Birds!

Olen viimasel ajal üritanud jälle rohkem oma lõputööga tegelema hakata. Ning nagu ikka jääb teostusest ning motivatsioonist puudu. However, nii palju olen end siiski kokku suutnud võtta, et tegin Seaniga intervjuu ära. Obviously kõige kergem ja põnevam osa lõputööst!

Veetsime temaga eelmisel esmaspäeval  Butterfly Lounge'is ligi poolteist tundi  teed juues ja juttu rääkides. Võin julgelt väita, et Sean on siiani kõige huvitavama ja inspireerivama jutuga britt, keda oma lõputöö jaoks intervjueerinud olen. See 44-aastane härra on endine Scotland Yard'i politseinik, kes nüüd Eestis juba 5 aastat elab, hostelit peab ning muusiku "ametit" harrastab. Ideaalne näide sellest, et kunagi pole liiga hilja midagi uut õppida või isegi karjääri vahetada. Rääkisime tema tööst, perekonnast, sotsiaalsest elust,  maailmavaadetest, suhtumisest multikultuursusesse, ning üleüldse elust Inglismaal ning sellest kui kerge või raske on olnud harjuda eluga Eestis. Sean avaldas julgelt Eesti ja eestlaste kohta oma arvamust. Ning oi, kui õigus tal mõlema teema koha pealt oli. Nõustun täielikult tema väitega, et eestlased on oma  (nõukogude) minevikus liialt kinni ning see segab neil olemast innovaatiline. Samas lisas ta, et Eestil on arengupotentsiaali küll ja rohkemgi; me lihtsalt ei oska kasutada seda, mis meile antud on. Tundub, et Seanil on sellegi koha pealt õigus.

Mis puudutab maailmavaadet, siis ta on ilmselt üks neid inimesi, kelle jutt tuleks kõrvataha panna. Tema innustavad sõnad tuletasid näiteks mulle meelde, kui oluline on endale takistuste seadmine ning tobedate vabanduste tegemine lõpetada ning lõpuks ometi oma elu elama hakata, mitte unistada nii kaua kuni lõpuks oma unistustes ning enda võimetes neid teostada kahtlema hakkad. Ilmselgelt käib jutt muusikast. Igaljuhul osalt tänu tema jutule ei anna ma oma unistustes veel nii pea alla. Viimane aeg on hakata riske võtma; ei saa ju elu lõpuni läbikukkumist karta. Nagu Sean ütles, oma ajal naerdi ilmselt ka Wrighti vendade üle, kui nood väitsid, et suudavad lennumasina ehitada, kuid pärast seda, kui nad oma väite teoks tegid ei naernud enam keegi. Tõsi, läbikukkumine on võimalik, kuid vähemalt ei saa ma öelda, et ei oleks proovinud.

Teine asi, mille eest ma Seanile tänulik olen on see, et ta mulle Euphoriat ja selle koha maagiat tutvustas.  Kuna olin reedel parjasti linnas ning mul oli võimalus õhtul autoga koju saada, mõtlesin, et võiks ju Euphoriasse jämmile minna. Niisama spontaanselt nagu tuli mõte, tuli ka teostus. Pärast väikest seiklemist leidsingi koha ülesse. Sain uksest sisse astudes sellise külalislahkuse ja sõbralikkuse osaliseks, et ei suutnud ära imestada, miks ma varem sellest kohast kuulnud polnud. Ostsin kohapealt pudeli Somersby siidrit, istusin ringi ning tegin aga suu lahti. Ei võtnud palju aega enne kuni ma seal end peaaegu et koduselt tundsin. Lausa nii koduselt, et julgesin ühel hetkel kitarrigi kätte võtta ning teistega koos Radiohead'i Creep'i laulda või üksi  The Used'i On My Own'i proovida. Pole varem kunagi millegi sellise osaline olnud. Kodus üksi kitarriga improviseerida on mõnus, kuid sellise kirju seltskonnaga ühist harmooniat leida täiesti maagiline! Veendusin ka taaskord, kui tore on Jonathan ja kui head on Garden Of Floyd'i laulud. Ning kui lahe on see, kui võhivõõrastega nii kergelt ühele lainele saad.

Ühesõnaga, Euphoria, you'll be seeing much more of me! Kes selle koha kohta rohkem teada tahab, külastagu aga nende facebooki kodulehte või veel parem - mingu ise kohale!

Peace out x