ning mul oli võimalus õhtul autoga koju saada, mõtlesin, et võiks ju Euphoriasse jämmile minna. Niisama spontaanselt nagu tuli mõte, tuli ka teostus. Pärast väikest seiklemist leidsingi koha ülesse. Sain uksest sisse astudes sellise külalislahkuse ja sõbralikkuse osaliseks, et ei suutnud ära imestada, miks ma varem sellest kohast kuulnud polnud. Ostsin kohapealt pudeli Somersby siidrit, istusin ringi ning tegin aga suu lahti. Ei võtnud palju aega enne kuni ma seal end peaaegu et koduselt tundsin. Lausa nii koduselt, et julgesin ühel hetkel kitarrigi kätte võtta ning teistega koos Radiohead'i Creep'i laulda või üksi  The Used'i On My Own'i proovida. Pole varem kunagi millegi sellise osaline olnud. Kodus üksi kitarriga improviseerida on mõnus, kuid sellise kirju seltskonnaga ühist harmooniat leida täiesti maagiline! Veendusin ka taaskord, kui tore on Jonathan ja kui head on Garden Of Floyd'i laulud. Ning kui lahe on see, kui võhivõõrastega nii kergelt ühele lainele saad.

Ühesõnaga, Euphoria, you'll be seeing much more of me! Kes selle koha kohta rohkem teada tahab, külastagu aga nende facebooki kodulehte või veel parem - mingu ise kohale!

Peace out x